Kolme karu lugu

Peep Männil

Ühel jõulukuu päeval nägid Väätsa metskonna põlises laanes tiheda kuuse all, okstega vooderdatud pesas esimest korda ilmavalgust kolm pisikest karutüdrukut. Õigemini ei näinud nad esialgu midagi, sest sarnaselt paljude teiste vastsündinud imetajatega, polnud ka neil silmad veel avanenud. See-eest tundsid vaevalt pool kilo kaaluvad loomakesed oma udukarvadega kaetud kehal talvise õhu jahedust ning kõhus näljanäpistust. Vaistlikult pugesid nad ruttu võimalikult sügavale ema kõhtu katvasse karvametsa, haarates suhu piimaandvad nisad. Sellest päevast sai alguse kolme karu elutee, mille esimesed kuud kujunesid sootuks teistsuguseks kui karudel tavaliselt.

Ema kaisus lume ja külma eest kaitstult, süües ja magades, kasvasid karupojad jõudsalt. Paari kuu möödudes olid nad juba kolmekilosed jõmmid, nende keha kattis tihe tumepruun kasukas, kaela kaunistas kõigil kolmel lumivalge krae. Söömist saatis rahulolev mõmin, vahel tuli küll ka hädakisa teha – siis, kui ema juhtus külge keerama. Elu kulges õndsas rahus, kuni äkki ühel õhtupoolikul kuuldus väljast koera klähvimist ja inimese samme. Põlised vaenlased olid avastanud nende kodu. Ühel pool pesakoobast haukus koer ja teiselt poolt lükkas inimene kõrvale koobast varjavad kuuseoksad. Sellega oli ületatud kriitiline piir ning emakarul tuli valida, kas end kaitsta või põgeneda. Teadmata põhjusel, igal juhul inimese õnneks, otsustas karu viimase võimaluse kasuks. Nii jäid väikesed karupojad veel emasooja koopasse üksi – ilma kaitse, soojuse ja toiduta. Kaks ööd ja kaks päeva ootasid nad ema. Öösiti langes temperatuur rohkem kui kümme pügalat alla nulli ning karupojad pugesid kõvasti üksteise kaissu. Et peletada nälga, proovisid nad lutsutada üksteise kõrvu. See küll kõhtu ei täitnud, aga teatud rahulolu siiski andis. Lõpuks, kui märtsikuine päike õhku soojendas, ronisid nad koopaservale ja püüdsid emale endast märku anda. Hirm inimese ees oli aga ema jäädavalt koopa juurest eemale peletanud.

Nii ma nad 8. märtsi hommikupoolikul leidsingi – kaks neist ukerdasid pesaaugu serval ja tegid näljasele karuimikule kohast kisa, kolmas värises koopapõhjas. Selliseid emast hüljatud karupoegi saab päästa vaid inimene, sest talikoopast üleshirmutatud emakaru oma poegade juurde tagasi pöörduda ei julge. Õnneks olid Väätsa karupojad juba küllalt suured ja tugevad – oleks taoline õnnetus juhtunud kuu aega varem, poleks karupojad suutnud nii pikka aega külmale vastu panna.

Öö vastu 9. märtsi veetsid karupojad juba Tallinna loomaaias, kus nad said lõpuks kõhu täis ja sooja küljealuse. Samal ajal proovisime välja selgitada, kuhu pages karuema. Juba järgmisel päeval tekkis lootus, et ta naaseb koopa lähedusse ning seetõttu veetsid karupojad järgneva öö metsas. Paraku oli aga hirm suurem kui emaarmastus ja katse peret taas ühendada ebaõnnestus. 10. märtsist alates said karulapsed ligi kuuks ajaks varjupaiga MÖIK Väätsa jahiala halduses oleva jahimaja soojas kõrvalhoones. Karupoegade kantseldamisel aitas mind paljuski endine jahimajandi juhataja, praegune talupidaja Olaf Viiburg.

Maitsvat karupiima meil orvukestele anda polnud, see-eest pakkusime neile iga päev erisuguseid putrusid, kuhu oli ohtralt lisatud värsket lehmapiima ja loomulikult ka mett. Karupoegade isu oli hea ja see kasvas iga päevaga: enne pikka reisi kaalusid nad juba kuus kilo. Karupoeg, kes oli algul teistest tunduvalt hädisem ja pisem, ei jäänud selleks ajaks enam õekestele ühegi näitaja poolest alla. Oma toidukaussi kaitstes või teiste omi rünnates oli ta õdedest sõjakamgi.

Alates 18. aprillist sai karupoegi iga päev paariks tunniks välja lastud, kus nad mürades üksteist taga ajasid, puude otsa ronisid ja, vähemalt inimese poolt vaadatuna, sellest tõeliselt rõõmu tundsid. Sõnum kolmest karupojast levis meediakanalite kaudu kiiresti üle Eesti ning see meelitas kokku hulgaliselt uudistajaid. Karusid see häiris. Enamik inimesi ei võtnud neid kui metsloomi, vaid kui mängukarusid, kelle moodi väikesed karuotid tõesti ka olid. Samas ei tahtnud ka kellelegi ära öelda, kuna sellises vanuses karupoegade tegutsemine pakub tõesti harukordset ja unustamatut vaatepilti.

Mul on alati olnud valus vaadata vangistatud metsloomi. Seetõttu hakkasin ma esimesest päevast otsima võimalust, kuidas karusid metsa tagasi lasta. Et mul endal vastavad kogemused puudusid, pöördusin Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu poole, kes on uurinud pruunkarusid. Temalt saingi head nõu.

Venemaal – vaevalt poole tuhande kilomeetri kaugusel Eesti–Vene piirist, Kesk-Metsa biosfääri kaitsealal – elab ja töötab maailma tunnustatumaid pruunkarude uurijaid, bioloogiadoktor Valentin S. Pazhetnov. Viimasel aastakümnel on ta tegelenud ka orvuks jäänud karupoegade üleskasvatamisega, et nad siis hiljem tagasi loodusesse lasta. Ta on karusid põhjalikult uurinud ning selle põhjal välja töötanud erilise metoodika. Eelmise aasta seisuga oli ta metsa tagasi lasknud juba 40 emata jäänud karupoega ning tulemused on olnud head: tema kasvandike käitumine ei paista millegi poolest erinevat looduses kasvanud karude omast.

Märtsi keskel saingi dr. Pazhetnovi nõusoleku võtta meie karupojad ajutiselt oma hoole alla ning 3. aprillil reisisime koos Mahtra jahiala kolleegi Jaan Mitiga Venemaale. Pärast mitmeid katseid ületasime 7. aprillil lõpuks Eesti–Vene piiri ning sama päeva õhtuks jõudsime dr. Pazhetnovi juhitavasse bioloogiajaama. Väätsa karupojad said seal kokku üheksa Venemaa saatusekaaslasega. Hiljem kuulsin, et aprilli lõpuks oli Pazhetnovil kasvandikke juba 20. Nii jäid meie karud neljaks kuuks Venemaale iseseisvaks eluks vajalikke kogemusi omandama.

Vaatame siis, mida meie karupoegadel õppida tuleb. Peamised pruunkaru käitumise eripärad, millel dr. Pazhetnovi metoodika põhineb, on järgmised:

• Karuema ei õpeta oma poegi murdma ega too neile ka toitu ette. Emakaru lõpetab poegade imetamise juulis, s.t. keskmiselt seitsme kuuselt on karupojad sunnitud täiesti iseseisvalt toitu otsima. Emata jäänud karupoegadele on vaja kuni selle vanuseni anda lisasööki. (Karude toidust on umbes 75 % taimne, noortel veelgi rohkem.)
• Kaitserefleksid kujunevad karupoegadel välja keskmiselt viiendal elukuul. Seetõttu ei tunneta nooremad karupojad ohtu, mis seletab ka nende vähest inimpelglikkust. Tihe kokkupuude inimesega viiendal-kuuendal elukuul teeb hilisema võõrutamise nende peaaegu ainsast vaenlasest – inimesest – sama hästi kui võimatuks.
• Meie oludes magab emakaru esimese talve koos poegadega. Talvel aastaseks saavad karud suudavad endale ka ise talikoopa ette valmistada ning selles edukalt talve mööda saata.

Seitsme kuu vanune karupoeg saab dr. Pazhetnovi arvates täiesti iseseisvalt hakkama. Just seda iga peab ta kõige sobivamaks, et hoolealused metsa tagasi lasta.

Kui kõik on läinud hästi ja plaanipäraselt, peaksid juulis Venemaalt naasnud karutüdrukud selle artikli ilmumise ajaks juba omapäi ringi uitama kusagil Järvamaa metsades. Mis saab aga edasi? Viimastel aastatel on järjest sagedamini juhtunud, et jahtide või metsatööde käigus aetakse üles talikoopas poegi imetav emakaru. Inimese abita hukkuvad üksi koopasse jäetud karupojad paratamatult. Kõiki karupoegi me loomaaeda paigutada ei saa ja tegelikult on karude koht ju ikkagi metsas. Et osaliseltki hüvitada loodusele tekitatud kahju, tuleks ka Eestisse luua keskus, kus emata jäänud karupoegasid taas metsaeluga harjutatakse, just samuti nagu seda teeb dr. Pazhetnov. See polegi nii keeruline, kui algul tunduda võib. Esimesed kogemused on juba olemas.