|
Udupehme pruunilaiguline sulerüü;
ümar, pisut pallike keha; silmavaade, milles ei peegeldu
kübetki pahatahtlikkust; olek, milles peitub paras annus
kaitsetust – võib-olla piisabki nõnda vähesest,
et olla imearmas.
Laps, kes näeb esimest korda pilti rabalauka serval seisvast
mudatildri pojast, muutub üleloomulikult rõõmsaks:
ta plaksutab käsi ja teeb fotol olevale linnupojale pai,
nagu oleks see tema kaisuloom. Suurtele inimestele meeldib too
linnuke jälle sellepärast, et ta on pisut nagu laps.
Mis saaks küll siis, kui selles armsas olendis oleks kas
või üksainus asi teisiti? Kui tema sulerüü
torgiks? Või pea oleks hoopis kandiline? Või pilk
läbitungiv ning kuri? Huvitav, mida küll arvab sellest
kõigest rebane, kelle rada lookleb läbi tildrite
kodulaugastiku?
Autori foto |
