Sookuninga looduskaitseala ulatub üle riigipiiride

Kaja Kübar, Urmas Vahur

Loodust kaitstes ei tule eestlastel heast tahtest puudu. Üle kümnendiku meie kodumaast on võetud kaitse alla ning praegu luuakse veel üht kaitseala. See on küll uus, aga samas ka vana. Kaitseala paikneb kahel pool Eesti–Läti piiri: ligi neli tuhat hektarit Eestis Pärnumaal Tali ja Saarde vallas ning kümme tuhat hektarit Lätis Lemsalu maakonnas. Sealset loodust on kaitstud juba 1964. aastast alates: siis võeti Pärnumaal kaitse alla Rongu metsakvartalid kui põlised metsiste mängupaigad. Eestis kätkeb kõnesolev ala endas seitset sood, millest suurimad on Ruunasoo, Tõrga ja Rongu soo.

Ruunasoo

Ruunasood on kutsutud ka Soosaare ja Raessaare rabaks. Soo asub Lõuna-Pärnumaal Tali vallas. Ta on tekkinud järve soostumisel ning toitub sademetest, eesvooluks on Reiu jõgi. Soo hõlmab 249 ha ja on kõrgrabale iseloomulike üsna järsult tõusvate servaaladega.Ta on Nigula rabast eraldatud vooretaolise künnisega. Oma nime on see soo saanud rohkete veesoonte ja -silmade tõttu, mis on neelanud nii mõnegi kodulooma.

Tõrga soo

Tõrga soo on praegune Kodaja sookaitseala. Teda on nimetatud veel Türga sooks ja Kodaja rabaks (läti k. Koddu-Kapzemes, Sokku).

See soo asub Lõuna-Pärnumaal Tali vallas Eesti-Läti piiril, Rujiena ja Salale jõe veelahkmealal. Ta on tekkinud mineraalmaa soostumisel; praegu põhiliselt sademetoiteline lageraba. Tõrga soo Eesti-poolne kolmandik võtab enda alla 1291 hektarit. Soo kirde- ja põhjaosas on 624 ha madalsood ja eeskätt lääneosas 667 ha raba. Raba keskosas on ulatuslik älvepiirkond ja kaks suuremat laugast.

Rõikküla soo

Rõikküla soo moodustab Rongu sookaitseala. Teda on kutsutud ka Rongu ja Rõiküla rabaks (läti k. Ollu (Ollas purvs), Saklauru).

Soo paikneb Lõuna-Pärnumaal Saarde vallas Eesti-Läti piiril Reiu ja Salatsi (Salaca) jõe veelahkmel. Ta on tekkinud mineraalmaa soostumisel; praegu sademetoiteline älve- ja laukarohke lageraba ning kohati puisraba. Soo pindala on Eesti poolel 1348 ha, sellest 578 ha madalsood ning 770 ha raba.

Neid alasid taheti kaitsealaks kuulutada juba 1972. aastal, kuid tollal jäi asi Eesti poolelt lõpetamata. Lätlastel õnnestus 1977. aastal luua kaks sookaitseala – Kodaja ja Rongu ning 1987. aastal veel Pirdzmeze sookaitseala. 1990. aastal hakkas neid alasid haldama Põhja-Vidzeme regionaalne looduskaitsekompleks, kes praegu tegeleb looduskaitsega väga suurel alal Põhja-Lätis. Samal ajal pöördus see asutus ka Eesti poole palvega võtta kaitse alla Edela-Pärnumaal üle riigipiiride ulatuvad soostikud ja 1991. aastal loodigi Pärnu maavalitsuse keskkonnaameti ettepanekul kolm uut sookaitseala – Rongu, Kodaja, Ruunasoo. Selleks ajaks olid need soostikud sattunud rahvusvahelise tähelepanu alla: 1989. aastal tunnistati nad rahvusvahelise tähtsusega linnupaikadeks.

1992. aastal tegid lätlased Nigula looduskaitsealale ettepaneku teha koostööd. Miks just Nigula? Nigula raba kuulub tänu neljakümnele looduskaitse all olnud aastale Edela-Eesti kõige paremini säilinud soode hulka ning haakub loodava kaitsealaga läänest. Lisaks on Nigula looduskaitsealal pikka aega raba uuritud.

1996. aasta märtsis kirjutati alla Põhja-Vidzeme ja Nigula looduskaitseala koostöölepingule ning samal ajal hakkasid selle ala vastu huvi tundma ka Eesti looduse fond ja Läti looduse fond, kelle eestvedamisel otsustati käivitada projekt “Loodusliku mitmekesisuse säilitamine Eesti ja Läti piiri asuval kaitsealal”. Seda rahastab Ida-Euroopa regionaalne keskkonnakeskus (Regional Environmental Center).

Sookuninga soid tuleb kaitsta

Kogu kõnesoleval märgalal on suur veekaitseline tähtsus, siit algavad Eesti jõgedest Rannametsa jõgi, Kõveri oja, Ura ja Reiu jõgi, Lamboja, Veelikse jõgi, Räisa, Jurga ning Külge oja, Läti jõgedest Gangupe, Rujiena ning mitmed teised Salatsi jõgikonna jõed (Salatsi jõgi on Läti tähtsaim meriforelli kudemisjõgi, Eesti Ura jõest saab Timmkanal peamiselt oma vee, Timmkanal omakorda on Edela-Eesti parim meriforelli kudemisala).

Kaitseala sood paiknevad Sakala kõrgustiku edelaservas ning on Edela-Eesti suurrabadest vanimad. Kõikides soodes asuvad kaitset väärivad jõhvika ja muraka kasvukohad.

Soostikke ümbritsev metsavöönd piirab õhu kaudu levivate saasteainete liikumist üle riigipiiride. Loomade elupaigad on metsaraiete tõttu ohus, “puupõllud” ei paku loomadele (s.h. lindudele) enam pelgupaika kõikjale jõudva inimese eest. Looduskaitsealad on kui kaitsvad saared, kuhu loomad saavad raietööde ja ulukijahi eest pakku minna, toituda ning järglaste eest hoolt kanda. Sookuninga kaitseala ongi rändavate haneliste ja luikede oluline peatus- ja puhkepaik ning paljude I ja II kategooria looduskaitsealuste liikide elupaik. Selle ala väärtust oskas juba XIX sajandi lõpul hinnata kohalik mõisnik Richard Ungern-Sternberg, kes vaatles siin metsiseid ja pidas jahti. Tänini on säilinud tema jahionn.

Miks on vaja uut kaitseala?

Ühist, üle piiride ulatuvat kaitseala on vaja ühtlustamaks nende alade kaitsemeetmeid, sest kahe riigi seadused on erisugused. On ju üsna ilmvõimatu kaitsta ala, kui Eestis keelatu oleks Lätis lubatud ja vastupidi. Tervikut tuleb kaitsta ühtemoodi. Samas pole seal Eesti poolel ühtegi asustatud talu ja lätlastelgi võib neid üles lugeda sõrmedel, samuti pole teid – tõeline kõnnumaa.

Inimene ei tohi toimida ainult lõhkujana. Loodust hävitades hävitame ju iseennast. Taastada on palju raskem. Klaasi, vaasi või midagi muud kokku kleepides jäävad purunemisaltid mõrad ikkagi, nii ka looduses. Kas olete proovinud taimestada tühje turbavälju? Ühe hektari jaoks läheb vaja vähemalt 50 000 krooni. Ja see pole veel kõik: kui taimestik on taastunud, kulub meie vööndis terve aasta 1 mm turbalasundi tekkeks. Mitme aastaga taastub aga 7-meetrine turbakiht?