Hansateed ja Eesti

Hillar Palamets

HANSA KAUBATEE LONDONIST NOVGORODI

Vanasaksa keeles mõeldi hansa all paganlikele jumalatele üheskoos ohverdavat või ka koos söövat meestesalka. Mõni aeg hiljem tähendas sõna die H a n s e võõral maal viibivat ja seal kollektiivselt oma elu ja vara turvavat kaupmeeste ning nende saatjate ühendust. XIII sajandil räägiti juba linnade hansast – Hansa liidust. See liit ühendas eri aegadel rohkem kui 160 Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja Liivimaa kaubalinna. Tõsi – selline hulk linnu ei kuulunud kunagi Hansa liitu korraga, tavaliselt oli hansalinnu nii saja ringis.

Hansa liidu keskuseks oli Läänemere kagusopis paiknev Lübeck. Seal peetud hansapäevadel arutati liidu pürgimusi ja nende elluviimise vahendeid. Hansa liidu peamine eesmärk oli haarata enda kätte kogu Põhjamere ja Läänemere kaubandus, mis Hansa kõrgperioodil – XIV–XV sajandil – põhiosas ka õnnestus. Liidu haaret näitas suurte hansakontorite olemasolu: läänes Brügges ja Londonis, põhjas Bergenis ja idas Novgorodis. Veel oli väiksemaid kontoreid, näiteks Pihkvas, Kaunases, Kopenhaagenis, Oslos ja isegi Vahemere kaubandusalal – Veneetsias. Hansa peamine kaubatee algas (või lõppes – kuidas võtta) Novgorodis ja läbis selliseid linnu nagu Tallinn, Visby, Lübeck, Hamburg ja Brügge, jõudes lõpuks Londonisse.

Eesti keskaegsetest linnadest kuulusid alates XIV sajandist Hansasse Tartu, Tallinn, Pärnu ja Viljandi. Kaubanduslikult igati soodsalt paiknenud Narva jäeti aga Tallinna vastuseisu tõttu hansalinnade hulgast välja. Narva kaubandus elavnes nendel perioodidel, mil Hansa ja Novgorod olid omavahel tülis. Siis jõudis enamik lääne kaupu Venemaale ja sealseid kaupu läände just Narva kaudu.

Hansa liidu koosseisus kujunesid Tallinnast ja Tartust Euroopas tuntud kaubalinnad, eelkõige transiitkaubanduse keskused. Siia toodi kalevit Flandriast ja Inglismaalt, käsitöösaadusi Põhja-Saksamaalt, kanget õlut ja magusaid veine, idamaiseid vürtse ja hiljem ka rasvaseid soolaheeringaid. Eriti tulusaks kujunes Tallinnale kauplemine soolaga. Keskajal armastati öelda, et Tallinna linn olla ehitatud soolale. Soola imporditi õige kaugelt: peamiselt Prantsusmaalt või ka Portugalist. 20–30 väikest laeva jõudis karavanina purjetades soolalastiga Tallinna. Siin laaditi sool maha ja võeti vastukaubana pardale Liivimaa teravili. Eelkõige rehes kuivatatud ja pekstud rukis, mis andis rohkesti välja meeldiva maitsega jahu. Kiiresti linnastuvas Flandrias oli Liivimaa teravili nõutud kaup. Rukist vahetati soola vastu vahekorras: üks mõõt rukist = kaks mõõtu soola. Tallinna kaupmehed müüsid soola nii linna- kui maarahvale, aga ka üle mere Lõuna-Soome ja Lääne-Rootsi.

Hansa kaubalaevade – kogede teekond Lübeckist Tallinna ehk Revalisse kestis soodsa tuulega nädala, vastutuule puhul kaks nädalat.

Novgorodist viidi Tallinna ja Tartu kaudu läände eelkõige karusnahku, mida hinnati kõrgelt, sest talvel kütitud Põhjala karusloomade nahad olid eriti kvaliteetsed, s.t. paksud ja pehmed. Veel toodi Novgorodist vaha ja mett, lina, kanepit ja loomanahku. Tallinnas ja Tartus kehtis otsekauplemise keeld. See tähendas, et mujalt tulnud Hansa kaupmehed ei tohtinud müüa oma kaupu vahetult Vene kaupmeestele (ja vastupidi), vaid vahetalitajaks pidi olema kohalik kaubahärra, kes selle pealt loomulikult kenasti teenis.

Liivimaa linnadest oli just Tartul kõige parem ühendus Pihkvaga, sealtkaudu ka Novgorodi feodaalse vabariigiga. Seda enam, et traditsiooniline veetee – Soome laht–Neeva jõgi–Laadoga järv–Volhovi jõgi – oli sageli ohustatud Vene-Rootsi piiritülide ja mereröövlite (vitaalivendade) tegevuse tõttu. Teekond läbi Tartu oli küll pikem, see-eest aga tunduvalt ohutum. Pealegi oli keskaegsel Tartul (Dorpatil) Emajõe ja Võrtsjärve ning lääne poole jäävate jõgede kaudu ühendus Pärnu ja merega.

Vene kaupmehed saabusid Tartusse kas laiapõhjalistel lotjadel või talvel regedega. Tartus kujunes välja omaette Vene linnaosa – ida poolt tulnud kaubahärrade alaline peatuskoht kahe ortodoksse kirikuga: üks Novgorodi, teine Pihkva kaupmeeste tarvis.

Hansa liidu õitseajal, XIV sajandi teisel poolel, kasvas Eesti hansalinnade mõju Venemaaga kauplemises. Novgorodis asunud hansakontori, mis kandis Peetriõue nimetust, juhtimine koondus ikka enam Tartu ja Tallinna kätte.

Ohtlikel aegadel saatis Peetriõu oma kassa, pitsati, skraa (põhikirja) ja arhiivi just Tartusse kui kõige idapoolsemasse hansalinna varjule. Et Lübecki huvid suundusid ikka enam läände, jäi Hansa idapoliitika üha rohkem Liivimaa linnade juhtida.

Eesti hansalinnade tähendusest keskaegsetel ühendusteedel annab tunnistust järgmine episood. Kui lesestunud Moskva suurvürst Ivan III kosis 1472. a. Roomas elanud Bütsantsi viimase keisri vennatütre Sofia Palaiologose, siis sõitis see noorik koos suure kreeklastest kaaskonnaga Moskvasse mööda järgmist marsruuti: Rooma–Alpid–Saksamaa–Lübeck–Tallinn–Tartu–Pihkva–Moskva. Just Tartus võtsid suurvürsti esindajad tulevase suurvürstinna pidulikult vastu ja sõidutasid lodjal Pihkvasse. Tartus oli otsekui piir Lääne-Euroopa ja kujuneva Vene riigi vahel. (Muide: Sofia tõi Venemaale kaasavarana ühes Bütsantsi vapi – kahe peaga kotka ja “kolmanda Rooma teooria”; kotkas ehib praegugi Venemaa vappi.)

Moskva tugevnemine ja Novgorodi hõivamine XV sajandi 70. aastatel andis tugeva vastulöögi hansakaubandusele. 1492. a. lasi Ivan III ehitada Narva vastu, teisele poole jõge Vene kindluse, millele andis oma nime – Ivangorod.

Kaks aastat hiljem käskis Ivan III sulgeda Hansa kaubakontori Novgorodis. Järgnes kakskümmend aastat kestnud kaubandussõda, mille järel koondus Venemaa kaubandus Euroopaga peaaegu täielikult Liivimaa hansalinnade kätte, kuid seda ainult lühikeseks ajaks. Kakskümmend viis aastat kestnud kurnav Liivi sõda (1558–1583) laastas Liivimaa ja tõmbas idapoolsele hansakaubandusele lõpliku kriipsu. Kaubateed paiknesid ümber, Hansale oli määratud kaduda Euroopa majanduselu areenilt, kus ta ligemale kolme sajandi jooksul oli etendanud peamist osa.

HANSA LIIDU KAUPMEHED KASUTASID LAIALDASELT KOGET, MILLE PÄRAST SEDA SAGELI NIMETATAKSE HANSA KOGEKS. KOGE KUJUTIS OLI KA PALJUDE HANSALINNADE VAPPIDEL JA PITSATITEL. (A. PÄRNA "SADA LAEVA")