Pildi sünd

Toomas Trapido

Pildid sünnivad vägagi erinevalt, olgu selle näiteks mõni meenutus.

Seisan neljakümne meetri kõrgusel maapinnast Perajärve tornis lõikava sügistuule käes. Olen üles tarinud statiivi, kaks aparaati ja erisuguseid objektiive. Torn kõigub, tuul muudab näpud tundetuks. Samas on meeletult ilus sügisene aeg, puude värvid on oma erksuse kõrgpunktis, taevast katavad hõredad rünkpilved, mis heidavad metsale libisevaid varje. Pildistan peaaegu tund aega mitmesugustele filmidele, eri objektiividega, eri säriaegade ja avadega. Tulemus on päris hea, kuid ei midagi erilist.

Sõidan ühel jaanuarihommikul autoga tööle. Öö läbi möllanud kohutav tuisk on mäeharjal tee umbe ajanud, nii et jään kinni. Labidat ei ole kaasas, peab naabrinaise juurde laenama minema. Peatun korra ja vaatan – päike on mõne aja eest tõusnud, ent tuisk keerutab endise hooga. Aparaat on kaasas, teen mõned pildid. Seejärel kaevan auto välja ning sõidan edasi. Hiljem vaadates tundub küll, et pildi peale on jäänud midagi tuisust, hommikust ja päikesest – midagi, mida seletama ei pea.

Lähen aprilliõhtul täisvarustuses välja. Hulgun Karula kuplite vahel, pooleldi külmunud kulu pragiseb saabaste all, madalamates kohtades on veel lund. On kevad – niivõrd, kui üldse olla saab. Pildistada ei ole nagu õieti midagi… Teen loojuva päikese valgusel mõned kaadrid, kogu maailm näib olevat täis kevadet ja valgust. Üks neist piltidest ongi kahel järgmisel leheküljel.

Ma ei tea, kust pildid tulevad. Minu jaoks on pildistamine ikkagi vahendustöö ja pildistaja ise eelkõige vahendaja, olgu siis looduse ja inimeste või Jumala ja inimeste vahel, mis ongi ilmselt üks ja seesama. Pildistamine on nagu mingi haigus või kirg, millest pole võimalik terveneda. Seetõttu võiks Jaan Kaplinskit jäljendades öelda, et kui saad pildistamata olla, siis ära pildista.

Heast pildist on näha, et selle tegija on pildistatavat mõistnud, sellega mingiks hetkeks ühte saanud, olgu see siis taim, loom, mägi või mets. Vaataja tunneb sel juhul ühtaegu mingit kummalist kodusust ja võõristust, nagu oleks ta ise puu või valgus tüvede vahel. Veel hetk ning vaataja lendab tihasena puuoksale… Heas pildis on selgesti tuntavat võluväge, olgugi et võlureid kohtab tänapäeval harva.

Tehnikat minu arvates üle tähtsustada ei maksa, kuigi loomulikult, võimalus hoida käes profikaamerat tekitab meeldiva enesetunde. Pildistamine algab siiski nägemisest, nii nagu ilu on vaataja silmades. Ise pildistan kahe aparaadiga: Canon FT (kolmkümmend aastat vana, väga hea optikaga) ja Canon EOS 500. Filmidest kasutan peamiselt FUJI ja Kodaki tooteid.