Eesti kotkaste argipäev

Asko Lõhmus

VÄIKE-KONNAKOTKA PESA

Kotkas on sümbol. Loodusrahvastele jõu ja monarhidele võimu, tehnokraatidele tarbetuse ja looduskaitsjatele püsiväärtuste kehastus. Kotkaste pärast on peetud uskumatult palju sõnalahinguid, avaldatud kümneid tuhandeid kirjatöid ja liigutatud suuri rahasid. See on kotkaste elu inimese kultuuris.

Kotkaste argipäeva näevad seevastu vähesed. Õnneks. Sest kui neil lindudel juhtuks olema oma kultuur, siis oleks inimene seal julmuse ja ettearvamatu käitumise sümbol. Eesti kotkaste argipäevast, nende praegusest ja varasemast elujärjest jutustabki käesolev artikkel. Argipäeva peab ju tundma, kui tahad mõista ja armastada.

Hiilgus ja viletsus

Inimasustuse tihenedes kotkad taanduvad ja nõnda jääb Eesti kotkaste õitseaeg sajandite taha. Arheoloogid on siin merikotka luid leidnud isegi mesoliitilistest asulakohtadest [1]!

Nüüd on kotkaste suurima viletsuse sajand, mille juhatas sisse looduse majandamise tuhudest sündinud kirglik kotkavaen. Tsaarivalitsuse lõpukümnenditel tapeti meil lisaks poolesajale merikotkale vähemalt 91 kaljukotkast, 31 madukotkast, 210 konnakotkast ja 10 kalakotkast. Seetõttu jäid XIX sajandi lõpul Eestit asustanud vähemalt 50 merikotka- ja 40 kaljukotkapaarist 1920. aastateks järele vaid riismed, ka teised liigid muutusid väga haruldaseks. Kaitseni jõuti aga märksa hiljem – 1934. aastal, kui kotkad võeti jahikeelu alla (tõsi, merikotkas ja kalakotkas vaid pesitsusajaks!).

Näib kohutav, ent paremad ajad tulid kotkastele Teise maailmasõjaga: alles siis ja järgnenud aastakümnel jõudsid inimesteni tõsisemad mured kui kotkaviha. 1950. aastate lõpuks elas meil vähemalt 30 paari merikotkaid, 25 paari kaljukotkaid ja 30 paari kalakotkaid. 1957. aastal jõustus uus, kotkastele soodne looduskaitseseadus.

Ja edasi?

Merikotkas

Meil ja meie merikotkastel tuleb elada ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis saagi kaudu kogunevad kotkastesse, jõuavad mereandidest ka meisse. Nii et kotkaste saatus ennustab meile mõndagi. XX sajandi teisel kolmandikul oli merikotkaste surma nimi DDT.

See 1940. aastail inimkonna päästjaks kuulutatud putukamürk on raskesti lagunev ja kuhjub elusorganismidesse. Kui DDT kontsentratsioon on umbes 30 mg 1 kg koes, põhjustab ta närvikoe surma. Lagunedes annab DDT uue mürgi (DDE), mis pidurdab linnumuna lubikoore teket, ja mürgitatu muneb nii õhukese koorega mune, et need purunevad haudumisel või takistavad normaalset vee aurumist läbi koore. Peale selle muudab DDE, koosmõjus teise laialt kasutatud putukamürgi PCB-ga lindude sigimiskäitumist (linnud võivad hüljata pesa, olla poegade vastu agressiivsed jms.) ning pärsib õppimisvõimet (ka inimesel).

Merikotka arvukus ja sigimisedukus hakkasid pestitsiidide toimel langema 1960. aastate keskel. 1968. aastal DDT meil küll keelustati, kuid loodusesse lastut ei suutnud kokku korjata enam keegi. Nii juhtuski, et selsamal aastal ei saadud esmakordselt ainsatki teadet merikotka õnnestunud pesitsusest. Sama kordus kolme aasta pärast, kui nägid ilmavalgust viimased Eesti rabapistrikupojad ja uuesti 1975. aastal [2]. Merikotka arvukus kuivas kokku mõnekümne lastetu paarini.

Ime küll, aga 1977. aastal hakkas nende kotkaste viljakus ning aastakümne pärast ka arvukus taastuma, esialgu Sise-Eestis, hiljem mere ääreski. Olukord on paranenud praeguseni, mil meil elab vähemalt 60 paari merikotkaid (neist kolmandik Saaremaal!) ja aastas lennuvõimestub 50–60 poega. Uue tõusulaine taustaks on DDT koguse vähenemine keskkonnas ja ulatuslik talvine lisasöötmine; seda on toetanud pesapaikade kaitse ja “kullisõja” lõppemine. On hingetõmbeaeg.

Kaljukotkas

Kaljukotkas toob oma toidu soodest ja luhtadelt, kus loomad on vähem mürgitatud kui merikotka jahimaal. Ta pesitseb raskesti ligipääsetavates soo- ja metsakolgastes, mille inimasustus on viimase poole sajandi jooksul tasapisi hääbunud ja kuhu pehmete talvedega isegi saemehed ei pääse. Alates 1960. aastatest on valdav osa pesapaikadest ka kaitse all.

Sestap sai kaljukotkaste arv meil sõjajärgsetel aastakümnetel suureneda ning viimasel kümnendil on neid püsivalt 35–40 paari, kellest kümmekond elab Pärnumaal. Hoolimata aastatevahelisest kõikumisest on sellel liigil Eestis ka sigimisedukus üldiselt stabiilne – keskmiselt 0,6 noorlindu paari kohta aastas. Ilmselt piisab sellest suremuse tasakaalustamiseks.

Kalakotkas

Kalakotkaid meil kõikjal ei ela. Kirde- ja Lõuna-Eestis on kokku teada 20 pesapaika ning mujal kõigest kolm. Pesitsuspaaride üldarvu võib Eestis hinnata 30–35 paarile.

Kuigi kalakotka asustuslugu on meil üsna halvasti uuritud, näib mõõn tema arvukuses ja sigimises ühtivat nii ajaliselt kui ka põhjustelt merikotka omaga. Taastumine algas 1980. aastate esimesel poolel ja kestab praeguseni, kusjuures oma kalakotkaste praeguse viljakusega võib Eesti lausa hoobelda: kaks poega paari kohta aastas (1986–1996) on seni maailma parim näitaja.

Kahjuks ei tulene suur sigimisedukus üksnes nooruslikest lindudest ja jahivete kalarohkusest, sest teravnevat korterikriisi need ei lahenda. Aastamiljonite jooksul harjusid kalakotkad ehitama pesa põlispuude lamendunud ladvale ning praeguses Põhja-Euroopas sobib lastetoa rajamiseks harilikult ainult mänd. Kui igipedajad metsadest traktorite mürinal lahkuvad, ei aita ka hea tahe. Küll püüavad kotkad meilgi pesitseda raiesmikele jäetud seemnepuudel või lihtsalt tavalisest noorematel, sajandivanustel mändidel, aga enamasti varisevad need pesad juba esimesel aastal. Ja talvel – pole pesa, pole kotkast! – undavad sealgi saed.

Enam kui kolmandik Eesti kalakotkastest elab nüüd tugevatel tehisalustel ja saadab sealt lendu rohkem noori kui looduslikest pesadest. Ühest küljest on tore, kui laastamistööd saab parandada proteesiga. Teisest küljest näitab niisugune kotkameeste hoolest sõltuv farm, et meie loodus on midagi jäädavalt kaotanud.

Madukotkas

Madukotkal läheb halvasti. Kui mõnikümmend aastat tagasi leidus teda pesitsusajal veel vähemalt kümmekonnas paigas, siis nüüd on vaatlusi poole vähem ning valdavalt üksikute lindude kohta. Madukotkapaari on viimaste aastate jooksul nähtud vaid ühes paigas Ida-Virumaal, 1997. aastal sealgi mitte.

“Madukotkakeskus” paikneb Vahemere piirkonnast kuni Kesk-Aasiani. Tapmise ja elupaikade hävitamise tõttu pidi see liik lääne pool sajandiga ligi tuhat kilomeetrit taanduma. Nüüd on arvukus langemas levila põhjaosas ja Eesti on madukotkariigi praegune põhjapiir. Vaevalt, et me suudame seda piiri kaitsta oma Iisraeli relvadega, olgu need nii töökorras kui tahes.

Väike-konnakotkas

Kui välja arvata punkt, et väike-konnakotkas on meie sagedasim kotkas, oleme muudes hinnangutes tema kohta enamasti eksinud. Võib-olla eksime ka nüüd, kui arvame neid elavat Eestis 480–600 paari. Ja vahest eksivad ka lätlased oma 2000–2800 ning leedulasedki oma 550–730 paarini küündiva hinnanguga. Aga ehk me ikkagi ei eksi ja Balti riikidel on väike-konnakotka kaitses täita oluline osa?

Ainsana meie kotkastest on väike-konnakotkas suutnud kohaneda kultuurmaastikuga ja see on vist tema püsimise saladus. Siiski, konnakotkale ei sobi ei viljapõllud ega inimasulad, ei raps ega kartul. Ta vajab niidetud niite ja raiumata metsi, ent praegune areng ei tõota kuigi rõõmsat tulevikku. Viimastel aastakümnetel ongi väike-konnakotka viljakus meil tunduvalt langenud ja möödunud aasta oli kõigi aegade halvim: 0,3 poega paari kohta (aastatel 1981–1997 keskmiselt 0,52).

Suur-konnakotkas

Suur-konnakotkas on suur küsimärk (vt. EL 1996, nr. 7). Läks terve sajand, et tõestada tema pesitsemine ja kui ta peaks kaduma, läheb selle kindlakstegemiseks ka tõenäoliselt terve sajand. Aga maailm peab teda kaduvaks liigiks, nii et aega on vähe.

Esimese usaldatava hinnangu saime suur-konnakotka arvukuse kohta alles eelmise aasta lõpuks, mulluse põhjaliku uurimise järel. Kui arvatud 20–30 paari osutub tõeks (aga kümmekond leiukohta on juba teada!), siis on see tähtis. Sest väljaspool Venemaad, kus elab põhiosa suur-konnakotkaid, leidub üle 10 paari vaid Valgevenes (10–15) ja Ukrainas (40–50) [3]. Ja praeguse sigivuse (0,6 poega paari kohta aastas) juures võiks meie suur-konnakotkastel ka tulevikku olla, ehkki üksikuks jäänud linnud näivad tihti paaruvat väike-konnakotkastega ja hübriidide saatus ei ole teada.

Inimene

Kui 1990. aastal lasti Pärnumaal maha konnakotkaema ja kurn hukkus, arvasime, et küllap see on kullisõja lõpuvirvendus. Kui 1992. aastal leiti merikotkaste toitmispaigalt kolm püünisrauda, uskusime, et need olid mõeldud rebaste ja kährikute jaoks. Kui 1994. aastal Valgamaal mädanesid oma pesapuu all surnuks tulistatud kalakotka ja pesas tema kahe nälga surnud poja laibad ning samal aastal tabas see saatus Saaremaal ka üht merikotka- ja Tartumaal väike-konnakotkapaari, meenutasime, et kurjategijaid on igas ühiskonnas. Ja kui kahe aasta eest suutsime üles turgutada Tartumaa läbilastud tiivaga vana merikotka, mõtlesime: hea, et niigi läks.

Aga kui 1994. aastal raiuti lagedaks või rikuti raietega 4% meie kotkaste ja must-toonekure pesapaikadest, kui järgnevatel aastatel selgus, et igal aastal tehakse raiet veerandi Eesti konnakotkapesade juures, et oluline osa raietöödest tehakse lindude pesitsusajal ja et suurtele kotkastele on pesitsemiseks sobivat metsa alles jäänud alla 1% metsamaast, siis tuli tõdeda, et see ei ole juhus.

Ja mullu tahtis Eesti kaitsevägi hakata looduskaitsealal üle merikotka pesa raskerelvadest tulistama.

Kultuur

Üks merikotkapaar vajab eluks kümmet kilomeetrit puutumatut rannikuala. Kaljukotka- ja madukotkapaari koduks on mitu tuhat hektarit soid ja metsi, linnurikaste märede ja põliste rabasaarte maad. Kalakotkaperele piisab ühest väiksemast kalarikkast järvest ning põlispuude salust lähikonnas, konnakotkastele mõnest jõe või järve kaldakilomeetrist.

Kunagi võis meie rannikul ja suuremate sisevete ääres elada 400–500 paari merikotkaid, soodes ja metsades kuni 150 paari kaljukotkaid ja mõnikümmend madukotkaid, järvede ja jõgede ääres tuhatkond kalakotkapaari ning jõelammidel kuni 2000 paari konnakotkaid.

Siis tuli inimene ja kadus enamik kotkaid. Aga ikka võib kuulda ja lugeda, veel enam aga näha tegudest, et ka säilinut peetakse paljuks. Olevat vaja aina rohkem puitu ja turvast, et ehitada suvilaid ja jahilosse, plaa'ze ja rannahotelle, polügoone ja ralliradasid, osta kaatreid ja autosid, juua kokat ja süüa hamburgereid.

Kui kotkas Kalevi Viru randa tõi, ei osanud ta seda aimatagi.

KIRJANDUS:

1. L e p i k s a a r, J., Z a s t r o v, M., 1963. Die Vögel Estlands. Lund.

2. R a n d l a, T., Õ u n, A., 1980. Kaljukotkas ja merikotkas Eestis 1970-ndail aastail. Eesti Loodus, 8.

3. T u c k e r, G. M., H e a t h, M. F., 1994. Birds in Europe: their conservation status. BirdLife International.