Footonite tants kullerkupuõitel

Rein Kuresoo

Leidsin eelmisel kevadel Mõrtsuka järve lõunakaldalt pildistamiseks sobival päeval kena kullerkupuvälja.

Umbes kaheksa minutit kulub selleks, et valida välja sobiv motiiv ja seada valmis kaamera. Sama aja jooksul jõuavad päikeselt kohale ka footonid, mis on läbinud 150 miljonit kilomeetrit. Sekundi jooksul robiseb tuhandeid triljoneid footoneid ühele ruutmeetrile ja umbes triljon neist tabab üht õit. Suurem osa footoneist jääb taime kätte vangi, nende abil ehitab ta end üles. Need valguseosakesed, mille lainepikkus on 575–600 nanomeetrit, vabastab kullerkupuõis taas. Osa neist on jäänud mu värvifilmile, mille tundlikkus valgusspektri eri lõikude suhtes erineb mõnevõrra inimsilma omast.

Sekundis põrkab meetri kaugusel olevalt õielt silma miljardkond footonit. Meie kummagi silma tagaseinal on seitse miljonit värvitundlikku rakku ehk kolvikest, mis on jagunenud kolme spektriala spetsialistideks: neist ühed püüavad 445-, teised 535- ja kolmandad 570-nanomeetrise lainepikkusega footoneid – punast, sinist ja rohelist. Kõiki nähtavaid värvusi on võimalik saada punase, sinise ja kollase segamisel. Füsioloogiaõpikutes ei vaevuta rääkima sellest, kuidas on võimalik, et me kollast värvi üldse näeme. Küllap leidub kusagil rahuldav vastus sellelegi küsimusele.

Kimalane laskub kullerkupuõiele. Maailm petab meid teisel moel kui kimalast, kelle nägemiselundid on tundlikumad spektri sinise osa suhtes. Vahel olen metsas käies jäänud nälga või ei ole saanud öösel sõba silmale. Siis võib maailm hakata särama eredamates värvides ja silmadel hakkab valus. Kui suur osa võis olla näljal ja väsimusel kunstnike avastustes, kes otsisid sajandialguse Pariisis uut paletti? Põhjamaadel ei ole valgus nii ere ja esemete varjud ei küllastu sellise täiendtooniga nagu lõunas. Postimpressionistide palett, mida kasutasid ka pallaslased, võimendab valguse ja varju peidetud nüansse. Enamasti on valguse kude nii ruumis kui ka vabas õhus palju keerulisem, kui seda kirjeldatakse kunstnikele mõeldud värviõpetustes. Võrrand, mida fotograaf peaks lahendama, on veelgi rohkemate tundmatutega: emulsioonide spektritundlikkus on erisugune.

Möödunud aastal tundsin hingedepäeva ja jõulude vahel, et hakkan jääma talveunne. Olin kogu eelneva elu jooksul selle aja läbinud mingi stressi sunnil: aastalõpu tegemata tööd ei lase tavaliselt märgata, et meie geenides on mingi mälestus pimedast sügistalveajast, mil esivanemail olid olulised tööd tehtud ja võimalus pikemalt puhata. Kui mu päevane virgeaeg juba liiga lühikeseks hakkas jääma, süütasin kaminasse tule või vaatasin slaide. Just see küllaltki tagasihoidlik pilt valguse tantsust kullerkupuväljal ergutas eriti teravalt mu nägemisnärve ja tõrjus meeltesse nõrgunud pimeduse. Kui võimalik, tahaksin kunagi meeli eksitamata süveneda aastalõpu pimedusse – ehk on siis ehedam ka rõõm esimesest kirjust liblikast või kullerkupukollasest kevade lõppakordist.

Kullerkupud on pildistatud Fuji Velvia filmile kaameraga Minolta X700 Quantaray, 35–75 mm objektiiviga.