Sood – meie kaasavara Euroopa Liitu

Mati Ilomets

Rohkem kui veerand sajandit tagasi, 1970. aastate algul vallandus Eestimaal äge arutelu soode üle. See kandus Eesti Looduse lehekülgedelt sõna otseses mõttes rahva sekka ja rahvas tuli kaasa. Ligi kolm aastat kestnud väitlust hakati tookord nimetama suureks soodesõjaks.

Miks võttis rahvas tuld? Kas inimestele hakkas vastu see meeletu ja sageli üsna mõttetu maade kuivendamine, mille tõttu marjamaad paiguti hävisid ja vesi kadus kaevudest, või töö kohatine räpakus, milles nähti tollaste melioraatorite hoolimatust maa vastu. Igatahes pidid melioraatorid ja nende tegevuse soosijad taanduma ja leppima, et vähemalt rabad tuleb välja jätta Eestimaa totaalse kuivendamise e. looduse ümberkujundamise plaanidest. Kas oleks rahvas nõnda kaasa tulnud ka maa eraomanduse tingimustes, ei oska küll öelda.

Enam-vähem samal ajal hakkasid soode kuivendamise (hävitamise) vastu häält tõstma ka lääneriikide teadlased. Esimesed arvestatavad tulemused soode kaitseks saavutati aga alles praeguse kümnendi algul. Sest sellist üldrahvalikku kaasaminekut, nagu oli meil Eestis, kus sookraavide üle arutleti lausa külapoes vorstijärjekorras, mujal ei olnud. Kui, siis mõneti ehk Šveitsis, kus 1987. aastal rahva nõudmisel algatati referendum sõjaväe laskeharjutuste vastu ühes juba poolenisti kuivendatud soos ning võit tähendas soode kaitse algust selles riigis. Koha järgi nimetatud Rothenturmi algatuses ühinesid tavaliselt teineteist mitte just hästi mõistvad looduskaitsjad ja kohalikud talumehed.

Soo ja märgala

Termin märgala (wetland) on pärit Põhja-Ameerikast, kuid võeti õige kiiresti omaks kõikjal inglise keele leviku alal. 1971. aastal vastu võetud Ramsari konventsioon rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitseks defineerib märgalaks rannikusoo (marsh), igasuguse turbasoo (peatland) või veeala – nii loodusliku kui ka tehisliku, nii püsiva kui ka ajutise, seisva, voolava, mageda, soolaka või soolase veega, kaasa arvatud merevesi, mille sügavus mõõnaajal ei ületa kuut meetrit. Eestis seega siis kõik sood, soostunud alad, luhad, jõed, järved ja rannikumeri.

Maailmas arvestatakse märgalade pindalaks ligikaudu 6,5 miljonit km2 ehk ligikaudu 5% maismaast, mil- lest sood hõlmavad ligi poole – 3,4 mln. km2, luhad 0,8, ranniku- sood 0,6 mln. km2 ja riisipõllud 1,3 mln. km2 [3].

E. Lappalaineni koostatud maailma turbavarude raamatust [2] saame teada, et ligikaudu pooled soodest paiknevad põhjapoolkera parasvöötmes, teist niisama palju moodustavad subtroopilised ja troopilised lammisoometsad ja mangroovisood. Näiteks laiuvad Indoneesias 16,5–27 miljonil hektaril eeskätt liigirikkad soometsad (30–55 puuliiki/ha!), kus turbalasundi tüsedus küünib kuni 20 meetrini.

Kuidas põhjendada soode kaitset?

Ramsari konventsiooni elluviijate senist suhtumist soodesse peegeldab ilmekalt seik, et pikka aega, kuni 1995. aasta lõpuni, oli 778 Ramsari alast (kogupindalaga 52 mln. hektarit) soid vaid 75 (veidi üle 3 mln. hektari) [6].

Õnneks muutus olukord pärast 1996. aastal Brisbane’is (Austraalias) peetud konverentsi. Ent soode kaitse põhjendused peavad olema arusaadavad ehk materiaalsed: neist peab selguma, mida käegakatsutavat me soid hävitades kaotame ja milline võib olla selle kaotuse hind. Niisiis ei rõhutata eriti esteetilisi (ilu ei panda padaje…), hariduslikke ega isegi mitte teaduslikke väärtusi (teadlased otsivad oma tegevusele põhjendust…). Vähemalt ei peeta neid argumente kaalukaiks.

Arvestatavad põhjendused võime lahterdada nelja rühma:

1. Olles paljude taime- ja loomaliikide kasvukoht (elupaik), on sood olulised bioloogilise mitmekesisuse tagajaina, seda eriti troopilistel aladel. Ka Eestis kasvavast ligi 1200 soontaimeliigist võime eri hinnanguil soodes kohata 280 (H. Trassi andmed 1986. aastast) kuni 376 (M. Kase andmed 1982. aastast) liiki. Looduslikke, inimtegevusest otseselt mõjustamata kooslusi tuleb Eestis otsida eelkõige just soodest. Metsad on meil ju enamasti tugevalt majandatud, nii et mõnedki paremad põlismetsatükid ja kui meil üldse leidub veel lausa ürgmetsa, siis needki killukesed paiknevad enamasti soosaartel.

2. Sood moodustavad vee puhtust ja varusid tagava süsteemi. Paljudes piirkondades on nad lausa kohaliku või regionaalse veeringe hoidjad. Näiteks Šotimaal tuleb joogivesi ainult soorikkailt valgaladelt. Ja ega meilgi lood palju teisiti ole: hüdrogeoloogide arvates peaksime Eestis hoidma puutumatuna vähemalt kolmandikku meie sooaladest säilitamaks vett [5].

3. Kui kasutada soid mõistlikult, säästlikult, siis võivad nad teatud piirkondades ja riikides (nt. Iiri, Soome, Eesti) anda ka otsest majanduslikku tulu: marjad-seened, turvas, inimestele tööd. Ent soodesse põllumajanduse ja metsanduse tarbeks rajatud rohkem kui 350 000 ha kuivendusobjekte on kindlasti liiast.

4. Turbas seotud süsinik (umbes 460 x 109 t) moodustab veerandi mullas olevast süsinikust Maal ja ligikaudu 60% maismaaelustikus sisalduvast süsinikust (737 x 109 t) [4]. Seda on neli korda rohkem, kui suudavad siduda troopilised vihmametsad.

Kaitsealused sood Eestis

Nagu algul juba öeldud, on Eestis soode kaitsel üsna aukartustäratavad kogemused ja me alustasime ajal, mil mujal maailmas sellest suurt veel ei räägitudki. Esimene Eesti sookaitse- ala rajati Ratva rabasse 1937. aastal, esimese sõjajärgse looduskaitse seadusega (1957) loodi raba (koos kõige selle juurde kuuluvaga) hoidev Nigula ja allikasoid hõlmav Viidumäe looduskaitseala. Üldrahvalik arutelu soode kaitse üle 1970. aastate algul lõi eeldused 30 sookaitseala loomiseks 1982. aastal. Nüüd on lisandunud Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark. On algatatud ka soode inventuur ning kinnitatud mitmed Ramsari alad. Nii või teisiti on Eestis kaitse all umbes 17 000 hektarit soid ehk ligi 17% nende kogupindalast.

Mida teame oma soode seisundist?

Hea peremees teab, mida ja kui palju on tal aitades tallel. Loodusväärtustest rääkides ei saa me kahjuks end selliste peremeeste kilda arvata – meil pole neist head ülevaadet.

Tõsi, oma põlevkivi-, turba- ja metsavarusid me kuigivõrd teame. Veega on asi juba veidi ähmasem. Ülevaade taime- ja loomakoosluste seisundist ja nende varudest on aga üsna napp.

Ka sood on eelkõige loodusmaastikud, kooslused ja alles seejärel turbamaardlad. Kui turbavarude viimase inventuuri kokkuvõte ilmus trükist 1992. aastal, siis seni ainus sootaimekoosluste inventuur, mis tehti Eesti taimkatte üldise kaardistamise aegu, iseloomustab seisu aastal 1955 (!). Pärast sõda, neljakümnendate lõpul ja viiekümnendate algul pihta hakanud ja kuni peaaegu kaheksakümnendate lõpuni kestnud soode laialdase kuivenduse tagajärgedest pole meil kahjuks mingisugust ülevaadet, saame anda vaid eksperthinnanguid.

U. Valk [9] leiab, et 1987. aastaks 604 800 hektaril tehtud põllumajanduslikust kuivendusest seondub viiendik (120 000 ha) soodega ja kaks viiendikku (240 000 ha) soostunud muldadega (turba tüsedus alla 0,3 m). Metsakuivendus käis üle 180 000 hektarist soo- ja soostunud metsadest. A. Loopmann [7], toetudes ühele 1977. a. valminud ametlikule dokumendile, on arvamusel, et põlluma-janduse ja metsanduse tarbeks on vastavalt kuivendatud 108 000 ja 125 000 ha soid, s.t. selliseid alasid, kus turba tüsedus ületab 0,3 m. Arvud erinevadki seetõttu, et Loopmann ei käsitle soode äärealasid, kus turbakiht on õhem kui 0,3 m. Ometi kuuluvad äärealad lahutamatult soo kui terviku juurde.

Samuti ei tohi unustada, et kraavide dreeniv mõju ulatub vältimatult üle kuivendusobjekti piiride ja kaasnevalt kuivendatud ala pindala võib küündida 50–130%-ni objekti enda pind-alast. Sellise järelduseni on jõudnud Rootsi teadlane Nyström [8], uurides turbatööstuse tarbeks rajatud kuivendusobjektide mõju ümbritsevatele aladele.

Eesti soode kogupindala nullkontuuri piires (see tähendab koos serva- aladega, kus turbakiht on õhuke) on hinnatud üle miljoni hektari [1]. Sellest äärealad, kus lasundi tüse- dus ei küüni 0,3 meetrini, võivad kokku anda 100 000 ha. Viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel kaevati enamiku soode ümber piirdekraavid. Kui soo mingi osa moodustas raba, siis ümbritseti see veel teise piirdekraaviga. Järelikult võime valdava osa rabasid ümbritsevatest siirde- ja madalsooalast arvata oma loodusliku seisundi minetanuiks, mis tähendab, et nad ei tooda enam ka turvast.

Madalsood, mis kunagi katsid ligikaudu 450 000 ha, on suhteliselt õhukese turbaga (1–2 m). Ligi 90% neist võime arvata kuivendatute kilda, sest piisab ühest kuivendusobjekti lähima jõega ühendavast magistraalkraavist läbi madalsoo, et viimane lakkaks olemast (st. turvast kasvatamast). Sellise kraaviga alad aga ei pruukinudki alati minna ametlike kuivendusobjektide kirja.

Niisiis on oma loodusliku seisundi säilitanud ning kasvatavad endiselt turvast valdavalt rabad. Rabade pind- ala moodustas meil enne suuri kuivendustöid 383 000 ha, neist umbkaudu 20 000 hektarile on rajatud freesväljad, umbes teist niisama palju on viimaste mõjupiirkonnas.

Järeldus on karm

Eelnevast võime järeldada, et ligikaudu kahel kolmandikul Eesti soo- aladest (nende nullkontuuri piires) on turba ladestumine katkenud ning seal leiab aset vastupidine – varem moodustunud orgaaniline aine laguneb.

Öeldut võib väljendada ka arvudes. Teatavasti ladestub meie looduslikes, kuivendamata soodes turbana umbes 1,7 tonni orgaanilist ainet hektari kohta aastas. Pärast kuivendust vallanduv turba mineraliseerumine käib aga märksa kiiremini: aasta jooksul võib kaotsi minna keskmiselt 8 tonni hektari kohta.

Seega, kui kõigis Eesti kuivendamata soodes kokku ladestub igal aastal vähem kui 1 miljon tonni (umbes 0,7 miljonit tonni) turvast, siis kuivendatud ja kuivendusest mõjutatud soodes hävib (mineraliseerub ja haihtub süsihappegaasina õhku või kantakse vooluveega minema) sama aja jooksul ligikaudu 5 miljonit tonni sinna varem aastatuhandetega talletatud orgaanilist ainet. Nii võivad meie kuivendatud sood osutuda tööstuse järel teiseks oluliseks süsihappegaasi atmosfääri paiskajaks ja kasvuhooneefekti soodustajaks. Mida see tähendab? Seda, et turvas, mis on küll taastuv loodusvara, tegelikult seda meil Eestis praegu enam pole: turvast kasvab meil juurde märksa vähem, kui seda kuivendatud soodest keskkonda saastama läheb. Nõnda kahanevad aastatuhandete jooksul ladestunud turbavarud pidevalt mitte ainult kaevandamise jagu, vaid eelkõige just (sageli mõttetu) kuivendamise tõttu.

Peame selgeks tegema eeskätt põllumajanduse (kuid ka metsanduse) tarbeks kuivendatud soode saatuse: kas meil on ikka vaja teha kulutusi kõigi kunagi rajatud kuivendussüsteemide töös hoidmiseks, kui kõrvalolev viljakas mineraalmaa annab suurema saagi märksa vähema kuluga? Samuti, milline on tegelik tulu kuivendatud soometsadest, kui vähemalt kord 50 aasta jooksul kipuvad nad põlema: Vihterpalu näide võiks ju ometi meile hoiatuseks olla. Kuid siin saab otsus olla vaid poliitiline.

KRIIMUD EESTIMAA NÄOS. KRAAVITATUD RABA MUUTUB LOODUSE TERVENDAJAST (PUHTA VEE SÄILITUSALAST) SELLE REOSTAJAKS: KUIVENDATUD JA KUIVENDUSEST MÕJUTATUD SOODES HÄVIB (MINERALISEERUB JA HAIHTUB SÜSIHAPPEGAASINA ÕHKU VÕI KANTAKSE VOOLUVEEGA MINEMA) IGAL AASTAL LIGIKAUDU 5 MILJONIT TONNI SINNA VAREM AASTATUHANDETEGA TALLETATUD ORGAANILIST AINET. NII VÕIVAD MEIE KUIVENDATUD SOOD OSUTUDA TÖÖSTUSE JÄREL TEISEKS OLULISEKS SÜSIHAPPEGAASI ATMOSFÄÄRI PAISKAJAKS JA KASVUHOONEEFEKTI SOODUSTAJAKS.

KIRJANDUS:

1. Eesti turbavarud. 1992, Tln.
2. Global Peat Resources. 1996, Jyvaskyla.
3. Global Wetlands Old World and New. 1994, New-York.
4. I m m i r z i , C.P., M a l t b y, E., C l y- m o, R.S., 1992. The Global Status of Peatlands and their Role in Carbon Cycling. Friends of the Earth Trust Lmt. London.
5. K i n k, H., A n d r e s m a a, E., 1993. Turbamaardla või veesäilitusala? Eesti Turvas, 1–2.
6. L i n d s a y, R., 1996. Themes for the future: peatlands – a key role for Ramsar. North American Wetland Conservation Council (Canada) Rep. 1.
7. L o o p m a n n, A., 1994. Kui palju on Eestis kuivendatud soid? Eesti Turvas, 4.
8. N y s t r ö m, K.L.E., 1992. Peat and the greenhouse effect. Proc. 9th Int. Peat Congress, vol. 2, Uppsala.
9. V a l k, U., 1988. Utilization of peatlands in Estonia: a historical review. Proc. 8th Int. Peat Congr., Sect. 1, Leningrad.