Miks kõik karvased kellad pole karukellad

Rein Kuresoo

Kui poisikesena Arbi järve äärselt soiselt niidult longus kellukjate õitega lilli tõin, ütles vanaema, et need on karukellad. Aga karukellad olid ka karused lillakassinised lilled, mis kasvasid metsapargi mändide all. Alles hiljem sain raamatuist teada, et päriskarukellad on ikka ainult need lillakassiniste õitega. Rahva seas sagedasti karukellaks nimetatud violettpruunide tupplehtedega taim on hoopis ojamõõl.

Mõõlad kuuluvad roosõieliste, karukellad tulikaliste sugukonda.

Joonistasin pildil vasakule meie kaks mõõlaliiki. Kollaste õitega maamõõla viietine õis sarnaneb veidi maranate omaga. Ojamõõl hakkab õitsema maamõõlast märksa varem ja kasvab soistel niitudel, kus mai keskpaiku võib veel olla üsna tugevaid öökülmi. Küllap seetõttu on tema õis tunduvalt kaitstum: nii varre ülaossa ja tupplehtedesse kogunenud pigment antotsüaan, mis annab õiele punakasvioletse üldilme, kui ka tihedad lühikesed karvakesed aitavad külma vastu. Taime kõige õrnemaid osi – tolmukaid ja emakat – kaitseb külma eest ka kellukjas õiekuju.

Karukellad puhkevad juba aprilli lõpul ja on täies õiteilus mai esimestel nädalatel. Sel ajal on ööd küllaltki külmad ja taimedki sellele vastavalt karvasemad. Aas-karukell (paremalt teine) kasvab liivastes männikutes ja metsaservadel. Tõeline kaunitar on suurema õiega palu-karukell, keda kahjuks ei näe just sageli: ta eelistab liivaste palu- ja nõmmemännikute päikesepoolseid nõlvu.

Suvekuudel ehib karukellade päid tihe karvane seemnetutt, mis on tunduvalt suurem kui mõõladel selle pildi peal. Mõõlad õitsevad pikka aega ja ühel taimel võib olla korraga nii seemnetutte kui ka puhkemata õisi. Karukellad õitsevad korraga ning lühikest aega.

Ma ei kujuta ette kevadet, mil jätaksin jälgimata toimekate emakimalaste askeldamise karukellade ja ojamõõlade kellukjates õites.