Eesti - tugev sõlm Euroop ökovõrgustikus

Mart Külvik, Kalev Sepp

KA PUUTUMATUS LOODUSES ON OMA ÖKOLOOGILINE VÕRGUSTIK, MILLES ÜKS OLULISI ELEMENTE ON JÕEORUD - PALJUDE TAIME- JA LOOMALIIKIDE LEVITEED.

Mis on ökoloogiline võrgustik?

Maastikul saavad kokku reljeef, atmosfäär, vees- tik, mullastik, elustik ja inimene koos kõige oma looduga. Maastikku võib ka vaadelda kui ökosüsteemide mosaiiki, mis koosneb kildudest, mida inimene on eri määral muutnud. Nagu teada, on inimese surve maastikele järjest suurenemas, seepärast huvitab meid, millise piirini võib ta minna? Milline peaks olema looduslike ja inimese kujundatud maastikuelementide vahekord ja ruumiline paigutus, et maastik ja elu sellel säilitaksid oma näo? Selle vahekorra määrab ökoloogiline võrgustik (ökovõrgustik) – maastiku elutoetavate komponentide seostatult toimiv süsteem, mis aitab hoida seal looduslikku mitmekesisust.

Selle võrgustiku mingi osa moodustavad näiteks omavahel ühendatud pargid ja puiesteed linnas või puhkemetsad, metsatukad ja võsaribad linnaümbruse põllumajandusmaastikus. Need linna ja seda ümbritseva kultuurmaastiku ökovõrgustiku osad peaksid olema ühenduses ka omavahel. Midagi samalaadset leiame puutumatuski looduses: näiteks jõeorge ürgsete laante keskel on ikka kasutanud leviteena paljud taime- ja loomaliigid.

Ökoloogiline võrgustik koosneb tuumaladest ja koridoridest. Tuum- alad sisaldavad olulisi elupaiku ja kasvukohti, mis tagavad soodsad tingimused liigipopulatsioonidele. Näiteks raba- või metsamassiivid või ka linnurikkad luhaalad. Koridoridena toimivad tavaliselt maastiku joonelemendid – võsaribad, jõeorud, samuti suuremad või väiksemad omavahel ühendatud metsaosad, mis võimaldavad nii taime- kui ka loomaliikidel (aga ka konkreetsetel isenditel) jõuda ühelt tuumalalt teisele.

Sellise võrgustiku elemendid võivad täita maastikul ka teatavat puhvrirolli. Näiteks maanteeäärsed hekid takistavad transpordisaaste kandumist põllule, põlismetsa ümbritsevad rabad hoiavad ära juhusliku inimmõju.

Mõnel pool on maastikud arenenud (kujundatud) selliselt, et piisavalt toimiv ökovõrgustik on neis juba olemas. Teisal tuleb aga kultuurmaastikule koridore luua, näiteks istutades lagedale põllumaale metsaribasid – siis räägime looduse taastamisest. Võrgustik võib toimida eri suurusjärkudes: kui konnapopulatsioonile võib pakkuda turvalist arengut tuumala, mis koosneb mõnest mahajäetud linaleoaugust, siis lindude Ida-Atlandi rännuteel moodustab koridori hiiglapikk märgalade ahel Aafrikast Jäämereni.

Tõhus ökoloogiline võrgustik ühendab tervikuks mitmesugused loodus- ja keskkonnakaitse eesmärke teenivad alad ning tagab tasakaalustatud majandus- ja elukeskkonna. Nõnda saame ühtse ja üksteist toetava tervikuna käsitleda looduskaitsealasid, hoiumetsi, veekogude kaitseribasid ja põhjavee kaitse sanitaartsoone. Koos nendega toimivad ka tavalised metsad, märgalad, rohumaad.

Ökovõrgustiku idee tekkis Eestis juba ammu

Kuigi mitte sama nimetuse all, rakendati ökovõrgustiku põhimõtet Eestis juba 1960. aastail, kui püüti luua korda meie loodusvarade kasutuses ja planeerimises. Näiteks funktsionaalse tsoneerimise esimesed katsetused põlevkivi tootmisaladel Ida-Virumaal (H. Luik ja V. Ranniku), puhkemaastike liigestamine ning roheliste koridoride planeerimine Tartu lähiümbruses (J. Eilart ja V. Parker), mõlemad 1960. aastatel; esimene Eesti territoriaalne tsoneering järgmise kümnendi algul (A. Raik).

1960.–1970. aastate “ehituslikus planeerimises” oli sellelaadse ideoloogia eestvedajaks Ehituse TU Instituut (A. Kerge ja L. Volkov). Samal ajal hakkasid funktsionaalse tsoneerimise printsiipe kasutama ka projekteerijad (Ü. Sults RPI Maaparandusprojektist ning V. Pallok, A. Kerge ja M. Vihalem RPI Maaehitusprojektist).

Aastail 1979–1981 tehti riigi tellimisel “Eesti loodusvarade kaitse ja säästliku kasutamise skeem” (kaardid mõõdus 1:200 000); Maaehitusprojekti ja TÜ füüsilise geograafia kateedri (J. Jagomägi, A. Raik jt.) koostöös tekkiski Eesti ökovõrgustiku idee, mida tol ajal nimetati ökoloogiliselt kompenseerivate alade süsteemiks. Neid alasid käsitleti kultuurmaastiku osana, mis pehmendas inimmõjusid maastikul. Appi võeti kõik tol ajal kättesaadavad temaatilised kaardid ning kasutati ka satelliitpiltide suurendusi. Eesti kompensatsioonialade kaart koos seletuskirjaga kinnitati planeerimise ja arendustegevuse aluseks kuni aastani 2005. 1983–1988 koostati detailsemad ökoloogiliselt kompenseeriva võrgustiku kaardid (mõõdus 1:100 000) mõnede probleemalade kohta (Kirde-Eesti ja Tallinn ning selle tagamaad) ning Hiiumaa ja Saaremaa tarvis.

Kahjuks ei õnnestunud kõiki neid ideid ja projekte tookord täiel määral ellu viia: see oleks tähendanud liiga tugevat sekkumist majanduse planeerimisse, eelkõige ehituses ja põllumajanduses.

ÖKOLOOGILISELT TASAKAALUSTAVAD ALAD EESTIS

LOODUSLIKUD ALAD - METSAD, SOOD, VEEKOGUD, LOODUSLIKUD NIIDUD JMS. - ON JAOTATUD VIIDE KLASSI VASTAVUSES NENDE SUURUSEGA NING KAUGUSEGA LINNADEST JA MAANTEEDEST. KAARDILE ON NEED KANTUD ROHELISEGA: MIDA HELEDAM, SEDA TUGEVAM ON INIMMÕJU, MIDA TUMEDAM, SEDA SUUREM ON ALA ÖKOLOOGILISE KOMPENSATSIOONI VÕIME. PÕLLUMAJANDUSMAAD, KARJÄÄRID JT. TOOTMIS- JA KAEVANDUSALAD ON KOLLASED, LINNAD JA ASULAD PUNASED.

KAARDI ALUSEKS ON KAARDIKESKUSES KOOSTATUD EESTI BAASKAARDI RASTERKUJU (P. KRUSBERG). TÜ GEOGRAAFIAINSTITUUDIS ÜLDISTATI MAAKASUTUS (J. ROOSAARE) NING HILJEM LOODI ÖKOLOOGILISELT TASAKAALUSTAVATE ALADE MUDEL (T. HURT, J. JAGOMÄGI JA M. KÜLVIK).

Euroopa eesmärgid – Natura 2000, EECONET

Kaheksakümnendatel aastatel võttis Euroopa looduskaitse suuna looduse käsitlusele tervikuna. Liikide kaitselt mindi üle koosluste ja elupaikade kaitsele, sealt edasi haarati juba kogu maastik. Näiteks Berni konventsioon (1979) asetas rõhu elupaikade ja isegi kogu maastiku kaitsele. Euroopa Liit võttis vastu elupaikade direktiivi (1992), mis näeb muu hulgas ette moodustada kogu liitu hõlmav kaitstavate alade võrgustik – NATURA 2000. Sama arengut võib märgata mitmete rahvuslike ökovõrgustike planeerimises. Näiteks Euroopa keskkonnakaitse ühe liidermaa Hollandi parlament kinnitas 1990. aastal riikliku looduskaitseplaani põhiosana ökovõrgustiku rajamise kava viieks aastaks (pidevalt suureneva aastaeelarvega 41 kuni 155 miljoni kuldnani). 1991. aastal esitas Hollandi valitsus juba rahvusvahelise uuringu tulemused, milles rõhutatakse vajadust luua kogu Euroopat hõlmav ökoloogiline võrgustik ning sätestada looduse kaitses kõikjal ühtsed eelistused.

Keskkonnaministrite kohtumisel 1993. aastal tegi Saksamaa ettepaneku laiendada NATURA 2000 võrgustikku üle EL-i piiride. Olulise panuse ökoloogiliste võrkude arendamisse tegi ka IUCN, koostades aastail 1992–1994 Euroopa looduskaitse tegevuskava “Pargid elule”. Novembris 1993 võeti Maastrichtis Hollandis suurejoonelisel, enamikku Euroopa looduskaitsepoliitikas kaasa rääkivaid organisatsioone kaasanud konverentsil vastu deklaratsioon “Euroopa loodusliku pärandi kaitsest”, millega tehti ettepanek ühendada jõud ja algatada Euroopa looduskaitse strateegia. Keskse vahendina nähti siin ökoloogilist võrgustikku.

Juba Sofias, 1995. aastal peetud Euroopa keskkonnaministrite konverentsil võetigi ühe olulise dokumen- dina vastu “Euroopa bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse strateegia” (PEBLDS), milles püüti ühitada kogu Euroopas looduse mitmekesi- suse kaitseks sätestatu ning ühtlus- tada erisuguseid looduskaitse mee- todeid, kriteeriume ja terminoloo- giat. PEBLDS püstitab ühe eesmär- gina Euroopa ökoloogilise võrgustiku (EECONET) loomise aastaks 2005.

EECONET peaks kujunema mudeliks maastike ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsel, lubades seejuures jätkata ka majandustegevust. Praegu koostatakse ökovõrgustiku määratlemise metoodikat, kriteeriume ja tegevuskava. Seejuures on Hollandi, Tšehhi, Slovaki ja Leedu kõrval olnud lähtealuseks ka Eesti rahvuslikud kogemused.

Mis saab edasi?

Eesti ökoloogiline võrgustik on lääne- ja lõunapoolse Euroopaga võrreldes üsna heas seisus. Võiks isegi öelda, et meil on mustri poolused vahetuses: mitte looduslikud alad kui saared kultuurmaastiku meres, vaid vastupidi. On ka halvemas olukorras piirkondi, näiteks Tallinna ja Tartu ümbrus, Pandivere kõrgustik ning Kirde-Eesti tööstuspiirkond: neil aladel oleks vaja loodust taastada. Mitmetes Eesti linnades ja nende ümber peaksime looma koridore ja tuumalasid.

Viimase aja intensiivne metsalangetus on seadnud ohtu suured põlislooduse tuumalad. Siin saaks asja parandada metsakorraldus, kujundades ökovõrgustiku põhimõtete kohaselt tulundus- ja hoiu- ning kaitsemetsade parima vahekorra ja paigutuse maastikul.

On vaja koostada meie maakondade planeeringud, mille üks vältimatu eeldus on maastikuplaneering. Sama kehtib ka valdade kohta. Meenutagem kas või pahandusi, mida võimaldasid puudused Pühajärve valla planeeringus.

Siiani ei toeta ökovõrgustiku planeerimist ja kujundamist otseselt ükski seadus. Vaid kaudset tuge leiab ehitus- ja planeerimisseadusest ning säästva arengu seadusest. Suurt abi on loota 1997. aastal vastu võetud Eesti keskkonnastrateegiast ning tänavu valmivast keskkonna-alasest tegevuskavast, kus maastike ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse kohta on terve peatükk. Ka siin on üks põhimõisteid ökoloogiline võrgustik.

Kuigi ligi viisteist aastat tagasi tehtud ökoloogilise planeerimise skeemid on praeguseks aegunud, püsib enamik selle koostajaid veel täies loomejõus. Lisaks on välja õpetatud mitmeid teovõimelisi spetsialiste, peamiselt TÜ geograafiainstituudis (Ü. Mander).

Euroopa ökoloogilise võrgustiku rajamine võtab hoogu. NATURA 2000 alade võrgu koostamisest on saanud tähtsamaid looduskaitseülesandeid Euroopa Liidu maades. Ka Eestis on viimane aeg taas alustada piir- kondade maastiku ja keskkonnakaitselist planeerimist, mille kaudu saaks määratleda ka kohaliku ökovõrgus- tiku.

Ökoloogilise planeerimise katsetööd Saaremaal (biosfääri kaitsealal) ja Jõgeva maakonnas on näide entusiastidest spetsialistide ja teadjate poliitikute tõhusast koostööst. Tegelikult on aeg alustada uut ringi kogu Eesti maastikuplaneerimises...

MAAPARANDUSEGA LOODUD SUURED PÕLLUALAD EI JÄTA ELUVÕIMALUST PALJUDELE LIIKIDELE. OLUKORDA PARANDAVAD PUUDE JA PÕÕSASTE READ - ÖKOLOOGILISED KORIDORID.

KIRJANDUS:

1. Eesti NSV kompleksse territoriaalplaneerimise skeem. TRÜ füüsilise geograafia kateeder (koostaja A. Raik). Kd. 2. ja 2.1.
2. E i l a r t, J., 1964. Puhkemaastikud, nende planeerimine ja kujundamine. Eesti Loodus, 2–3.
3. J a g o m ä g i, J., 1983. Ökoloogiliselt tasakaalustatud maa. Eesti Loodus, 4.
4. J a g o m ä g i, J., K ü l v i k, M., M a n- d e r, Ü., J a c u c h n o, V., 1988. The structural-functional role of ecotones in the landscape. Ekológia 7, 1.
5. Looduskaitse territoriaalse planeerimise metoodika ja praktika. Eesti NSV materjalide põhjal. Jagomägi, J. (vastutav täitja), Raik, A. (juhendaja). Lepingu 90–80 tellija RPI Eesti Maaehitusprojekt. 1985. Käsikiri Tartu Ülikooli raamatukogus.
6. L u i k, H., 1966. Looduskaitsest Kirde-Eestis. Eesti Loodus, 2.
7. P a r k e r, V., E i l a r t, J., 1969. Über Gestaltungprinzipien der Grünanlagen von Tartu. Gartenarchitektur, 2.
8. The EECONET Declaration. 1993. Declaration of the Conference “Conserving Europe’s Natural Heritage. Towards a European Ecological Network”, Maastricht, 9–12 November 1993.
9. Towards a European Ecological Network. Institute of European Environmental Policy. 1991. Arnhem.