Ellujäämislootus
Matias oli mulle kööki järele tulnud. Kui ma
parajasti veefiltri tihendiga jändasin, haaras ta mul õlgadest
ja sosistas: “Estri ja Joosepi pärast peame elukohta
vahetama. Nende allergial ei saa olla muud põhjust kui
siinne vesi.”
“Ega nad merevett joo!”
“See ei tähenda. Väikelapse nahk on tundlik.
Õhus on piisavalt veeauru. Läbi õrna naha
need mürgised gaasid...”
“Me ei tea neist ju mitte midagi.”
Olime äsja naasnud oma linnakorterisse läänesaarelt,
kus veetsime ühe puhkusenädala. Kaksikutest põngerjad
tegid päevast uinakut, avatud aknast hoovav läänebriis
paisutas kardinaid. Kõikjal oli lämb, ähvardas
äikest. Mitte kusagil polnud turvaline.
“Kuhu minna!” hüüdsin ahastuses.
“Kas praegu või edaspidi?” Matiasel on hea
omadus maandada pingeid tobeda, tehtud lihtsameelsusega.
“Igal pool üks ja seesama Läänemeri –
mine sa Venemaale, Saksamaale, Soome või Rootsi.”
Läänemere tulevik
Et seda näha, ei piisa pessimistlikust unenäost.
(Või oli see optimistlik?) Igatahes ei tähenda pilk
tulevikku veel ennustamist. Ma ei otsi prohveti kuulsust. Pilk
tulevikku peaks olema arukas, asjalik ja õpetlik. Et näha
ette mingi geoloogilise objekti arengukäiku, oleks vaja
teada tema möödanikku. Mida suurem objekt, seda lihtsam
(?) on ennustada. Rääkides puhtast Läänemerest,
mis peidab endas ellujäämislootust, peame keskenduma
teaduse võimalustele ja sotsiaalpoliitilisele olukorrale.
Keegi psühholoog on öelnud, et mälumäng
olevat hea mälutreening. Mulle meeldib korraldada mälumängu
iseenesele. Kui on tegemist pealtnäha kuivade arvudega,
püüan neid mõtestada, väga jämedalt
ja võrdlevalt lihtsustada. Et arvude tagant tuleks esile
sisu. Et avaneks võimalus esitada enesele veel mitmeid
küsimusi, mille kaudu saaksin loomingulisi uperpalle tehes
end lõbustada, näha ilu ja teha järeldusi. Et
kujuneks harjumus mõtelda igal hetkel: koolis, kodus,
bussis, viiulitunnis või malelaua taga.
Läänemere – Eesti pindala üheksa korda
ületava sisemere keskmine sügavus on 55 meetrit. Teadmine,
et selle veelahmaka põhjaosa, Botnia laht, kerkib aastas
kümme millimeetrit ja Loode-Eesti rannik kuni kolm millimeetrit,
lubab arvutada Läänemere geoloogilisi muutusi. See
asjaolu häirib vähe meie lähemaid põlvkondi.
Tahame innukalt parandada tehtud vigu ja maksta võlga,
mida oleme võtnud oma lastelt ja lastelastelt.
Kõik jõed voolavad merre
Minu vanaisa koduveskis Valgemetsas pahiseb kosk juba muistsetest
aegadest. Vesi saab alguse varjatud allikatest, lodumetsadest,
voolab nii mitmepalgeliselt meist mööda ja kaob kuhugi
vetesügavusse…
Pidagem meeles: ümber Läänemere paikneb kümme
riiki. Paarkümmend arvestatavat jõge on eri suurusega.
Neist Neeva on lühim (75 kilomeetrit), kuid kannab viiendikku
kõigi Läänemere jõgede veest. Jõgede
äärde koondunud linnadest ja asulatest paisatakse vette
olme- ja tootmisjäätmeid. Kõiki Läänemere
maid iseloomustab tihe rahvastik ja intensiivne majanduselu.
Jõed on nüüd ja ka tulevikus vajalikud liiklusteena.
Pidagem meeles: Läänemeri hoiab üht protsenti
maailma kalavarudest. On kolm valdkonda, milles seda merd ümbritsevad
kümme riiki peaksid tulevikus koostööd tegema:
ökoloogia, kalandus ja majanduskultuur.
Tahan võrrelda meie Läänemere ja tema jõgede
kalavarusid kogu maailma omadega nüüd ja tulevikus.
95% kogu maakera veevarudest hõlmab maailmameri. Põhjavett
on 4%, ülejäänud ühe protsendi hõivavad
viis vee “liiki”: jääliustikud, neist mahult
sada korda vähem järved; viimastest kolm korda vähem
on mullavett, kuusteist korda vähem atmosfäärivett
ja sada kuuskümmend korda vähem jõgede vett.
Hiljuti kirjutas Eesti alla teisele Läänemere keskkonnakaitse
konventsioonile. Võttes arvesse majandustegevuse langust,
on raske hinnata praeguste tööstusettevõtete
suutlikkust määrata oma reostuse taset. Põllumajandusreostus
on märgatavalt kahanenud pestitsiidide ja väetiste
tunduvalt väiksemate koguste tõttu.
Minu unistuste meri
ei ole Läänemeri. Teel trenni bussi oodates korraldan
endale mnemoturniiri. Missugune meri on ainsana maailmas tuuletu
ja rannatu? Miks on selle mere vesi erakordselt läbipaistev
(65 meetrit)? Kui palju kordi suurem on see meri Läänemerest
(kakskümmend korda)? Miks läheb kaugete vete tagant
sinna kudema angerjas? Kust küll on see Sargasso meri oma
nime saanud (vetikas Sargassum)?
Unistused on kui seebimull. Või mööduv autobuss.
Sealsamas bussipeatuses tuleb mulle pähe üks turismi-idee:
kümnepäevane tuusik Läänemere maadesse. Maitsi
ja meritsi, iga maa rannas üks ööpäev. Kuhu
randa paigutada see turismivigvam Eestis? Tallinna Pirita rand
oli kolibakteri tõttu pool suve kinni. Hiiumaa suvekodu
rannas napsas mind sinivetikas. Kuidas on lood ülejäänud
üheksal maal? Pooli Läänemere maid olen oma käega
katsunud. Sõna otseses mõttes. Arvestatuks pean
maad, mille rannal olen vaadanud päikesetõusu ja
loojangut. Umbes nii, nagu üks meie tuttav vanatädi
peab päevikut kõikvõimalikes Eestimaa järvedes
ujumise kohta (praeguseks on tal neid kogunenud 127). Samas on
ta kirja pannud rahvapärimusi nende järvede kohta.
Päeviku sisekaanel seisab: “Me vajame oma rahva folkloori
nii nagu puhast vett ja õhkugi.” Teen vastupidise
järelduse: kui meil ei ole puhast vett ega õhku,
ei ole meil enam ei tervist, kultuuri ega emotsioone.
Hingesoojusest üksi ei piisa
“Ma ihu poolest olen sant, kuid vaimu poolest protestant,”
maalin kalligraafiatunnis. Me kirjutame sõnu ja räägime
mõtteid, mida me alati ei mõista. Saame neist aru
alles hiljem, kui häda juba käes. Loen oma märkmikust
üheksakümnendate suurimaid keskkonnasündmusi,
mis puudutavad Läänemerd:
1990: 26. märtsist 5. aprillini lekkis 1,55 miljonit
kuupmeetrit leeliselist vett Balti soojuselektrijaama sadestusbasseinist
Narva veehoidlasse.
1991: aprillis lõpetati fosforiidi kaevandamine Maardus.
1992: jaanuaris kirjutas Eesti alla 1974. aastal loodud Läänemere
keskkonnakaitse konventsioonile; võeti vastu uus konstitutsioon,
mis muuhulgas kohustub kaitsma loodust; aprillis toimus keskkonnaministrite
diplomaatiline konverents Helsingis, kus võeti vastu Läänemere
keskkonnakaitse deklaratsioon (see avas ka rahalised võimalused
paljudele keskkonnaprojektidele Eestis); juulis põles
Muuga sadamas 4,590 tonni autokumme.
1993: jaanuaris voolas tankerilt “Kihnu” 82 tonni
masuuti Kopli lahte; juulis kirjutati alla Eesti ja Soome valitsuse
vaheline õhu- ja veekaitse leping; oktoobris rekonstrueeriti
Tallinna heitvee bioloogilise puhastuse seade, mis viis Tallinna
linna heitvee puhastamise vastavusse Helsingi Komisjoni soovitustega;
samal kuul juhtus Arukülas kohaliku puidutöötlemistsehhi
süül ulatuslik põhjaveereostus, millest oht
inimeste tervisele võib kesta kümme kuni viisteist
aastat; detsembris kirjutati alla Eesti ja Soome valitsuse vaheline
koostööleping naftareostuse kahjustuste likvideerimise
kohta.
1994: aprillis voolas kalalaevalt “Tamula” Tallinna
sadama piirkonnas 53 tonni kütuseõli; augustis lahkus
Vene armee Eestist, kusjuures suurem osa endise NSVL sõjaväeüksuste
käes olnud territooriumist oli tugevalt reostatud naftasaaduste
ja keemiliste ühenditega, rusude ja kohalike jäätmetega
(kogu maa-ala 87 000 ha).
1995: veebruaris kirjutasid Maailmapank ja Eesti alla kahe
miljoni dollari suurusele laenulepingule Haapsalu–Matsalu
projekti rahastamiseks; aprillis ratifitseeriti 1992. aasta Helsingi
konventsioon Läänemere merekeskkonna kaitseks.
Lõpetan nende pisut nukrameelse alatooniga märkmete
lugemise. Ei, need pole pessimistlikud, need on täis fakte,
meenutusi, hoiatusi ning ühendavad lihtsa keerulisega, aastatuhande
lõpu aastatuhande algusega, tagajärjed põhjustega.
Maa laostub: kus on väljapääs?
Alguses oli kaos, millest Jumal lõi õnnistatud
korra. Aga inimene ise loob pahatihti korratusi, millest ta loodab
kasu saada. Oma arust oleme küll tublid, ent oleme osaliselt
katkestanud sidemed esivanemate maa ja elukultuuriga. Ja vist
seetõttu ei saagi luua midagi väärtuslikku,
igikestvat. Kunagi lahkume siit ilmast. Aga metsad, mäed
ja meri jäävad. Igikestvate väärtuste nimel
peaksime jätma metsad laostamata, mäed läbi sonkimata,
mere saastamata.
Maa laostamine Eestis on võtnud ulatuse, mis tsiviliseeritud
Euroopasse mitte kuidagi ei sobi. Seda ei kohta teistes Läänemere
maades, vahest ehk Venemaal. Meie rahvuslik arengustsenaarium
pürib Euroopa Liitu. Aga siiani tahavad eestlased uskuda,
et maakera on lapik ja kolme vaala seljas ning et Päike
tiirleb ümber Maa. Paljud teadlased ei julge tõde
avalikult välja öelda, sest erinevalt gümnasistist
riskeerivad nad oma heaoluga. Kooliõpilase tribüün
on madal ja masajas – see juba ei kõigu. Niisiis:
kõik laguneb, langeb, kängub. Meie nõndanimetatud
liberaalsed poliitikud soodustavad kõlvatut konkurentsi,
kasvõi inimeste tervisliku toidu arvel. Seda näen
vahetevahel laupäeviti turul käies: kirevates pakendites,
säilitusaineist tulvil imporditud nännid on tõrjunud
meie põllumehe huvi tegelda muret, vaeva ja kahjumit toova
tööga. Tahaks loota, et suur langus “uuel ajal”
pole igavene. Ennäe, piima on Eesti Vabariigis siiski toodetud
kuus protsenti rohkem kui mullu! Oleme saavutanud taseme, mis
oli siin kümme aastat tagasi.
Aga Euroopa Liit? No see on vist niisama moraalitu nagu Nõukogude
Liit. Miks? Sest EL kasutab ise kõlvatut konkurentsitõrjet
teiste maailmajagude suhtes (ikka sunnin end mõtlema globaalselt,
sest oleme seotud kõigega ja igati; kas just kärjekujulise
maailma moodi, see on juba teadlaste tõestada.) Euroopa
Liitu astumine ei käi ju üleöö, vaid järk-järgult,
ja see ei kesta mitte kaks või kolm, vaid kümme aastat.
Lohutuseks olgu: kui komistame, siis ikka ettepoole, eesmärgi
ja võidu suunas. Läänemere tulevikku ei saa
vaadelda ilma keeruliste seosteta selle ümber elavate rahvaste
vahel.
Väljapääsu otsides lähtungi viimasest
lausest. Rahvaid Läänemere ümber ühendab
enam-vähem üks kultuuritaust – kristlus. Süütuna
paistev “näpuviga” – kõikehaarav humanismi
jaatus!? – peidab endas siiski ohtu, et mitte kõik
pole seatud elu hoidma, kaitsma ja teenima. Sallivusprintsiip
“Kes ei ole meie vastu, on meie poolt” (Markuse evangeelium
9: 40) võib saada näraklikult moondatud kuju: “Kes
ei ole meie poolt, on meie vastu’’. Seepärast
järeldan siit kristliku eluviisi kolm põhilist käitumisskeemi:
1) Raudne reegel: “Kel jõud, sel õigus.’’
(“Mis sinu, see minu.’’); 2) Hõbedane reegel:
“Ära tee seda teistele, mida sa ei soovi, et sulle
enesele tehtaks.” (“Mis minu, see minu.”); 3)
Kuldne reegel: “Kuidas soovin enesele, nõnda teen
ka teistele.” (Mis minu, see sinu.”) Jagagem siis tulevikus
kõike koos, Läänemere rahvad!
1992. aasta märtsis loodud Läänemere Maade
Nõukogu oli viimati koos Riias, järgmine kokkusaamine
määrati 2000. aastaks. Et võita kogu maailma
tähelepanu ja näidata kogu planeedi rahvastele võimalusi
ning eeskuju, peame oma tulevikku seades arvestama aega ja inertsi,
soosima uusi ideid ning vaatenurki. Siit meie vastutus tuleviku
ees.
Läänemeri: kas muinasjutt või malemäng?
Legendid on poetiseeritud ajalugu. Muinasjutud merest elavad
meis ka edaspidi. Meri, vanamees ja kuldkalake pole alati peategelased.
Kõikjal peidab end ahnepäine Eit.
Ma tean hispaania, itaalia ja šoti avanguid (nimetused
riikide järgi, mille kaldaid uhub meri). Ma tahan Eidega
malet mängida ja teda võita. Praegu harjutan mõtlemise
algtõde: “Ka halb plaan on parem kui mängida
ilma plaanita.”
Tunnen natuke üht meest, kelle nimi on Meri. Olen tema
maja ees Nõmmel Pilviku tänavas isa käekõrval
rääkinud hõbekuuskede elujõust. Meri
on julge ja suur unistaja. Ta tahtis luua Balti instituudi. Mina
tahan tulevikus luua Läänemere instituudi, kuigi, tõsi,
Rootsis midagi niisugust juba on. Kuidas aga rajada selle instituudi
filiaalid kümnesse Läänemere riiki, kus intellektuaalne
jõud on õnnistuse saanud oma maa valitsuselt? Räägitakse
rahast. Tagajärgede likvideerimiseks leitakse seda alati.
Põhjuste jaoks raha ei leita. See igavene ja ammu tuntud
tõdemus tuleb ennetada.
Katastroofidest ei tihka ma rääkida. See valdkond
on seotud nii paljude parameetritega, et minu tuleviku instituudis
peaks katastroofiteooriaga tegelema omaette osakond. Pisarad
on igal pool ühesugused, kuigi rõõmupisarad
erinevad koostiselt kurbuspisaratest.
Riikidevahelised partnerlushartad ja partnerlusfondid peaksid
olema globaalselt teadvustatud. ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi
Rio de Janeiro tippkohtumise poliitika ja põhimõtted
peavad jõudma ka igasse Läänemere riiki. See,
kuidas ohtlikud jäätmed ületavad riigipiire ja
kuidas neid kõrvaldada, on globaalprobleem. Osoonikihi
kaitse tähendab püüdu keelustada selle hõrenemist
põhjustavad ained. Teame, et kliimamuutustele aitavad
kaasa näiteks vanad ja seega rohkem saastavad sõidukid.
Aga Eestis pole riiklikku poliitikat, mis leevendaks kliimamuutuste
probleemi. Märksa lihtsam on tegutseda looduskaitse valdkonnas,
näiteks keelustada hülgejaht ja luua hülgekaitseala.
Onu Wolfard saatis meile vana jõulukaardi, millel iidne,
nüüdseks hävitatud Königsbergi ülikool,
ning kirjutas: “Selles ülikoolis õppis minu
isa.” Avasin sotsialismiaegse entsüklopeedia. Teave
Kaliningradi kohta lõppes napisõnaliselt: “Königsbergis
sündis ja elas I. Kant. (Tööpunalipuorden 1971.)’’
Võib-olla seesama uus teadmine põhjustas ühe
imelise unenäo.
Pregeli jõgi Königsbergi all uhtus merevaiku Läänemere
Visla lahte. Olin just tulnud laulvatelt liivadelt ja, sõel
käes, tõstsin kaldale merevaiku. Vaiguivad muutusid
briljantideks...
Ehk kunagi lahendan selle unenäo saladuse!?
Foto: Edgar Kask |
