Ilukivide võlu

Vello Kattai

“Kivimid nagu elusolendidki sünnivad, kasvavad ja surevad. See, kes kord nendesse kiindub, süüvib kivimite ellu, õpib lugema nende ajalugu, on neist võlutud oma elupäevade lõpuni,” on arvanud tuntud vene mineraloog A. Fersman. Selliseid kiindujaid on palju. Nii mõnelgi geoloogil või rännumehel on laual armsaks saanud kivimipala, sahtlis aga varjul mineraalide või kivististe kogu. Asjaarmastajadki on avastanud uusi mineraale ja maardlaid.

Paljud erakogud on ajapikku jõudnud mineraloogiamuuseumidesse, kus neid võivad kõik imetleda. Kollektsionäär ise saab juba mineraale, kivimeid või kivistisi kogudes esteetilise elamuse, ühtlasi laieneb tema silmaring ning süveneb huvi looduse vastu. Eestis on kivikogujaid paraku võrdlemisi vähe. Tõenäoliselt on üks põhjus see, et meil pole kõrgeid mägesid ja sügavaid kuristikke ning kaevandusi, kus avaneksid lisaks settekivimitele ka tard- ja moondekivimid. Mäed oma mitmekesiste rikkustega paeluvad alati loodusesõpru. Matkaja toob kaugetest mägedest mälestuseks tihti kaasa mitmevärvilisi mineraale või kristallidruuse.

VÄRVILISED JA LÄIKIVAD MINERAALID

Esmajoones köidab kivides ilmselt puhas värv, huvitav muster või eriline kristallikuju. Kedagi ei jäta ükskõikseks vitriinid, kus on välja pandud kaunid kiviehted või -suveniirid.

VÄÄRISKIVID ehk KALLISKIVID (teemant, smaragd, safiir jt.) on looduses haruldased. Neid hinnatakse ilu (värvuse, läike, sära, läbipaistvuse) ja kõvaduse tõttu. Laiemalt leitavaid ehte- või ilukive peetakse vähem väärtuslikeks ja loetakse POOLVÄÄRISKIVIDEKS. Ent poolvääriskividelgi on meeldiv värv, sädelus või muster, eriti kui neid lihvida ja poleerida. Nad võivad olla küllalt sitked ning töötlemiseks sobiva kõvadusega. Poolvääriskivide hulka kuuluvad niisugused mineraalid nagu nefriit, lasuriit, malahhiit, ahhaat, jaspis, rodoniit, mäekristall jt., samuti mõned orgaanilise päritoluga kivimid: merevaik, pärl, korall, kivistunud puu.

Ilukivide väärtus sõltub peamiselt VÄRVUSEST ja läikest. Nende värvigamma on lai: alates värvuseta ja valgetest kuni täiesti mustadeni. Ühel ja samal mineraalil võib olla eri värvusega kristalle. Väga värvikad on fluoriit, turmaliin ja jaspis. Värvus võib sõltuda mineraali keemilisest koostisest, lisanditest, suletistest, valguse hajumisest kristallides, mineraali tekkekeskkonnast ja teistest teguritest. Kui pigmenteeriv ühend mineraalis on jaotatud ebaühtlaselt, on mineraal laiguline või vöödiline (jaspis, ahhaat, oonüks jt.). Värvid ei ole mineraalides esindatud sugugi võrdselt. A. Fersman reastas ilukivid värvuse põhjal pingeritta: violetsed 3%, sinised 5%, mustad ja metaljad 7%, punased 10%, värvitud 15%, kollased ja rohekaskollased 20%, rohelised 40%.

Mineraalid võivad olla läbipaistvad, poolläbipaistvad (läbikumavad) ning läbipaistmatud. LÄBIPAISTVUSEST sõltub suurel määral mineraali läige: looduses võivad esineda klaasi,- metalli-, vaha-, siidiläikega või läiketa ehk matid mineraalid.

VÄÄRISKIVIDE KASUTAMISEST ENNE JA NÜÜD

Arheoloogiliste leidude põhjal teame, et inimene tundis ja kasutas tumesinist lasuriiti, rohelist nefriiti, helesinist türkiisi, lillat ametüsti jt. kauneid mineraale juba kauges minevikus. Nendest valmistatud ehteid kanti kui talismani, millel arvati olevat salajõud vaenlaste, haiguste ja õnnetuste vastu. Vanas Egiptuses hinnati lasuriiti koguni kullast kallimaks, seda peeti pühaks kiviks ja surematuse sümboliks. Vanadel kreeklastel ja roomlastel oli sama tähendus punasel vääriskorallil. Sitkest ja hästi töödeldavast nefriidist valmistas juba ürginimene töö- ning sõjariistu. Hiljem olid ilukivid käigus ka maksevahendina. Näiteks Hiina alal kasutati rahana nefriiditükke. Vääriskivid sümboliseerisid omaniku ühiskondlikku seisundit. Leiud kinnitavad, et ka Eesti alal kasutati juba kiviajal kaltsedonitükke algeliste tööriistadena või valmistati neist ümmarguseks lihvitud helmeid. Merevaigust ehteid on leitud paljudest muistsetest asulakohtadest, linnustest ja kalmetest.

Hiljem hakati ilukividest valmistama ka suuremaid esemeid: vaase, ehtekarpe, kirjutuslauagarnituure, sambaid; nendega kaeti tubade seinu. Möödunud sajandil kinkis Vene tsaar Aleksander I Napoleonile ainulaadse malahhiidist garnituuri: tooli, laiaharulise küünlajala ja vaasi. Viimase sõja ajal läks kaduma merevaigutuba, mille Vene tsaar Peeter I-le kinkis Preisi kuningas Friedrich I. Tsarskoje Selos on tubade siseviimistluses kasutatud palju lasuriiti, ahhaati, jaspist jt. mineraale.

Vääriskividest on kunstiteoseid loodud ka tänapäeval. Maailmanäitustel on mõned maad demonstreerinud maakaarte, kus tingmärkidena on kasutatud vääriskive. VSEGEI teadusinstituudi geoloogiamuuseumis Peterburis on endise Nõukogude Liidu geograafiline kaart, kus kõik värvitoonid on saadud erivärviliste kivide abil. Unikaalsed vääris- ja ehtekivimite kogud on Dresdeni muuseumis, Moskva Relvapalatis, Ermitaais Peterburis ning veel paljudes teistes kohtades. Mõned muuseumid on pühendatud vaid ühele mineraalile, näiteks merevaigule Palangas (Leedu) ja Malborkis (Poola), pärlimuuseumid on Hiinas ja Jaapanis jne.

VÄÄRISKIVIDE LEIUKOHTADEST

Vääriskivide levik on maakeral ebaühtlane. Rikkamad leiukohad on Aafrika lõunaosas, Ameerika Ühendriikides, Brasiilias ja Kolumbias. Venemaal on vääriskive peamiselt Uuralis, Taga-Baikalimaal ja Ida-Siberis. Eesti alalt pole mõtet kalliskive otsida. Siit võib vaid juhuslikult leida mäekristalli, granaadi, topaasi, turmaliini ja teiste mineraalide või merevaigu tükikesi. Et kristallid on väikesed, ei saa neist ehteid valmistada. On arvatud, et Eesti ja mõne naaberpiirkonna süvakivimites võib leiduda teemante. See on aga väheusutav.

NÄITUSED EESTI MUUSEUMIDES

Viimase paari aasta jooksul on Eesti loodusmuuseumis toimunud mitmed näitused. Suure koguse ahhaate (üle 300 eseme) esitas Eestist pärit austraallane Elmar Sallo. Väga huvitav oli samas vääriskivi ümarlihvide ja ehete väljapanek kadunud Hubert Tõrvalt (tema kollektsiooni on näidatud ka välismaal). Huvipakkuv oli näitus Madagaskari turmaliinidest. Narva muuseumis võis imetleda omapäraseid lihvitud ilukive ja nendest tehtud ehteid, esemeid ning pilte, mille autorid olid Narva ja Sillamäe kunstnikud.

Ehtekividena kasutatavate mineraalide ning kivimite nimekiri pikeneb pidevalt. Näitena võib tuua hedenbergiitskarni, klinokloori ja tšaroiidi, millest valmistatud ehteid ning tarbekunstiesemeid imetlesin ühes välismaa geoloogiamuuseumis. Erilist tähelepanu väärib minu arvates haruldane tšaroiit, mis ongi tänapäeval arvatud väärikamate ehtekivide hulka. Sellest aga mõnes järgmises loos.