Üle soosaarte, läbi laukaraba, mägedele (Loosalu–Paluküla looduse õpperada)

Tiit Petersoo

RAPLA MAAKONNA idaosas Kõrvemaa piiril asub suurtest teedest eemal omapärase ilmega veerikas LOOSALU SOOSTIK. Samas kõrval on soode vahele eksinud väga vahelduva reljeefiga PALUKÜLA MÕHNASTIK, kus Raplamaa ja üldse läänepoolse Eesti kõrgeimaks tipuks on Hiiemägi (106 m). Meeldiva poolepäevamatka mitmekesises maastikus pakub looduse õpperada, mis viib Loosalu soosaarelt Paluküla Hiiemäele.

Õigupoolest sai mõte alguse Paluküla mägedest. Juba üle paarikümne aasta tagasi tekkis kavatsus teha kaunisse Paluküla kanti looduse õpperada. Loosalu–Paluküla marsruudi soovitas valida Raplamaa looduse ja asustuse hea asjatundja ARVI PAIDLA, kes koos kooliõpilastega läbis selle teekonna esimest korda 1976. a. Õpperaja tähistasid 80. aastate algul Mahtra RV metsamajand ja Rapla metsamajand. Rada on üksikasjalikult kirjeldanud A. Paidla Rapla rajooni ajalehes (1984) ja H. Pasti koostatud raamatus “Ökoskaudist ökovallani” (1997).

Aastatega on õpperada matkahuviliste seas populaarsust võitnud ja ka ümbruskonna talude elanikud on sellesse heasoovlikult suhtunud. Tänavuseks hooajaks uuendati ja lisati teeviitu.

ÕPPERAJA ALGUSPUNKTI jõudmiseks tuleb esmalt sõita Vana-Kaiu (end. Kaiu mõis), kuhu pääseb Tallinna–Viljandi maanteelt Töngilt (Purila) ära pöörates üle Juuru ja Kaiu või Kose–Juuru maanteelt üle Toomja või Kaiu. Vana-Kaiust on kuus kilomeetrit Loosalu taludeni, millest lõuna pool algab märgistatud õpperada. Auto on soovitatav jätta aga juba kilomeeter ettepoole Pakumäe seljaku algusesse.

Kui kavatsetakse läbida kogu rada (aega kulub selleks rahuliku kõnni korral 4–5 tundi), tuleb auto tagasisõiduks vastu saata Paluküla Hiiemäe (Reevimäe) juurde üle Lau küla–Keava või üle Põlliku–Vahastu. (Teine võimalus on pöörata poolelt teelt, näiteks Loosalu järve või Järvesoone juurest alguspunkti tagasi.)

Pakumäe jalamini pääseb ka halbade teeolude puhul isegi väikese bussiga. Edasi on mõistlikum minna jalgsi: õpperaja alguspunktini kulub siis küll veerand tundi, kuid tasuks võib rahulikult nautida maastikuvaateid.

Loosalu soosaarel asub kaks talu (Kaiu valla Loosalu ja endise Ingliste valla Loosalu). Varem kulges siit mööda üle soo talitee.

Põhjapoolse, Kaiu Loosalu talu juures on nüüd lukustatud raudvärav, mille kõrvalt saab minna ainult jalgsi (talu uus omanik arvab, et see aitab kaitsta Loosalu järve ümbrust niisuguste kalameeste eest, kes armastavad prahti maha jätta). Lõunapoolse, samuti hiljuti omanikku vahetanud Ingliste Loosalu talu elumaja põles sel kevadel.

Matkaraja alguspunkt – LOOSALU SOOSAAR (1) – on kunagi olnud järvesaar. Aja jooksul on suurem osa muistsest järvest kinni kasvanud ja asendumas pikkamööda kõrgemaks kerkiva rabaga, mis seda soosaart ümbritseb juba kolmest küljest.

Jalgrada juhib laudteele, mis aitab ületada kohta, kuhu vett valgub nii kõrgemalt rabalt kui mineraalmaalt. Piki raba jalamit armastavad liikuda põdrad, siin võib kohata rästikut, kes raba keskosas ei elutse.

RABA NÕLV (2) on siin järsk nagu Lääne-Eestis harilikult ikka. Et aga Loosalu raba asub suurel maastikulisel piirialal (Põhja-Eesti ja Vahe-Eesti maastikuvaldkonna piiril, Lääne- ja Ida-Eesti tüüpi rabade leviku piiril jne.), näeme matkaraja teisel poolel ka lauget rabanõlva, mis on tavaline Ida-Eestis. Järsul nõlval kasvab rabamännik, lopsakas puhmarindes sookail, sinikas, kanarbik, paiguti murakas.

Männikule järgneb väga pehme ja märg ala, kus asuvad petlikult turbasamblaga kaetud vesised ÄLVED (3). Älveste keskel saab liikuda ainult mööda peenraid. Puhmaste ja kidurate mändidega kaetud peenrad paiknevad risti rabapinna üldlanguga. Siin võib näha ka putuktoidulisi taimi, nii pika- kui ümarlehist huulheina.

Lagerabal võtab rada algul suuna läände. Sihtpunkt on KUIVLOHK (4). See umbes 30 m läbimõõduga lohk jääb ümbritsevast rabapinnast 1,5 m madalamale ja selle põhi – tegelikult ümberringi turba alla mattunud kunagise soosaarekese lagi – on vaid õhukeselt kaetud kuiva turbapuruga. Allavalguv vesi kaob uuretesse lohu põhjas. Mõnikord kuuldub alt hääli: vulinat, krõbistamist. Neid saladuslikke helisid tekitab vesi, otsides teed rabaalustesse karstikäikudesse. Naabruses Keava rabas asub samasugune, kuid märksa suurem kraater.

Seejärel juhib märgistus lõunasse kolme ja poole hektari suuruse VÄIKESE LOOSALU JÄRVE (5) juurde, mis oma tekkelt on laugasjärv. Laugasjärved on tekkinud väiksemate laugaste liitudes, laukad omakorda aga älvestest.

Päris LOOSALU JÄRV (6) paarsada meetrit lõuna pool on laugasjärvest kümme korda suurem, kuid ikkagi vaid tühine jäänuk kunagisest veel palju laialdasemast veeväljast. Kui teised järved ja laukad on siin alguse saanud Loosalu rabast, siis see raba ise sai alguse ürgsest Loosalu järvest! Loosalu järv on Eesti suurim rabaveekogu, mille sügavus on kuni viis meetrit. Kalamehed on ümber järve tallanud raja. Püüda õnnestub siit vist ainult ahvenat ja haugi. Järve vesi on äärmiselt toitainetevaene ja siin puuduvad õistaimed.

LAUGASTIK (7). Läänes paistva metsatuka eel jääb matkateele laugastik oma pisemate ja madalamate veesilmadega.

JÄRVEHIIS (8) on metsatukk, mis lagedal rabal orientiirina hästi silma paistab. Seal kasvab mändide kõrval kaski, kuuski, kadakaid. Kõrgemad puud rabas äratavad alati tähelepanu: nad kasvavad kas vooluvee teel või siis mattunud soosaarel.

Järvehiie lääneserval ilmutabki end seni varjatud rabaoja – JÄRVE SOON (9), mis algab Loosalu järvest. Selgema sängi saab oja alles raba serval. Järve soon juhib Loosalu järve vee laia kraavi, mis suubub Keila jõkke. Raba teisel küljel saadab vana kraav – Kädva oja – vee aga Käru jõkke, seega Pärnu jõgikonda.

MADALSOOMETS (10). Järve soonest edasi edelasse laskub raba nõlv pikkamisi kuni jõuab madalsookaasikuni. Madalsoos on taimede kasvutingimused hoopis soodsamad. Puudest-põõsastest kohtab sookase kõrval kuuske, kadakat, paakspuud, madalamas rindes pilliroogu, angervaksa, uibulehte ja arvukalt tarnaliike. Ettevaatust hariliku mürkputkega, mis kasvab vanade kraavide kaldavees! Selle taime meeldiva porgandilõhnaga jäme maa-alune varreosa võib ahvatleda maiustama ja sel juhul on tagajärjeks surmav mürgistus.

Rada pöörab veel kord läände. Ees on TÄISSALU VÄLJAMÄGI (11). Väljamägi on Kõrvemaa soosaar, kuhu harilikult hädapärast mahtus üks kuni kaks talu. Kraavitamise abil üles haritud uudismaalapid räägivad, et sellegi väljamäe talu püüdis kord soost põldu juurde teha.

Täissalust suundub rada juba Paluküla mõhnastikule. See on Rapla maakonna kõige rahutuma reljeefiga paik, kus suuremate küngaste ehk “mägede” absoluutkõrgus ulatub üle 100 meetri. Kõrgeim tipp on PALUKÜLA HIIEMÄGI (106 m). Sadakond aastat tagasi oli kogu Reevimägi koos Hiiemäega ilmselt põllu all. Reevimäe lagedamalt lõunaküljelt avaneb meeliköitvaid vaateid, seal asub ümbrust tutvustav stend. Mäeharjal tavatsetakse teha jaanituld. Talvel on Paluküla mägedes mõnus suusatada ja kelgutada. (Lellest on Palukülasse ainult 6 km.)

Reevimäe jalamil peaks matkalisi juba ootama neile vastu tulnud sõiduk.