August

Arne Ader

Ühel augustiõhtul istuvad suitsupääsukesed kuivanud rabamändide haralistel õrtel. See on märk neid peagi ees ootavast lõunamaalennust. Mina pääsukeste lõunamaad ei tunne, küll aga hakkan taipama, kus võisid pääsulinnud istuda siis, kui nad polnud veel meie rahvuslinnud, aga olid hoopis enamat – rõõmsalt sädistavad kaaslased hämaras rehi- elamus. Tolles muistses ehitises, mille seina ei traageldatud veel laia maalima külge metalselt läikiv traadipaar – tänapäeva pääsulindude õrs. Mõtlen kalakajakatele, kes visalt harjutavad traatidel püsimist tuulisel Manija saarel. Mõtlen uue aja põldlõokestele, kes kannavad oma laulu ette üle heinamaa kulgevatelt elektriliinidelt… Mõtlen, kuidas maa sisse peidetud kaablid võiks tulevikus välja vahetada selle postide ja traatide rägastiku, mis katab Eesti maalilisi maastikke suure tehisämbliku võrguna. Mõtlen, kas me ei peaks kaitsma surnud tuhandeõrrelisi puid.