Kas kured teevad kurja?

Aivar Leito

Viimasel ajal on üha sagedamini kurdetud, et kured (sookured) käivad viljas, trambivad selle maha ja söövad terad ära. Kuuldavasti käivat nad ka kartulis ja isegi porgandipõldudel kurja tegemas. Milles on asi? Kas on muutunud kurgede söögisedel ja toitumistavad või on siin veel muudki peidus?

Kured on alati põldudel käinud ja söönud nii äsja külvatud kui ka valminud vilja. Ent varem oli kurgi vähe ning kahjustused seetõttu väikesed. Viimastel aastakümnetel on lindude hulk mitmekordistunud: sügisel peatub meil kuni paarkümmend tuhat kurge, kes kõik vajavad toitu. Ka selline hulk linde ei oleks probleem, kui nad peatuksid hajutatult üle Eesti ega koonduks teatud piirkondadesse. Aga kured on seltsingulised linnud ja armastavad peatuda suurtes parvedes. Just lindude koondumine ning suurte parvede pikaajaline toitumine samadel põldudel võibki põhjustada arvestatavat kahju. Samas muudab see probleemi paikkondlikuks, sest kured ei peatu kõikjal. Nii on meil kõige rohkem ohustatud piirkonnad Lääne-Eesti (eriti Matsalu lahe ümbrus) ja läänesaared ning mõned paigad Harju-, Rapla-, Pärnu-, Põlva- ja Virumaal, samal ajal kui valdavas osas Kesk- ja Lõuna-Eestis ei ole küsimus kuigi tähtis. Kui suured on kahjustused kokku ja piirkonniti, see ei olegi täpselt teada. Esiteks on seda raske hinnata ning teiseks on see aastati erisugune, sõltudes nii kurgede arvukusest ja peatumisperioodist kui ka viljapõldude seisundist ja saagikusest. Hinnanguid on siiski antud: aastas kahjustavad kured kuni 2000 ha teraviljapõlde, millest kuni 500 ha võib olla tõsiselt kahjustatud. Need arvud ei ole Eesti kohta tervikuna kuigi suured, kuid mõne taluniku või ühistu jaoks võib kahju olla märkimisväärne.

Mis puudutab sookure söögisedelit ja toitumiskäitumist, siis on siin teatud nihked küll toimunud, kuid tõsiselt need kartuli- ja porgandipõlde ei kahjusta. Koristusest maha jäänud kartuleid on kured nii meil kui ka mujal varemgi söönud. See, et kured valivad toiduks värske kartuli otse vaost, on tõepoolest uus nähtus, kuid seda juhtub ilmselt harva ning mingit olulist majanduslikku kahju see näiteks metssearüüstega võrreldes ei põhjusta. Pealegi tuleb seda ette suvel, mil arvukad rändekured on veel saabumata. Küll aga näitab see sookure kohanemisvõimet ja suurt leidlikkust toidu otsingul.

Kured ei ole ainsad linnud, kellest viimasel ajal palju räägitakse või keda taga kirutakse. Nii on Lääne-Eesti rannikul ja meresaartel peamine kurja juur hoopis valgepõsk-lagle ning merel kormoran. Lagleprobleemist oli Eesti Looduses pikemalt juttu eelmisel aastal (EL 1997, nr. 3). Ka kormoranist on varem kirjutatud, kuid mitte niivõrd nende tekitatud kahjudest, kuivõrd liigi arvukusest ja levikust (EL 1995, nr. 2). Selles osas on kõigil kolmel probleemliigil mitmeid ühisjooni. Nende arvukus ja levila on tunduvalt suurenenud just viimastel aastakümnetel. Selle põhjus on arvatavasti nii aktiivne linnukaitse, klimaatilised ja inimtekkelised keskkonnamuutused kui ka liigisisene loomulik areng, millel on omad tõusu- ja mõõnaperioodid. Kohati üliaktiivselt ning kompromissitult liiki ja tema elupaiku kaitstes oleme ka ise paratamatult kaasa aidanud või koguni vallandanud mitmete linnuliikide “vohamise”. Hea näide on valgepõsk-lagle, kelle totaalne kaitse on tinginud tema arvukuse ja levila plahvatusliku kasvu Läänemere ja Barentsi mere piirkonnas. Sookure puhul on siiski tegemist pigem kunagise areaali taastumise ning asustuse tihenemisega sobivates elupaikades. Kormoran tundub olevat ilmekas näide liigist, kelle arvukus ja levila muutuvad suurtes piirides. Nii on ta Läänemerel kord kadunud, siis jälle arvukana tagasi tulnud. Ka pesitsuskolooniad tekivad ning kaovad. Praegu pesitseb meil ligikaudu 3000 paari kormorane, kuid seni ainus püsikoloonia asub Tondirahul.

Mida aga arvata tõsimeelsest väitest, et kured söövad vilja ära, lagled ei lase vilja kasvatadagi ning kormoranid söövad mere kaladest tühjaks. Igaühel on oma arvamus, sõltuvalt teadmistest ja suhetest nende lindudega ning eetilistest tõekspidamistest. Paljudele on see võõras mure, kuid need põllu- ja kalamehed, kelle maadel või püügikohtades linnud elavad, peavad vältimatult sellele küsimusele vastama – nii iseenda jaoks kui ka sellepärast, et neil tuleb arvestada ühiskonna arvamust ja seadusi. Seadused ja nende rakendusaktid ei saa aga kõike peensusteni korraldada. Nii tuleb põllu- ja kalameestel sageli toimida ka omapead. Ja need otsused on inimese enda nägu.

Õnneks on siiski seadusandluses üht-teist ära tehtud ning mõnedki asjakohased aktid vastu võetud. Kuid neid on avalikkusele vähe tutvustatud. Põhiline seadusandlik akt, mis reguleerib kaitsealuste linnuliikide (ja teiste liikide) kaitset ning nende isendite tekitatud majandusliku kahju hüvitamist, on “Kaitstavate loodusobjektide seadus” ning keskkonnaministri määrus “Kaitstavate loomaliikide poolt tekitatud kahju hüvitamise kord”. Kehtestatud korra kohaselt hüvitatakse kaitstavate loomaliikide, sealhulgas lindude tekitatud kahju Eesti keskkonnafondi sihtotstarbelisest reservist, kusjuures kahjutasu eeltingimusena peab omanik ise tarvitusele võtma abinõusid: eelkõige peletama linde eemale oma viljapõllult, marjapõõsastelt ja viljapuudelt jne., kuid väljaspool kahjustuskollet ei tohi kaitsealuseid linde häirida ega hirmutada. Nii võib näiteks sookurge ära ajada külvatud viljapõldudelt ning kasvavast viljast, mitte aga heinamaalt või kõrrepõllult, kus nad omanikule kahju ei tekita. Sookure ebaseadusliku tapmise või vigastamise korral tuleb aga maksta riigile rahalist hüvitust 1500 krooni isendi kohta. Ka valgepõsk-lagle puhul kehtib üldiselt sama kord, kuid selle liigi osas on tehtud mõningane mööndus. Nimelt kuulub valgepõsk-lagle lisaks kaitstavate liikide III kategooriale veel jahiulukite nimestikku ja teda on sügisel kahjustuskolletes lubatud jahieeskirjade järgi piiratud arvul küttida. Limiidi kehtestab igal aastal keskkonnaministeerium ning laskeloa annab maakonna keskkonnaamet. Laskenormid on väga piiratud, et vältida üleküttimist. Kui lagle tapeti või vigastati ebaseaduslikult, siis tuleb maksta kahjutasu 500 krooni isendi eest. Kormoran ei ole meil kaitsealune liik ja tema kaitset ning jahipidamist reguleerivad eeskätt jahikorralduse seadus ning jahieeskirjad.

Kuidas toimida aga juhul, kui lagled või kured on pikka aega põllul käinud ning vaatamata hirmutamiskatsetele siiski olulist kahju teinud? Kehtestatud korra järgi tuleks siis esitada maavalitsusele kirjalik avaldus kahju hüvitamiseks. Maavalitsus registreerib avalduse ning korraldab kahju hindamiseks moodustatud komisjoni tööd. Kahju suurust hinnatakse kannatanu (avalduse esitaja) osavõtul; komisjon vormistab akti. Kahju hinnatakse keskkonnaministri kinnitatud metoodilise juhendi järgi. Sookure- ja laglekahjustuste hindamiseks on kinnitatud juhend olemas, teiste liikide kohta veel mitte ning sel juhul annab need juhised keskkonnaministri poolt nimetatud ekspert. Avaldus tuleb esitada 15 päeva jooksul kahju tekitamisest, kahju peab hindama ühe kuu jooksul pärast avalduse laekumist maavalitsusse. Komisjoni akt esitatakse viie päeva jooksul keskkonnafondi osafondi nõukogule kahjuhüvitise määramiseks. Kui kahjustuse iseloomu tõttu on vaja täiendavalt hinnata, siis korraldab sama komisjon metoodilise juhendi alusel veel kord ülevaatuse. Näiteks võib seda vaja minna laglekahjustuste korral taliviljaorastel, kus tegelik kahju (saagikadu) selgub alles sügisel vilja valmides. Arvestada tuleb ka seda, et kahju ei hüvitata juhul, kui kahjustatud objekti (põldu) kasutati ebaseaduslikult. Kui kõik oli seaduslik, siis hüvitab kahju keskkonnafondi osafond. Hüvitise suuruse otsustab osafondi nõukogu üks kord aastas ning hüvitised makstakse välja ühe kuu jooksul pärast otsuse tegemist. Lahkarvamuste korral on kahju kannatajal õigus esitada kirjalik protest keskkonnaministeeriumile kümne päeva jooksul alates akti ärakirja kättesaamise päevale järgnevast päevast.

Ülaltoodu võib esmapilgul tunduda pikk ja keeruline, kuid tegelikult peab kahju kannataja esitama vaid õigel ajal kirjaliku avalduse ning püüdma ka kahjustusi ära hoida. Kõik muud mured jäävad riigi ja maavalitsuse kanda ning korraldada. Probleem on aga selles, et vähemalt praegu on meil lagle- ja kurekahjustusi rohkem kui raha nende täies mahus hüvitamiseks. Seetõttu hüvitatakse eeskätt tõsisemad kahjustused ning väiksemate katteks jääb raha üle vähe või pole seda üldse. Nii võib avalduse kirjutaja oodatud hüvitisest ilma jääda või saada vaid osalist kompensatsiooni. See peaks ajendama omanikke põlde paremini kaitsma. Pealegi on ju oma kasvatatud vili või hein siiski midagi rohkemat kui lihtsalt kahjutasu riigilt.