Eesti loodus, elanikud ja keel

Ago Künnap

Inimene on ikka olnud looduse osa ja loodusest sõltuv. Inimese ja tema keele kujunemist on muutuv ümbrus ning muutunud suhted sellega mõjutanud kogu inimkonna ajaloo jooksul.

Tegelikult huvitab mind keeleteadlasena eelkõige eesti keele ja tema sugulaskeelte päritolu ning see, kui kaua on Eestis kõneldud soomeugrilist keelekuju. Et eesti keele esimesed kirjapanekud pärinevad õigupoolest alles XVI sajandist, ei aita muu, kui pean naaberteadustelt abi otsima. Nii ma Aafrikasse välja jõuangi. Vähemaga ei tule minu meelest kuidagi toime, sest muidu jääksid Euroopa, sealhulgas ka Eesti paljud hilisemad keeleasjad segaseks, nagu kohe näeme. Kui ma ei saa jälgida kauge mineviku keeli, püüan ma silmas pidada vähemalt tollaseid inimesi ning sedakaudu teha järeldusi ka keelte kohta.

MEIE, INIMESTE PÄRITOLU

Tänapäevase inimese – Homo sapiens sapiens’i – ja kunagiste inimesetaoliste olendite, hominiidide häll asub Aafrika idaosas hiidorustikus, mis ulatub Etioopiast läbi Uganda, Kenya, Tansaania, Mosambiigi ja Zimbabwe Lõuna-Aafrika Vabariigini välja. Siit-sealt Vana Maailma eri nurkadest pärinevate üksikute juhuleidude vastu võib sellest orustikust leida hominiidide luid ja tegevusjälgi lausa hulgi. Seejuures on leiud siin vanemad kui kus tahes mujal. Ja leidude eamääranguid on põhjust uskuda, sest selle ala tehnoloogia on tänapäeval väga tõhus.

Aafrikas hakkas meie kauge hominiidist eellane juba seitsme miljoni aasta eest harjutama kahel jalal käimist, üha rohkem selga sirgeks ajama. Kuid kulus veel palju aega, enne kui ta uusi elupaiku avastades Aafrikast väljapoole jõudis. Umbkaudu kahe miljoni aasta eest kujunes Aafrikas välja Homo erectus (püstine inimene) ning levis peagi Euroopasse ja Aasiasse. Umbes samaks ajaks kadus mitu hominiidide paralleelliini. Ligikaudu ühe miljoni aasta eest jõudis lõpule viimastegi paralleelliinide eksistents, põhjuseks tõenäoliselt ilmastiku üldine tugev külmenemine. Edasi elas vaid H. erectus – Aafrikas, Euroopas ja Aasias.

Vana teooria järgi, mil on toetajaid tänini, kujunesid kolme maailmajao H. erectus’test seejärel välja tänapäevase inimese eri rassid. Nii seletuksid erinevused rasside ja keeltegi vahel: kolmes lahus kohas tekkisid H. erectus’est eri rassid ning need rassid lõid seal ka igaüks oma keele. Raske on üldistada, mil määral see nüüdisinimese tekke vana teooria on suunanud või mõjustanud keeleteadlasi. Ikkagi pole üleliigne osutada, et sama skeemi meenutab keeleteadlaste teooria rahvaste algkodudest: igas algkodus olevat kõneldud oma algkeelt (uurali, indoeuroopa, altai, sino-tiibeti jne.), hiljem rännatud algkodust laiali, mistõttu igast algkeelest olevat omakorda tekkinud tütarkeeled. Keeleteadlased peavad algkodudest laialirändamise algusena seejuures silmas küll üsna hilist aega – üldiselt 4000– 8000 aastat tagasi.

Moodne geneetikateadus ei toeta kolme-teooriat tänapäevase inimese kujunemisloos eeltoodud kujul; inimkond on praegu geneetiliselt nii ühtne, et nüüdisinimese (arvestades tema kõiki rasse) tekkepaiku ei saanud olla mitu. Meie, inimeste geneetiline ühtsus on koguni nii suur, et geneetikute ühe äärmusliku – aga ometi täiesti tõsiselt võetava – oletuse järgi võib kogu inimkond põlvneda ühestainsast esiemast (Aafrika ehk Must Eeva) ja mõnest esiisast. Meie kauge esivanem Homo erectus elas maailmas viimati veel paarisaja tuhande aasta eest ja suri siis välja. Kuid kolmest maailmajaost ainult Aafrikas lahknes temast juba umbes poole miljoni aasta eest nn. arhailisem Homo sapiens (mõtlev inimene), viimasest omakorda paarisaja tuhande aasta eest Homo sapiens neanderthalensis (neandertallane) ja ligikaudu 200 000–150 000 aastat tagasi tänapäevane inimene Homo sapiens sapiens.

Arhailisema H. sapiens’i enda eksistents lõppes umbes 100 000 aasta eest. Temast hargnenud neandertallased jõudsid rännata Aafrikast Eu-roopasse ning surid välja ligikaudu 35 000–30 000 aastat tagasi. Umbes 120 000–100 000 aasta eest hakkas tänapäevane inimene levima Aafrikast üle kogu maailma. Euroopa hõlvas ta umbkaudu 40 000 aastat tagasi. Seega elasime umbes 10 000–5 000 aastat Euroopas koos neandertallastega. Geneetikute kinnitusel me ei segunenud (erinevuse tõttu ei saanud seguneda?) neandertallastega, kuigi nad olid küllalt arukad ja osavate kätega hominiidid. (Inimese, Homo sapiens sapiens’i tekkest kirjutab põhjalikumalt geneetik Richard Villems Akadeemia 1993. aasta 2. ja 1995. a. 6. numbris.)

MILLAL ME ÕPPISIME KÕNELEMA?

On raske öelda, kui ühtsed või erinevad olid 120 000–100 000 aasta eest Aafrikast levima hakanud inimesed rassiliselt. Geneetikud on kõige enam selgusele jõudnud mongoliidide osas, pakkudes selle rassi moodustumise algusajaks ligikaudu 120 000– 60 000 aastat tagasi. Selge on igatahes see, et juba täielikult kujunesid inimrassid välja alles eri maailmajagudes erisuguse elukeskkonna mõjul. Aga kuidas oli lugu keeltega? Inimkeele vanust on raske määrata. Enam ei usuta, et kunagiste hominiidide või tänapäevase inimese koljudes täheldatav asümmeetria võiks olla tõendiks koljuomanike keeleoskusest: sellelaadset asümmeetriat esineb nüüdisajal ka ahvidel, kes aga teatavasti ei kõnele.

Asjatundjad peavad inimkeelt ikka vanemaks ja vanemaks. Ma ise usun, et 120 000–100 000 aasta eest Aafrikast välja rändama hakanud “tänapäevane inimene” juba kindlasti kõneles. (On koguni oletatud, et kõneles ka Homo erectus.) Kas nii ammustel aegadel kasutati üht või mitut keelt? Usutavasti mitut või koguni tervet hulka keeli. Ja need olid päris tänapäeva keelte moodi, mitte mingi mõmin või huilgamine. Pidades silmas nüüdisinimese väga ühtset lähet (Aafrika Eevani oma meespartneritega välja!) võiks oletada ka inimkeele ainualget.

ALGKODU JA ALGKEEL

Ühest lähtekeelest hargnes juba Aafrikas mitmeid keeli ning inimene rändas maailma laiali, kõneldes eri keeltes. Tuleb välja, et inimesel on olnud nii algkodu kui ka ehk algkeel. Kuid see oli rohkem kui 100 000 aasta eest Aafrikas.

On päris raske uskuda, et Aafrikast välja rännanud ja maailmas laiali valguv inimsugu oleks hiljem taas jõudnud moodustada hulga algkodusid ja algkeeli (viimased veel kõigest 4000–8000 aastat tagasi), nendest algkodudest siis jälle välja rännata ja ühtlasi algkeeltest tütarkeeli moodustada. On oletatud ka võimalust, et ühed keeled levisid teiste keelte kasutusalale ja tõrjusid senised välja. Tõrjujakeelte lähtealad olnuksidki ka algkodud ja keeled ise algkeeled. Säärane protsess toimus kindlasti ja toimub praegugi, kuid siin pole enam tegemist traditsioonilise arusaamaga algkodudest ning -keeltest, vaid pigem inimrühmade ja nende keelte vaheliste kontaktidega. Niisugused kokkupuuted ja nende tulemused on olnud aga väga variatsioonirohked, kusjuures enamasti jäi uude keelde vana, väljatõrjutud keele elemente. (Usutav on teooria, et germaani, balti ja slaavi keeled moodustusid soomeugrilaste ülemineku teel indoeuroopa keelekujule, sest neis leidub hulgaliselt soome-ugri elemente. Vt. lähemalt minu artiklist Akadeemia 1997. aasta 3. numbris.)

SOOME-UGRI KEELED OLID EUROOPAS ESIMESI

Geneetikute ja arheoloogide uusima oletuse kohaselt olid praeguste soome-ugri keelte kõnelejate esivanemad nende Aafrikast tulijate hulgas, kes n.-ö. otsejoones esimestena Euroopasse saabusid, rändamata eelnevalt kuskil kaugemal – näiteks Aasias – ringi. Need esimesed asukad hõlvasid laialdase ala lõuna pool mandrijää serva Briti saartest Uuraliteni. Nad kõik võisid kõnelda omavahel sarnaseid soome-ugri tüüpi keeli või lõid need keeled aja jooksul algselt üksteisest hoopis erinevatest keeltest lingua franca tüüpi vahenduskeele abil. (Sellest oma teooriast on kirjutanud lingvist Kalevi Wiik Keele ja Kirjanduse 1996. aasta 9. numbris.)

Soome-ugri keeltel on teatavasti küllalt suur ülesehituslik sarnasus praegu peamiselt või ainult Aasias kõneldavate paleosiberi (jukagiiri, jenissei, tšuktši-kamtšatka jt.) ning nn. altai (turgi, mongoli ja tunguusi-mandu) keeltega. See asjaolu ongi üks põhiajendeid oletusele, et ka soome-ugri keeled ise on sealtkandist pärit. Kuid lisaks keelte tänapäevasele geograafilisele paiknemisele peab arvestama veel ühte võimalikku hargnemist kauges minevikus. Kui inimesed rändasid Aafrikast välja eri keeli kõneldes, võisid paleosiberi ja altai tüüpi keelte kõnelejad lisaks Aasiale liikuda ka Euroopasse ning soome-ugri tüüpi keelte kõnelejad lisaks Euroopale ka Aasiasse. Keelte omavahelise sarnastumise käigus Euroopas ühelt poolt ja Aasias teiselt poolt andsid paleosiberi ning altai tüüpi keeled kohapeal oma värvingu soome-ugri tüüpi keeltele ja vastupidi. Kahe maailmaosa vahelisi kontakte polnudki vaja, keeltevahelised kontaktid võisid toimida eraldi Euroopas ja Aasias. Et rassid kujunesid lõplikult välja erisuguste keskkonnatingimuste mõjul, oli tulemuseks see, et eri rassid – antud juhul europiidne ja mongoliidne – kõnelesid lõpuks omavahel ehituslikult küllaltki sarnaseid keeli. Oluline on seejuures rõhutada, et selle nägemuse juurde kuulub eeldus: keeled on vanemad kui rassid.

MEIE JA ME KEEL EESTIS

Eestis võis inimesi elada juba enne viimast, Würmi-Valdai jäätumist, kui olid soojemad perioodid ja Eesti jääst vaba. Kuid Würmi-Valdai jäätumine ulatus üle Eesti kaugele lõunasse ning jäämassid on hävitanud kõik inimese võimalikud tollased tegevusjäljed. (Põhja-Soomes Karijoel on küll hiljuti leitud ühest kaitstud kaljukoopast kõnealusest jääajast vanemaid tööriistu, kuid nende uurimine on alles algusjärgus.) 18 000 aasta eest oli Würmi-Valdai jäätumise kuhugi Leedu ja Poola kanti ulatunud maksimum, mille järel ilmastiku soojenedes jääpiir hakkas ainult taganema, paljastades 13 000 aasta eest Eesti territooriumi, õieti selle kesk- ja kaguosa, sest muu jäi jääsulamisvee tõttu tõusnud mere alla. 12 000 aastat tagasi oli Eestis sedavõrd taimestikku, et siin elasid ka need loomad, keda tasus küttima hakata. Kalad pealekauba. Küllap sellal me Eestisse saabusimegi. Vanimad seni leitud inimtegevuse jäljed Eestis on Pullis Pärnu jõe suudme lähedal – suvine kalastuskoht. Aivar Kriiska on määratlenud nende vanuseks 11 000 aastat (radiosüsiniku 14C kalibreeritud andmed).

Inimesi oli tollal siinkandis ja üldse Euroopas vähe, sest küttimise ning kalastamise tingimustes oli ühe inimese äraelatamiseks tarvis umbkaudu kümme ruutkilomeetrit maad. Inimmasside rändeid tollal on seetõttu raske ette kujutada, pigem nihkuti tasapisi sobivas kauguses mandrijää servast ikka edasi põhja poole, ehk umbes 100 meetrit aastas. Nii jõuti 10 000 aasta eest ka Soome. Inimeste liikumist võisid mõjutada – ka kiirendada – näiteks järsud ilmastikumuutused või suured loodusõnnetused. Üks selline katastroof oli Saksamaa lääneosas Kiltkivimäestiku Eifeli platoo vulkaanide ja eriti Laachi-nimelise viimane aktiviseerumine, mille oleme Aivar Kriiskaga 14C põhjal kalibreerinud ajavahemikku 13 000–12 000 aastat tagasi. Arheoloog Hans-Peter Schulzi järgi võis tuhat aastat kestnud perioodiline vulkaaniline tegevus, mis muutis ulatuslikud alad Kesk-Euroopas elamiskõlbmatuks, põhjustada sealse elanikkonna hulgalisema põgenemise igasse ilmakaarde, sealhulgas Kesk-Venemaani välja (vt. EL 1997, nr. 8/9). Ka Eestisse võis sel puhul tulla inimesi Kesk-Euroopast. (Kesk-Euroopa tühjenes küll 20 000–16 000 aastat tagasi elanikest kliima tugeva külmenemise tõttu, nagu kinnitavad Christian Carpelan ja teised arheoloogid, kuid ajaks 13 000–12 000 aastat tagasi oli see ala ammugi taasasustatud.) Nn. Laachi efekt võis segada ja niiviisi ühtlustada Euroopa niigi võrdlemisi ühtset geenikooslust veelgi.

EESTLASTE GEENIPÄRAND

Kui kümmekonna aasta eest uurisid geneetikud peamiselt vanematelt lastele päranduvaid geene – rakutuuma DNA-d, siis nüüd on valitsev väljaspool rakutuuma paikneva ja ainult emadelt lastele päranduva mitokondrilise DNA analüüs, mis lubab vaadata ajas kaugemale tagasi kui tuuma DNA. Viimastel aastatel on saadud hakata jälgima ka ainult isadelt poegadele päranduvat Y-kromosoomi. Tuuma ja mitokondrilise DNA põhjal on Richard Villems oma uurimisrühmaga kindlaks teinud, et eestlased on eriti emaliinis kõigiti tavalised eurooplased (need järeldused ootavad avaldamist erialakirjanduses). Ka on ta mulle kinnitanud, et eestlastele tüüpiline geenipärand on 18 000 või tunduvalt rohkem aastat vana. Seevastu isaliinis on jooni, mis ühtivad Euroopa muu soomeugrikeelse elanikkonna omadega ja mida leidub ka Aasia elanikel. Ometi ei tähenda see Villemsi järgi tingimata Eesti meestele Aasiast täienduse saabumist, vaid pigem kõnealuste joonte levikut Euroopa soomeugrilastelt sinna. Muidugi tuleb silmas pidada, et Y-kromosoomist teatakse kogu maailmas alles vähe ning uurimistulemused on esialgsed.

SOOME-UGRI ALGKEEL EUROOPAS.

KUS JA MILLAL HAKATI KÕNELEMA EESTI KEELT?

Geneetikud pole leidnud jälgi mingist suuremast migratsioonist Eesti alale pärast eestlaste esivanemate esmasaabumist siia. Järelikult on põhjust arvata, et siin on elanud sellest ajast saadik kuni tänini ikka nendesamade esivanemate järglased. Lähtudes sellest lihtsakoelisest skeemist, pole mingit põhjust oletada, et Eestisse jõudnud eestlaste esivanemad oleksid siin kõnelnud kunagi midagi muud kui eesti keelt (muidugi selle varasemates esinemisvormides). Kas nad kõnelesid seda ka juba 18 000–12 000 (11 000) aasta eest kuskil Eestist lõuna pool, pole niisama tõenäoline, kuid mitte võimatu. On mõeldav, et siis või veel varem võisid esivanemad kasutada mingit muud keelt ja seejuures hoopis mittesoomeugrilist. Nimelt võidi põhjapoolses Euroopas (mand-rijää äärest piisavas kauguses) Inglismaast Uuraliteni kõnelda väga paljusid keeli, mis ühisest elatise hankimise viisist – suurulukite küttimisest ja kalastamisest – johtuvalt aja jooksul lingua franca tüüpi vahenduskeele abil teatud piirini üksteisega sarnastusid. Nii võisidki tekkida milleski siiski üksteisest küllalt erinevad soome-ugri keeled.

Harjunud mõisteid kasutades võiks ilmselt just seda vahenduskeelt nimetada soome-ugri algkeeleks. Viimane polnud seejuures tavaline, täisväärtuslik, elav keel, vaid mitmes suhtes puudulik n-ö. keelekuju, mis koosnes eri keelte elementidest ja varieerus oma ulatuslikus läänest kaugele itta ulatuvas vahemikus üsna suuresti. Lisaksin, et pole põhjust imestada soome-ugri algkeele traditsiooniliste rekonstruktsioonikatsete tulemuste keelelise vaesuse ja ka vastuolulisuse üle: tegelikult rekonstrueeritakse ju lingua franca tüüpi keelt, mitte aga kunagist täisväärtuslikku keelt.

Nii pole vähimatki kohustust oletada, et eesti keelekuju on kunagi tekkinud koos kõigi teiste või vähemalt osa soome-ugri keeltega mingi elava täisväärtusliku keele hargnedes eri keelteks. Pigem vastupidi, soome-ugri keeled on kujunenud üsnagi eri põhjal: näiteks nüüdne eesti keel on arvatavasti säilitanud elemente või koguni põhijooni ühest või mitmest – sealjuures mõeldavalt mittesoome-ugri – keelekujust; neid pole ülejäänud või vähemalt paljud soome-ugri keeled tarvitsenud kunagi tunda. On mõttekas neid elemente ja jooni eesti keelest sihikindlalt otsida.

Märgin sedagi, et tollal – umbes 12 000 aasta eest – polnud kaugemal idas, teisel pool Uuraleid järve- ja soomaastikul sellist inimasustust, mis oleks võinud anda sealt rände Eesti suunas, liiatigi selleaegseid suuri veetõkkeid ületades.

Eesti keele soomeugrilise lähtetaustaga on liialdatud selles mõttes, et on arvatud, nagu oleksid eesti keeles kunagi esinenud peaaegu kõik need jooned, mis iseloomustavad idapoolsemaid soome-ugri ja samojeedi keeli. Et paljud neist joontest praegu eesti keeles puuduvad või nende olemasolu pole üheselt selge, siis oletatakse, et nad on varem ikkagi esinenud, hiljem aga ära kadunud või tuhmunud. Niisugune oletus pole tegelikult millegagi põhjendatud. Pigem on alust arvata, et hulk selliseid jooni pole eesti keeleni kunagi ulatunudki, ei ajas ega ruumis. Need, mis aga on ulatunud eesti keelde näiliselt üksikute jälgedena mingist suuremast tervikust, ei tarvitse üldsegi olla hävinud terviku jäänused, vaid hoopiski uue terviku sugenemisnähud. Tänapäeva eesti keel on vaieldamatult ülekaalukalt soomeugriline, kuid ta ei tarvitsenud olla kunagi ainuüksi soomeugriline. Ei ole õige kujutleda, nagu oleks eesti keele areng seisnenud põhiliselt selles, et ta kaotas kogu aeg ikka rohkem ja rohkem oma ainsat lähteseisundit – soomeugrilisust. Eesti keel on aja jooksul kokku pandud eri päritolu komponentidest, ülekaalus soomeugrilised komponendid.

EESTI MÜÜDID JA EUROOPA

Rahvuste ja seejärel rahvusriikide tekkides eelmisel sajandil ning käesoleva sajandi algupoolel loodi rahvusluse aluseks müüte nende rahvuste suurest minevikust. See ei tohtinud olla kehvem kui tuntud suurrahvastel või antiikeeskujudel – muinaskreeklastel ja roomlastel. Soomlased ja eestlased leidsid endale XIX sajandil uurali, s.t. soome-ugri ja samojeedi sugulastele lisaks suured ja uhked sugulased nn. altai rahvastes, kes elavad peamiselt Aasias. Tunneme seda ennekõike Matias Aleksanteri Castréni ja Ferdinand Johann Wiedemanni propageeritud uurali-altai teooriana. Nii oli midagi vastu panna indoeuroopakeelsete naabrite vägevale suguvõsale. Eesti müüdiloomingu uus puhang tekkis hiljutistel aastakümnetel. Kui müüt kord juba etendas olulist osa rahvuse konsolideerumisel ja rahvusriigi rajamisel, siis uutel rusuvatel võõrvõimu aastatel ilmselt oligi taas vajadus müütide toe järele. Kuid milleks oleks vaja sajanditagust müüti või tema uuemaid arendusi tänapäeva Eestis? Mida see meile annab?

Tihti on väidetud: Euroopa ootab, et temaga (taas)ühinejad tooksid kaasa oma iseärasused, rikastades nii Euroopat. Vahetevahel kuuleb ka ütlust, et eestlased on eestikeelsed sakslased. Siin on oma tõetera sees. Midagi sellist me ju õigupoolest olemegi, mitte aga Lapi porokasvatajad, Volga mesinikud, Siberi sooblikütid või Obi kalamehed. Keda ootab Euroopa: kas kainelt mõtlevaid eestikeelseid sakslasi või muretuid soome-ugri looduslapsi?

Tuleb tahta säilitada oma, aga see on see, mis meil on. Mitte see, mida me eelistaksime olemasolevale. Me oleme just nimelt eestlased, see on kõige tähtsam. Mitte see, et väidame end olevat soomeugrilased. Muidugi võime olla uhked selle üle, et oleme ehk vanim paikne rahvas Euroopas. Et meie eriomane keel on just selline, nagu ta on, et ta püsib. Mõelge vaid: täiesti eripärane keel enamiku teistega võrreldes! Kuid mitte absoluutselt erinev naaberkeeltest, vaid nendega seotud. Lähemad rahvad ja kultuurid on tavaliselt ikka lähemas suguluses, kaugemad kaugemas, kuigi võib esineda ka kõrvalekaldeid. Territoriaalselt kaugemate soome-ugri ja samojeedi rahvastega ei seo meid objektiivselt paraku peaaegu mitte midagi peale teatud keeleliste ühisjoonte. (Loomulikult pole mingit põhjust seda keelehõimlust alahinnata.)

Meie eesti keel on kõikide teiste keelte kombel kogu oma olemasolu jooksul pidevalt muutunud ning muutub edasi, seda peamiselt kontaktide tõttu muude keeltega. Ja milline ta selle muutumise tõttu edaspidi ka ei oleks, ei osutu ta kunagi kasutuskõlbmatuks ega lakka olemast, kuni meie ise teda kasutada tahame.