Ropka-Ihaste luht kaitsealaks

Aivar Leito

Ropka-Ihaste linnustiku uurijana väärib tunnustust Mart Niklus, kes on järjekindlalt rõhutanud vajadust kaitsta seda ala. Ropka-Ihaste huvitavast ja liigirikkast loodusest on viimase aastakümne jooksul palju kõneldud ning mitmesuguseid plaane peetud. Paraku pole plaanidest kaugemale jõutud.

Nüüd lõpuks on Ropka-Ihaste kaitseala loomine tõsiselt päevakorral. Eesti ornitoloogiaühing esitas möödunud aastal Ropka-Ihaste maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri projekti Tartu maavalitsuse keskkonnaosakonnale. Selle aasta alguses tehti EPMÜ Lõuna-Eesti keskkonnakaitse instituudis nende projektide keskkonnaekspertiis: otsus kaitseala ja pakutud tsoneeringu kohta oli pooldav. Ka Tartu linna ja Ülenurme ning Haaslava omavalitsus, kelle territooriumile loodav kaitseala jääb, on sellega nõus, kuigi mõningate mööndustega. Probleeme tekitab asjaolu, et suurem osa kaitsealast moodustaks sihtkaitsevööndi, kus majandus- ja muu inimtegevus on oluliselt piiratud. Eelkõige puudutab see inimeste vaba liikumist, maakasutust, tee- ja muud ehitustegevust ning puhkemajandust. Lindude pesitsusperioodil on inimestel keelatud käia sihtkaitsevööndis, välja arvatud mõned teetammid ja rajad. See on luhalindude kaitseks hädavajalik. Üldkasutatavaid teid planeeritud kaitsealal praegu pole, kuid kavas on ehitada Tartu linna ringtee, mis läbiks kaitseala. Uue teetrassi rajamine sihtkaitsevööndisse on vastuolus kaitse-eeskirjadega. Ka puhkemajandust ei saa sihtkaitsevööndis arendada, piirduda tuleks loodusõppe ja -turismiga selleks märgistatud õpperadadel. Aardlapalu piiranguvööndisse jäävat ehitusliiva kaevandamist ja puhkemajandust kehtestatud piirangud otseselt ei takista, kuid seavad mitmeid tingimusi ja ettekirjutusi. Kaevandamise tagajärjel tekkiv tehisjärv tuleb planeerida nii, et seal oleks saari, kus veelinnud pesitseda saaksid, kõrged kaldavallid aga tuleks tasandada. Ammendatud karjäärist peaks saama võimalikult mitmekesise maastikuga looduskaitseliselt väärtuslik ala, mis asendaks looduskaitseliselt väheväärtuslikku Aardlapalu liivakarjääri. Karjäär tuleb rekultiveerida nii, et seal saaks edaspidi arendada keskkonnasõbralikku puhkemajandust. Tartu ümbruses on ju väga vähe sobivaid puhkealasid. Muidugi peab kogu tegevus olema kontrolli all ega tohi takistada kaitseala põhiülesannete täitmist. Loodava kaitseala põhieesmärk on ju kaitsta ja säilitada poollooduslikke kooslusi – Ropka-Ihaste luhtasid ja luhalinnustikku. Oluline on ka loodusõpe ja -turism, kuid seegi peab lähtuma kaitseala eesmärgist.

Kaitseala loomine on vastutusrikas ülesanne; peab oskama ette näha ka raskusi ja probleeme. Lisaks eeltoodule on proovikiviks kindlasti poollooduslike koosluste, eriti aga luha hooldus, nii et säiliks nende senine ilme ja looduskaitseline väärtus. Praegu on osa lagedamast luhast juba võsastunud ja selle taastamine nõuab nii teadmisi kui ka raha. Hooldustöid tuleb teha järjepidevalt. Seda ülesannet ei tee sugugi kergemaks ka loodus ise. Juba mitmeid aastaid pole olnud kevadist tulvavett, mis on luhaniitude ja teiste luhakoosluste tekke ja püsimise oluline eeldus. Sobivat veereiimi on ilmselt võimalik hoida ka tehislikult, kuid kas see soovitud tulemust annaks ning end ära tasuks, seda me täpselt ei tea. Kõigele vaatamata on selge, et vajame Ropka-Ihaste kaitseala kui paljude elusolendite ja nende koosluste elu- ning pelgupaika, kui rohelist oaasi meile endile.