Kas laulu- või vainurästas?

Rein Kuresoo

Aprillikuine ilm on üsna tujukas ja kevadrõõmu hetked vahelduvad päevadega, mil talv tagasi tikub. Kui aga päike uuesti särama lööb, toob kevad jällegi metsa uusi lauljaid. Rästaste saabumist märkab kohe: metslindude koori on ilmunud tõeliselt musikaalsed solistid.

Metsakontsertide korralduses valitseb teatav kord: pärast päikese tõusu ja enne loojangut hõiskab igaüks nii, kuis nokk jaksab. Mingil aimataval, kuid raskesti seletataval põhjusel (kontsertmeistri käsul?) on ao ja eha ajal vait need linnud, kes laulavad kõvasti ja valesti. Lauluõiguse saavad need, kel selleks rohkem annet. Aprillikuise hämarduva metsa juurde kuulub kääriva mulla lõhn ja rästaste laul.

Eestis pesitseb viis rästaliiki, kaks väikseimat neist – vainu- ja laulurästas – on teineteisega üsna sarnased.

Laulurästas on kahtlemata meie metsade tippsolist. Tema laul on eriti puhta kõlaga ja koosneb hulgast “sõnadest”, mida lind otsekui oma tähtsuse rõhutamiseks kaks korda järjest kordab, näiteks: “Kirikurott-kirikurott, kirvetera-kirvetera, igavene supp-igavene supp, Hippolit-Hippolit, too piits-too piits, kiri-küüt-kiri-küüt”. Viimaseid sõnapaare loetakse välja ka ööbiku laulust ja seetõttu on laulurästast nimetatud vale- või abiööbikuks: muistendi järgi olnudki laulurästas ööbiku juures õpilaseks. Kui ööbik näib laulvat kirglikult ja ennastunustavalt, siis laulurästas etleb väärika aeglusega, nagu see, kes teab, et on oma ameti laitmatult selgeks õppinud. Pärast iga sõna või fraasi on väike paus ja siis kordab laulurästas öeldut teist korda, justkui tahtes kindel olla, et kõik ikka kuulsid, kui hästi see tal välja tuli.

Vainurästas on oma muusikaõpinguis jäänud pidama laulurästast paar klassi madalamal. Ometi on temagi laulus midagi sellist, mille tõttu tema teaduslik nimi kõlab nii – Turdus musicus. Vainurästas näib nimelt püüdvat laulda heliredeleid – üleneva või alaneva helikõrgusega kiireid noodiridu. Midagi aga ei klapi: do-re-mi-fa-sol-la-si ei taha välja tulla (vähemalt mitte nii, nagu meie seda tunneme) ning längus heliredelile järgneb kile kädin, umbes sedamoodi: pagan-võtaks-ega-minust-muusikut-ikka-ei-saa-hakkan-parem-aknapesijaks. Laulu lõpp meenutabki juba närvilist aknapesemist.

Välimuselt tunneb vainurästa ära selge valkja kulmutriibu ning roostepunaste külgede ja tiivaaluste järgi (laulurästal on need heleookerjad). Rinnaesise tähnid on laulurästal tumedamad ja ümaramad. Mõlemad liigid on meil tavalised ja pesitsevad tihti samadel aladel, kuid laulurästal ei ole asja metsadesse, kus kuuski ei kasva. Pildil on maestro laulurästas juba lauluviisi üles võtnud, vainurästas lendab alles segaduses ringi.

Aprilliretk

Selgel aprilliõhtul metsaretkel püüdke leida üles need ja veel kolm rästaliiki.
Väikesed vihjed selleks: musträsta isaslind on üleni must, tema flöödisarnane laul on kõlavam, aga lihtsam kui laulurästal. Hoburästas sarnaneb välimuselt laulurästaga, ent on viimasest suurem. Ta pesitseb ainult männikutes, laul sarnaneb musträsta lauluga, ainult et hoburästa flööt on mõrane. Hallrästas on halli pealaega. Temale on elevant kõrva peale astunud, kuid ei julge ta kädinat laita, räpisõpradele võiks see ehk meeldidagi.