Looduskaitse võimalikkusest

eramaal

Viimane poolsajand on tugevasti muutnud Eesti maastikke. Kõige viljakamatel tasastel aladel lükati kokku vanad piiritähised ning künti üles põllupeenrad – sündisid suured lagedad viljaväljad, kus stepimõõtude järgi valmistatud hiigelmasinad vabalt liikuma mahtusid. Teisal aga, kus maapind künklik, mullakiht liig õhuke või lahja, võttis võimust võsa: ei olnud enam peremeest, kes tahtnuks teha tööd väikesel põllul ja looduslikul heinamaal-karjamaal. Aastakümnetega uppusid võssa kuppelmaastikud, ummistusid maalilised puisniidud, siin-seal istutati mets lausa rannakarjamaadele.

Ent mõnigi peremeheta jäetud paik hakkas silma loodusetundjatele ning sai uue tähenduse kaitsealana. Looduse alistamisele kutsuvatest loosungitest hoolimata suudeti nõnda luua varjupaigad haruldastele taimedele ja loomadele, tagada rahu rändeteel puhkepaika otsivatele linnuparvedele, päästa pöördumatutest muutustest ainulaadseid loodusmaastikke. Looduskaitse vajadust oli küll raske põhjendada, kui küsiti: mida see majanduslikult sisse toob? Teiselt poolt aga lihtsustas asjaajamist tõik, et kogu maa kuulus riigile. Nõnda ongi meil nüüd arenenud riikide sekka pürgides vaesuse kõrval kaasa võtta ka väärtusi, mida suuremas osas Lääne-Euroopast enam pole. Ainult et... taas peremehe leidnud maadel puhkeb üks tüli teise järel.

Peremees tahab oma maal kasvavat metsa maha võtta, sest raha on ju vaja. Aga mõnigi mets on möödunud aastakümnete jooksul kaitseala tingimustes põliseks kujunenud ning seega hoopis uue väärtuse omandanud...

Tehisrajatisteta järvekaldad ja mererannad on varandus omaette, sest Lääne-Euroopas on suur osa maalilistest veepiiridest juba lootusetult täis ehitatud. Oleme pannud selliseid maastikke kaitsma seadused, ent neist osatakse mööda minna...

Viimastel aastatel on juba väikestelegi veekogudele ilmunud võimsatel veesõidukitel kihutajad: põrgumüra, sodiks sõidetud vesiroosid ja muu taimestik, peata linnuema hulpimas mudasel veel... Mida nad küll mõtlevad?

Kõik sõltub sellest, kui kaugele tegutseja ette näeb

Need, kes mõtlevad ainult tänasele ja lähiajale, lähevad looduskaitsega paratamatult pahuksisse. Ja mitte ainult looduskaitsega, vaid ka iseendaga, sest sageli hävitavad nad seda, millele oma plaanid on rajanud.

Nendega, kes vaatavad pisut kaugemale, saab loodushoiu küsimustes mõtteid vahetada ja sageli ka kokku leppida.

Neil aga, kelle plaanid küünivad aastakümneid ja mitmeid inimpõlvi ettepoole, naljalt looduskaitsega vastuolusid ei teki, sest eesmärk – säästa loodusvarasid ning hoida elukeskkonda – on ju ühine.

Umbes nõnda sõnastas enda nägemuse tänapäeva ettevõtja ja looduskaitse vahekorrast mees, kellest jaanuaris sai Eesti siseminister, kuid keda tuntakse eelkõige siiski meie rahamaailma ühe vägevana – Olari Taal. Mõttevahetusele, milles osales ka Jaak Tambets keskkonnaministeeriumist, ärgitas kuuldus, et Taal olevat endale kenakese hulga hektareid maad ostnud ja soovib, et sinna rajataks looduskaitseala. Vähe sellest, linnurikka lahe äärde on maaomaniku kulul püstitatud juba kaks linnuvaatlustorni. Selline käitumine osutus praegusaja tavapürgimuste taustal sedavõrd ootamatuks, et ajakirjandus ei osanud seisukohta võtta: igaks juhuks tögati kergelt, sest mine tea, mis mehel t e g e l i k u l t plaanis...

Tegelikult, ütleb Olari Taal, pole ta veel midagi jõudnud ära teha, alles kavatseb. Saunja lahe äärde sattus ta juhuslikult. Lõuna-Eestist pärit mehena tahtnuks ta endale suvekodu rajada kusagile kuplite vahele, aga need jäid Tallinnast liiga kaugele. Mööndusega, et Lõuna-Eesti koduse maastikupildi puudumist võib korvata meri, hakkaski mees maja-aset otsima mererannikul nii tunnise autosõidu kaugusel Tallinnast. Linnamäe taga roostikku ja võssa kadunud rannamaadel ütles sisetunne, et see on õige koht: paiguti ei saa arugi, kus lõpeb maa ja algab meri – kõik sulab roostikku.

Et maakodu ümber valitseb lausa linnuparadiis, see selgus hiljem, kui sugenesid suhted kohaliku linnuklubi meestega: oma silmaga-kõrvaga kogetut kinnitas linnuvaatlejatelt teada saadu (kokku pesitseb siinsetel lahtedel 116 linnuliiki, ka haruldusi, nagu merikotkas, ning rände ajal peatub suurte parvedena luikesid – näiteks 8% kogu Euroopa väikeluige populatsioonist). Aga kui lahtedel talvitavad linnud noore jää aegu vabaveesiiludele kogunevad, on jahimehed jaol...

Peaks rajama looduskaitseala

See välistaks edaspidi igasuguse jahi neil linnulahtedel. Eesti jahimeeste seltsi president Olari Taal annab endale aru, et jahindus ise kaotaks jalad alt, kui ulukitele ei rajataks varje- ja sigimisvõimalusi andvaid pelgupaiku. Üks võiks olla siin.

See plaan sobis hästi looduskaitsjate omaga – on ju siinsed lahed-roostikud oma linnurohkuse tõttu juba kavandatud Ramsari alade hulka: see küll lausa ei kohusta, kuid loob ikkagi vajaduse kaitseala järele. Nõnda siis kohtusidki keskkonnaminister Villu Reiljan ning looduskaitsetalituse mehed Tiit Randla ja Jaak Tambets Läänemaa esindajatega, Olari Taal viimaste seas (ta on Läänemaa Oru valla hingekirjas ning elab siin soojemal poolaastal pidevalt, talvekuudel nädalavahetustel). Otsustati liita linnulahed – Haapsalu Tagalaht (Uuemõisa-, Tahu-, Saunja ja Saaremõisa laht) ning Sutlepa ja Võõla meri ja Kudani järv neid ümbritsevate roostike, ranna- ja puisniitude ning võsamaadega Silma looduskaitsealaks. Südamiku moodustavad märgalad, neid piiravad osaliselt võsastunud rannaniidud; põllumajandusmaid looduskaitsealasse ei haarata.

Taal aga ostab jõudu- ja võimalust mööda maad juurde, et looduskaitseala saaks piisavas suuruses ja soodsates tingimustes ära tehtud. Ta ei kavatse nendele maadele midagi ehitada (praegune kodu on väljaspool ehituskeeluvööndit), linnutornid ja võib-olla ka midagi muud looduskaitsealale vajalikku välja arvatud. Kaks juba valminud linnutorni võimaldavad heita pilgu kogu Saunja lahele, Sutlepa mere äärde peaks püstitama veel ühe... Olari Taal tunnistab, et looduskaitsealal on tema jaoks ka väike egoistlik tagamõte: hea on olla, kui teisi pole ligilähedal, ainult metsistuv loodus oma päriselanikega ümberringi. Rohke linnupere kõrval elavad siin metskitsed, põdrad, kährikud, rebased, mingid, saarmad, kusagil kaugemas sopis kobras, huntki satub siia aeg-ajalt. Eesti on siiski sedavõrd hõredalt asustatud, et leiab veel võimalusi omaette elada loodusega pahuksisse minemata. Ja tõepoolest tunned end eelisolukorras lääneeurooplase ees, kes rõõmustab säästetud soolapi üle. Kui paneksime mõttes selle kõrvale näiteks oma Alam-Pedja looduskaitseala, mis hõlmab 26 000 ruutkilomeetrit ja kus alaliselt elab vaid paarkümmend inimest, siis mõistame, millise varanduse omanikud oleme.

On kuulda hääli, et looduskaitsealasid olevat meil juba liiga palju. Vaevalt nõnda arvataks, leiab Taal, kui suudetaks mõttes vaadata oma maad kas kõrvalt (näiteks lääne-eurooplase pilguga) või kaugemast tulevikust: ehe loodus on ressurss, mida meil pole õigust nõnda kasutada, et ta otsa lõpeb.

Jaak Tambets lisab Euroopa Liidu poolt vaadates: me ei saa Euroopasse minna ainult saajana, midagi tuleb ka omalt poolt kohustusena kaasa võtta. Praegune kaitsealade võrk pole veel optimaalne: mõne tüki peaks juurde võtma, mõne võib ehk ka vabaks anda. Ühinemine Euroopa Liiduga tähendab, et peame ette valmistama oma osa kaitsealade võrgustiku Natura 2000 tarvis. Väide, et meil on kaitsealasid piisavalt, euroametnikke ei veena: nad tahavad teada iga konkreetse elupaiga kohta – kus ja kui suures ulatuses on see meil kaitse all. Euroopa Liidu mitme direktiivi kohaselt esindab Silma looduskaitseala paljudele ohustatud liikidele olulist madalate merelahtede elupaika.

Kuid kas pole siiski kartust, et looduskaitseala hakkab edaspidi piirama maaomaniku tegevusvabadust? Taal ei usu: mida on mul karta, kui ma tegutsen mõistlikult ja austan seadust? Tõepoolest. Näiteks istutas ta mullu looduskaitse seisukohalt sobivatele maadele neli hektarit metsa, väljapoole tulevast kaitseala on hakanud rajama parki… Piltlikult öeldes, mees on justkui visanud vette kivi, mille kohalt nüüd rõngad laiali sõuavad: hea mõte levib. Vahest leidub järgijaid?

Aga ikkagi äriplaan?

Kui looduskaitseala loodud ja linnuvaatlustornid paigas, siis võiks ju selle pealt ka teenida. Läänemaailmas on linnuvaatlused väga moes ning sealt tulnud huvilised oleksid valmis maksma võimaluse eest veeta siin mõned päevad või koguni nädalad.

Jah, muidugi, aga seda ei pea Olari Taal enda, vaid valla asjaks. Kui vald valmistab ette ja pakub looduskaitseala lähistel huvilistele öömaja ja toitu, siis tähendab see tööd ja leiba oma inimestele. See kõik ei tule üleöö, ka külastajad mitte. Aga teave levib, linnuhuvilised peavad omavahel sidet üle riigipiiride: annavad üksteisele teada, kus nähti mõnd haruldust, kus jälle ahvatleb rändeparvede suurus või soodsad vaatlustingimused... Tulijate teenindamine on võimalus, mida kohalik rahvas ei tohiks maha magada.

Oru vald on seda ilmselt mõistnud: ei mingeid lahkhelisid tulevase looduskaitseala ümber. Taal väidab, et Orul on lihtsalt arukad inimesed: see on Eestis üks väheseid valdu, kus riigi dotatsiooni peaaegu ei vajata – kaugelenägelikult majandades tullakse ise toime. Kui inimestel on tööd, siis nad ka teenivad ja maksavad vallale tulumaksu, omatuluga peab vald ülal kooli ning katab ka sotsiaalvajadused. Seal ollakse küllalt targad, et mitte minna vastuollu loodushoiuga, sest aimatakse: ajapikku võib just kaitsereiim kujuneda võtmeks looduse poolest huvitava paikkonna majanduses.

Sel alal on head kogemused juba Matsalu looduskaitsealal, mis asub nüüd ka suurelt jaolt eramaadel. Uus kaitse-eeskiri kooskõlastati seal pahandusteta, sest juba mõistetakse üksteise taotlusi ja taibatakse, et looduskaitse pakub võimalusi ka kohalikule rahvale. Meil hakkab töötama Euroopa Liidu põhimõte: ei subsideerita mitte produkti, vaid protsessi, ehk teisisõnu: põllumees saab toetuse looduskaitseala kaudu – selle eest, et ta majandab oma eramaid loodust säästvalt. Teiselt poolt – seesama hoitu, olgu see siis liigirikas puisniit (mis nõuab järjepidevat niitmist), lindude rändepeatuspaik rannakarjamaal (mille päästab kadakaga ummistumast mõõdukas lambakari) või midagi muud, võib kunagi hakata vaatamisväärsusena ka sisse tooma. Kõik need, kes tulevad meie hästi hoitud loodust vaatama, jätavad ju siia raha.

Nõnda saame oma looduse vaatamisväärsusi müüa selle sõna kõige paremas tähenduses. Veel säilinud loodusmaastikud kujunevad omamoodi kaubamärgiks, mida tahavad näha need, kel oma kodumaal midagi sellist enam pole. Aga ainult siis, kui taipame praegu veel säilinut hoida.

Meile tundub sageli, et turismihooaeg on lühike. Aga ta on just nii pikk, nagu me ise kavandame: auto-, jalgsi-, ratsa-, jalgratta- ja paadiretked paeluvad kevadest sügiseni, linnuvaatlused on võimalikud märtsist novembrini, jaht juunist detsembrini, suusarajad teenivad Lõuna-Eestis heal aastal kuni neli talvekuud; lisaks kultuuriobjektid – vanad mõisad, kirikud jne. aasta ringi. Peame õppima nägema ja pakkuma seda kõike ühtse tervikuna.

Viimane küsimus Olari Taalile: olgu, isiklikku äriplaani selles mõttes pole, et endale looduskaitsealalt sissetulekut loota. Aga mõnigi ärimees ei saa ikkagi aru, mille nimel siis oma raha sinna sisse panna: maamaks, linnutornid, pealegi piirangud iseenda edasiseks tegevuseks omal maal... Vastus: kui ma ostan endale toitu või ülikonna või muud eluks tarvilikku, siis selle peale kulutatud raha ei tule kusagilt tagasi. Ei peagi tulema, sest see kulus e l a m i s e k s. Ka looduse peale kulutatu läheb ju elamiseks – selleks, et elada h ä s t i.

Olari Taali ja Jaak Tambetsiga vestelnud

Ann Marvet