Pokud - kes nad siis ikkagi on?

Alar Läänelaid

Lugu kipub põnevaks minema. Selgub, et pokud pole peetsud, kuigi mõlemad on olemas. Et peetsudega lähemalt suhelda, saab neid kodakondseks koju kaasa osta. Kontaktaadress – mõni lillepood. Pokude elust ja tegemistest saab huviline rohkem teada “Pokuraamatust”. Ehtsaid pokusid on seni teadaolevalt märganud vaid see Võrumaa kunstnik ja veel mõned tähelepanelikud Eesti Looduse lugejad.

Taimeteadlased on pokudega suhelnud küll juba ammustest aegadest, aga ei ole samuti ära tundnud, et need just pokud on. Botaanikud eelistavad kõnealustest rääkides kutsuda neid hoopis ladinapäraselt Carex… Eesti niiskeid ja märgi niite ning madalsoid asustavad pokud kuuluvad lõikheinaliste sugukonna tarna perekonda. Nende välimus oleneb peamiselt aastaajast. Suvel on pokud kaharapäised ja muide rohelist tooni juustega. Talveks saavad neist longusjuukselised linalakad, kes enamasti kannavad valget baretti. Kevadel võivad pokud esineda siilisoenguga või šokeerida nudipäisusega nagu Ain Põldvere fotol (EL 1997, nr. 5, lk. 219).

Silmatorkavalt kõrgeid mättaid moodustab meil põhiliselt kaks tarnaliiki: luhttarn ja mätastarn. Mõlemad on neile sobivates niisketes kasvukohtades laialdaselt levinud. Lühikestest risoomidest tärkavad tarnavõsud kasvavad külg külje kõrval, nii et aastate jooksul kujuneb ühest tarnataimest tihe mätas. See kasvab aina kõrgemaks, kusjuures mätta alumine osa järk-järgult sureb ja jääb postamendina kandma mätta ülemist, elusat osa. Parima kasvuga tarnamättad võivad küündida mättavahest meetri kõrguseni. Nad tavatsevad kasvada hulgakesi koos, tekitades jõeluhal või madalsoos inimesele raskesti läbitava mätastiku.

Kuidas vahet teha, kas leitud poku on luht- või mätastarn? Võiks proovida “juuste”, s.t. lehtede värvitooni järgi: luhttarna lehed on hallrohelised, mätastarnal puhasrohelised. Kui pole kogemusi, võib olla üsna raske toonivahet tabada. Mõlema tarnaliigi lehed on ligikaudu pool sentimeetrit laiad, pluss-miinus mõni millimeeter. Kindluse mõttes tuleks uurida ka “juuksejuurte”, s.t. alumiste lehetuppede värvust. Selleks tuleb pokul ohverdada oma peast paar karva teaduse heaks. Suruge sõrmed mättasse ja sikutage välja mõned taimevarred võimalikult koos alumise osaga. Varre alumist, mättasse peitunud osa katavad vart ümbritsevad labata lehetuped. Luhttarnal on need läikivad hallikaskollased, mätastarnal aga mustjaspunased. Värvuse mõningasest varieeruvusest hoolimata peaks ikkagi selgeks saama, kumma tarnaliigi tunnustele uuritav poku rohkem vastab. Enamasti on teil tegemist ühega kahest nimetatud tarnaliigist.

Luhtasid ja madalsoid asustavate pokudega on välimuselt veidi sarnased luht-kastevarre mättad raiskuläinud karjamaal ja tupp-villpea mättad rabades. Mõlemat aitab pokudest eristada juba iseloomulik kasvukoht. Mättalisel karjamaal vohava luht-kastevarre lehed on lõikavalt karedad, nii et neid on võimatu vastukarva silitada. Rabas või rabaservas kasvavad peaaegu niitjalt kitsaste lehtedega tupp-villpea mättad kannavad suvel pika varre otsas valget villatupsu. Tupp-villpea mätta sees on tugevad pruuni värvi lehetuped, mida ei saa kuidagi pidada ei hallikaskollasteks ega mustjaspunasteks.

Kommentaari vääriks ka pokude suhe tulega. Oleme harjunud pidama põlengut looduses hävitajaks ja suurel määral see nii ongi. Ometi võib tuli olla puutumatus maastikus looduslik tegur niisama nagu vihm ja päikegi. See tuleb aeg-ajalt ja selle vastu ei saa. Enamgi veel. Nii nagu on rohket vihma või päikesevalgust nõudvaid taimeliike, nii vajavad mõned (kuivas kliimas isegi paljud taimeliigid) põlemist normaalseks arenguks! Nende kõrval leidub taimeliike, kelle arengut põleng just ei soodusta, kuid ka oluliselt ei kahjusta: neil on selle vastu kujunenud kaitsekohastumused. Tundub, et viimaste hulka saab arvata ka meie pokud. Pärast seda, kui mättad on pealt mustaks põlenud, ilmuvad söestunud varretüügaste vahelt uued helerohelised võrsed (vt. A. Põldvere fotot). Kui tuli korra kiiresti üle mätta käib, siis tarn sellest ei hävi, vaid uueneb kiiremini. Muidugi, kui mätastikku järjest ikka ja jälle põlema panna, võib lõpuks ehk tarnadest lahtigi saada. Ent kui niisugune vajadus peaks tekkima, siis tarnastikku saab hävitada palju tõhusamalt nende kasvumaad kraavitades ning üles kündes.

Küsimus ei ole niisiis tule kahjulikkuses üldse, pigem selles, millises kooslusetüübis, millisel aastaajal, kui suurel alal, kui sageli ja miks. Kui kusagil tõepoolest peetakse vajalikuks tuld koosluse puhastamiseks, siis teevad seda asjatundjad ajal, mil tuli elusast ohutult üle käib: ajal, mil maa on külmunud ja kogu elu sügaval mätta sisemuses. Pealt söestunud mätastik ärkab taas ellu kevadpäikeses. Võib-olla on teise äärmusse kaldunud Ameerika looduskaitsjad: rahvusparkides puhkenud metsatulekahjusid alati ei kustutata, põlengu jälgi ei koristata. Söestunud tüved jäetakse aasta(kümne)teks puutumatult seisma, sest nii on Looduse tahe.

Loomulikult ei tähenda see, et peaksime nõnda ümber käima oma pokurahvaga, neid igal kevadel kiilaks põletades. Las nad elavad oma elu lohukestes kuplite vahel Võrumaal ja mujalgi just pikajuukselistena nagu Loodus on nad loonud, koos putukate ja ämblikega, kes elavad nende põues, kannikestega juustes ja lindude ning teiste loomadega naabruses.