Hea lugeja!

Tänavu sai Eesti Vabariik 80-aastaseks ja ajakiri Eesti Loodus 65-aastaseks.

Tähtpäevad iseenesest on tinglikud ja kokkuleppelised. Seitsekümmend kuus aastat tagasi, 1922. a. jaanuarist hakkas ilmuma esimene eestikeelne loodusajakiri Loodus, mille juht ja vaimne liider oli prof. Johannes Piiper. Ajakiri ilmus kolm aastat, kuni 1924. a. lõpuni. Saatuslikuks sai ajakirjale liigne tõsiteaduslikkus, mis ei leidnud laialdast lugejaskonda. Siis tuli mõneaastane paus, mille järel Looduse üks alustalasid Gustav Vilberg (alates 1935. aastast Vilbaste), rajas sisuliselt ühemehe-ajakirja Loodusvaatleja. Ajakirja eluiga kestis 1930. aastast 1939. aastani.

Samast esimese Looduse tüvest hargnes 1933. aastal ajakiri nimega Eesti Loodus, mille esimene peatoimetaja oli tollane magister Karl Orviku ja järjepidevuse kandja prof. Piiper.

See oli ajakiri, mis tuli ja jäi. Kuigi juhtus nii, et 1940. a. okupatsioon katkestas ajakirja väljaandmise 1958. aastani. Ja ometigi, 1958. aastal taastati ajakiri Eesti Teaduste Akadeemia eestvõttel. Esimene peatoimetaja oli tänane akadeemik Erast Parmasto. Aeg nõudis oma, kaantele tulid Lenini pildid ja kommunistliku partei retoorika. Aga sisuks oli loodushoidliku mõtteviisi levitamine Eestis, mis tollal kujutas enesest varjatud, kuid selgelt arusaadavat opositsiooni võõrvõimule.

Okupeeriva riigiga võideldakse ja vahel ka võidetakse. Ajakiri võib oma võidetud lahingute kroonikasse kanda vähemalt kaks “sõda”. Esimene oli nn. soodesõda 70-ndate aastate algul. Tulemus oli, et 200 000 ha soid võeti maha vägevast sookuivendamise plaanist ja 100 000 ha muudeti sookaitsealadeks. Suurem osa meie soid on alles. Olgu öeldud, et Lääne-Euroopas kulutatakse praegusajal miljoneid, et päästa mõnd lapikest sood.

Vähem teada on ehk tõsiasi, et lähiajaloo “fosforiidisõda” sai alguse ajakirjast Eesti Loodus. Esimene suurem üritus oli 3. aprillil 1986. a. Rakveres, kui kohalik aktiiv koos toimetuse ja kolleegiumiga otsustas probleemid avalikustada. Selleteemaline erinumber ilmus 1987. a. mais (numbri materjalid olid juba trükikojas, kui kõlas pauk Valges saalis). Oluline on siinjuures fakt, et see teaduslikult põhjendatud materjal oli aluseks tollastele noortele poliitikutele (Juhan Aare jt.) “fosforiidisõja” võitmiseks.

Praegu elame sõltumatus Eesti Vabariigis ja oma riigiga ei sõdita. Mis üldsegi ei tähenda, et probleeme ei oleks. Olgu need siis mets, tema rahaline ja looduskaitseline väärtus või kaldamaastikud (meri, järved, jõed) ja nende kaitsmine tormaka rahavõimu eest jne.

Päevakajaliste probleemide kõrval on aga ka jäävaid väärtusi. Üks nendest on kindlasti looduskeskkond, milles me elame, ja tahame, et ka meie lastele jätkuks rabade vaikust, puhast vett ja luikede kuninglikku väärikust.

Nende jäävate väärtuste publitsistina on nüüdne Eesti Loodus kindlasti esimese Looduse otsene järeltulija ja järjepidevuse kandja, tehes seda tänapäevaste tehniliste vahenditega: värvikirevalt ning parimaid loodusteadlasi ja fotokunstnikke kaasates.

Uno Siitan