Kutsuv rand ja nõmm Eesti loodenurgas

Arne Kivistik

UUEJÕE SUUE

Eesti loodenurga hõlmavad Läänemaa kahe valla, Noarootsi (Mandri-Eesti loodepoolseima punktiga Põõsaspea ninal) ja Nõva maad. Selle maanurga keskusi on põhjarannikul asuv Nõva küla, kuhu pealinnast on ümmarguselt 90 ja Haapsalust 40 km. Siinkandis püütakse kala, käiakse marjul, seenel ja jahil, puhkamas ning matkamas. Siin võib leida puutumata nõmme ja raba, puhast vett ja õhku, nautida metsavaikust või meremüha, valget supelranda, uidata luitemetsades ja lahtistel liivadel, otsida ja avastada endale loodusharuldusi.

Rannamaastike loodusliku ilme huvides loodi siin Nõva maastikukaitseala, otsa pidi ulatub siia ka Läänemaa Suursoo maastikukaitseala.

Looduseradadel liikujate tarbeks ilmus keskkonnafondi ja valdade toetusel paiga täpne ja teaberohke matkakaart mõõtkavas 1:40 000. See kujutab veerandsaja kilomeetri pikkust lõiku Keibust põhjarannikul (Harjumaa piires) kuni Roostani läänerannikul, samuti tükikest Veskijärve ümbrust.

Loode-Eesti üks suuremaid rikkusi on kaunis, peaaegu asustuseta RAND. Ainuüksi Keibu lahes ja Peraküla kohal Liivase piirkonnas leidub kümmekond kilomeetrit puhast liivaranda.

Põhjarand on küll enamasti jahedaveeline, kuid läänerand Põõsaspeast Roosta poole on päikesepoolne ja märksa soojema veega.

Uuejõe kandis sügavneb meri üle inimese pea mõnesaja, Liivase rannas ainult mõnekümne meetri järel.

Loode-Eesti rannik kerkib mitu millimeetrit aastas. Mere alt vabanenud liivapinnal on siin kujunenud uhked

Veepiiri lähedal kulgeb kilomeetrite kaupa merekaeraga kamarduv 2–3 m kõrgune rannaluide. Järgneb lai lahtise liiva vöönd – endine piiririba. Nüüdki seal aeg-ajalt sõitvad traktorid ja maasturid ei lase liivaribal rohtuda.

Tugevaid kõrbeelamusi võib saada Veskijärve kahes liivakarjääris. Seal võib suvel kannatuse proovile panna tulikuumal liivapinnal, saab näha tuiskliiva, kuni 10 m kõrgusi varisevaid nõlvu; samas pakuvad karastust suplemiseks sobivad tiigid.

Ilusaid avaliivikulappe leidub rannikul Keibu mägedest Lepajõe mägedeni. Keibu lahe ääres ja Liivase ranna mereparda jalamil saab vaadelda, kuidas liivik järk-järgult kamardub ning metsastub.

Tuuled, lainetus ja rüsijää on tekitanud omapärase reljeefi. Merest 50–800 m kaugusel asub kohati 10 m kõrguseni ulatuv nn. suur rannavall (kohalikus kõnepruugis mereparras). Seda võib näha suuremas osas Keibu–Roosta vahemikus. Paiguti on valli hari ja merepoolne nõlv künklik. Rannavalli kauneim osa asub teedeta alal Keibu kanali (Marga kraavi) ja Lepajõe vahel. Selle kirdeotsa nimetatakse Keibu mägedeks ehk Liivahangedeks, edelapoolset osa aga Lepajõe mägedeks.

Teine kõrge rannavall paikneb Veskijärve põhja- ja läänekaldal. Loode-Eesti ranniku kõrgeim punkt – 30 m merepinnast – asub vallil Veskijärvest lääneloodes kahe liivakarjääri vahel.

Suur valliala jääb Rannaküla, Peraküla ja Uuejõe vahele. Omapärased on sood kuni sadu meetreid pikkade rannavallide vahel. Kohapeal nimetatakse neid sooribasid loikudeks: suurvee aegu koguneb sinna põlveni vett, kuid sooja suvega loigud kuivavad. Vallisoodes kasvab tarnasid, harvem pilliroogu, loigumätastel jõhvikaid.

Liivase maa puu on mänd.

saadavad mööda Padise–Vihterpalu–Nõva või Variku– Nõva teed saabujat. Kuivad männikud ääristavad rannikut 1–2 km laiuse vööndina. Õige männikuelamuse saab metsateid jalgrattaga sõites, jalgsiretkel või suuskadel.

Meeleolukad on parkmännikud, kus leidub isegi rohkem kui poolteise sajandi vanuseid puid, maapinda katavad heledad samblikud, pohl, mustikas ja kanarbik. On alles elujõus männirauku, ja teisi, kelle püsti tüved valendavad luukeredena, ning lõpuks selliseid, mis pikali kõdunedes kaovad samblikuvaiba alla.

Maastiku ehteks on kõrgesse ikka jõudnud

mereparda harjal ja selle merepoolsel nõlval: jässakas tüvi tormidest viltu, oksad keerdus ja võra laiaks litsutud.

Matkakaardi abil võib üles otsida ligi paarkümmend järve: 9–19 olenevalt sellest, millist veekogu järveks pidada. Kolm suuremat asuvad Nõvalt kümmekond kilomeetrit kagus Nõva–Variku tee ääres. Neist tuntuim on ligi paarisaja hektarine ja suplemiseks sobiva liivarannaga Veskijärv, liivakallast on ka pisut väiksemal Tänavjärvel. Kalameeste ja matkajate lemmikpaiku leidub liivakallastega Lepaaugu ning Sooküla Allikajärve ääres. Suplemiseks sobib veel Toatse järv.

Kümmekond endist suuremat veekogu on kahanenud alla 100 m läbimõõduga silmadeks. Kurkse, Nõva Allikajärve ja Päliste järve on asendamas roostik. Kolme läänepoolsema Peraküla järve asemel ongi üksnes roostik.

Ojasuurusi veesooni nimetatakse siin jõgedeks (Lepajõgi, Nõva jõgi, Veski jõgi, Uuejõe). On ka kraave ja kanaleid, kuid ei ühtegi oja! Kummaliselt looklevad nende suudmed. Kui torm ajab suudme ette kuni poolteise meetri kõrguse liivavalli, peab jõgi merre pääsemiseks otsima uut kohta. Mullu sügisel tõusis Lepajõe sulgumisel ka Lepaaugu järves veetase meetri võrra.

Liivavalli taha kogunev vesi imbub merre ka valli alt, kuid lõpuks murrab ta sellest ikkagi läbi. Enamasti tekib uus suue endisest ida poole. Eelmisel kevadel liikus Uuejõe suue 200 m itta.

Teinekord võib rannas jalutaja end jumalana tunda ja liiva takerdunud jõe jälle voolama panna. Selleks tarvitseb valli kämblalaiune uure kaapida – edasisega saab veevool ise hakkama.

Loode-Eesti kiviseim paik on Põõsaspea neem. Selle tipus aheneb maismaa vaid meetrilaiuseks. Kahel pool lamavad jää ja lainetuse lihvitud eri värvi ning mustriga ümarad graniitrahnud. Osmussaare suunas pikalt merre ulatuv seljak lausa kutsub kivilt kivile hüppama. Mõnevõrra vähem on rahnusid Rannaküla all Toomaninal ja Dirhami neeme meres. Nukra märgina ulatub Liivanina lähedal veest välja laevavrakk – 1941. aastal Vene sõjaväe süüdatud Vohi.

Sisemaale jääb kaitsealuste rahnudega Nõmmemaa kivikülv, mis algab Nõva–Variku maantee 8. kilomeetrilt.

Siinse ranniku suurimaks võib pidada kivi rootsipärase nimega Oamusa stein poolel maal Tuksit ja Dirhami sadamat ühendaval joonel (rahn asub orientiirideta lodumetsas kilomeetri kaugusel maanteest). Looduskaitse all on ligi 3 m kõrgune Põõsaspea rändrahn. Suurkivi (ümbermõõt 21 m ja kõrgus 3,5 m) asub Suurekivi bussipeatuse juures Nõva–Keila maantee 4. kilomeetril. Metskonna kivi (6x5 m, kuid vaevalt 2 m kõrge) paikneb kaunis parkmännikus Nõva metskonnast mõnisada meetrit itta.

Üpris eksootiline on Rannaküla sadamast ida pool merest esile küündiv suur kandiline ning lõhenenud Bretšakivi (selle varem nimetu rahnu materjaliks on bretša, mis koosneb teravakandilistest tsementeerunud kivitükikestest). Bretšakivi arvatakse olevat ligi viissada miljonit aastat tagasi välja paiskunud kraatrist, mille tekitas tollasesse merepõhja praeguse Osmussaare ja Pakri vahelisel alal langenud hiigelmeteoriit.

TUISKLIIV VESKIJÄRVE ÄÄRES