Nõgeseliblika mitu palet

Urmas Tartes

Paljusid liblikaid on kerge ära tunda: igal liigil on talle ainuomane tiibade värvus ja muster. Juba mõningase harjutamise järel võime öelda, et see päikese käes peesitav või õitel askeldav keeruka maalinguga tiivuline on kas päeva-paabusilm, koerliblikas või koiduliblikas. Kuid selleks, et tundma õppida üht Eesti mandriosas laialdaselt levinud liblikat, tuleb meil täpselt kaks korda rohkem vaeva näha – nõgeseliblikal (Araschnia levana L.) on kaks täiesti erisugust kuube. Isegi Karl Linné kirjeldas teda kui kahte eri liiki. Mõistatus lahendati alles XIX sajandi alguses.

Lahendus iseenesest on üsna lihtne: nõgeseliblika valmikuga kohtume aasta jooksul kaks korda. Kevadel, mai algusest juuni alguseni lendab metsaservadel ringi helepruuni-tumedatäpilise tiibade ülaküljega kevadpõlvkonna esindaja Araschnia levana f. levana.

Juuni alguses poetavad nad munad nõgeselehtedele, munadest koorunud mustad ja karvased röövikud söövad ära suure hulga nõgeseid.

Siis saabub aeg, mil nad ripuvad tagakeha tippu pidi nukuna rohukõrtel või puutüvedel. See ei välta rohkem kui nädalapäevad ...

...ja suve teisel poolel, juuli algusest augusti alguseni näeme juba tumeda-valgetäpilise tiibade ülaküljega sügispõlvkonna esindajaid Araschnia levana f. prorsa.

Peale värvuse on põlvkondade vahel teisigi erinevusi. Sügispõlvkonna isendid on suuremad, nende tiivakuju on pisut teistsugune ning ka keha on neil tumedam. Sügispõlvkonna emaste poolt munetud munadest kooruvad jälle röövikud ja sügisest mai alguseni veedab nõgeseliblikas taas nukuna. Sellist nähtust, kus eri aastaaegadel esinevad ühel liigil erisuguse välimusega isendid, nimetatakse sesoonseks dimorfismiks.

See, et eri aastaaegadel paljude selgroogsete loomade välimus pisut muutub, tundub meile iseenesestmõistetava ja loomulikuna. Talvekülmades on inimeselgi paks kasukas asisem kui suvises leitsakus. Nõgeseliblika mõlema põlvkonna valmikud lendavad ringi üsna lähedastes temperatuuritingimustes. Võiks arvata, et kuna kevadel ööpäevane õhutemperatuur kõigub, siis on liblikal hea, kui ta saab hommikul kiiremini päikese käes end soojendada. Kuid miski siin ei klapi. Suveööd on kevadöödest palju soojemad ja hommikune “ülessoojendamine” võtab vähem aega. Seega peaksid just kevadel olema kasulikud tumedad ja suuremad tiivad. Nõgeseliblikal on vastupidi: kevadel on tema tiivad heledamad ja väiksemad. Pealegi on uuringud tõestanud, et putukad tiibade kaudu päikesesooja eriti ei kogu.

Põhjuslik seos on siin siiski olemas: aastaaegade vaheldudes muutub päeva ja öö pikkus, mis mõjutab hormonaalsüsteemi kaudu ka vastsete arengut. Sügispõlvkonna poolt munetud munadest väljunud röövikud arenevad augusti lõpust septembri lõpuni nn. lühikese päeva tingimustes, kus päev on lühem kui öö. Edasi jäävad nukud oktoobris diapausi, milles viibivad kogu talve. Nii arenevad helepruunid kevadpõlvkonna valmikud.

Kevadpõlvkonna munadest arenevad röövikud kasvavad nn. pika päeva tingimustes, kus valgusperioodi kestus ületab pimeda aja. Kui need röövikud nukkuvad, väljuvad sealt tumedad sügispõlvkonna valmikud.

On tehtud katseid, kus nõgeseliblikaid on kasvatatud kas pidevalt pika päeva (18/6) või lühikese päeva (8/16) 20oC tingimustes. Ilmnes, et sel juhul kaob sesoonne dimorfism. Pika päeva tingimustes areneb keskmiselt iga kahe kuu tagant uus tume sügispõlvkond. Lühikese päeva tingimustes kasvavatel nõgeseliblikate järglasteks on kevadpõlvkonna isendid, kusjuures nukustaadiumis läbitakse ka kindlasti diapaus, nii et isegi 20 oC juures kestab arengutsükkel üle seitsme kuu. Tõsi, sealhulgas on ka ligikaudu kolm kuud kestev periood, mille nukk peab veetma madalamal temperatuuril kui 8 oC. Muidu diapaus ei lõpe.

Enamikul liblikatel, kellel on aastas suve jooksul kaks põlvkonda, on kevadise ja suvise põlvkonna vahel väiksemaid erinevusi, sest nukustaadiumi ajal valitsev temperatuur mõjutab samuti putukate välimust. Nii teevad liblikauurijad vahet veel mitmete väiksemate erinevustega nõgeseliblika alamvormidel. Aga ka koerliblikal eristatakse mitmeid värvusvariatsioone. See nõuab aga juba pikemaajalist kogemust ja mõnikord ka abivahendeid.

Kirjandus:

1. G i l l o t t, G., 1995. Entomology. Plenum Press. New York and London.
2. R e i n h a r d t, R., 1972. Der Ländkärtchenfalter. Araschnia levana. Der Einfluß der Umvelt aif den Gestaltsweschel. A. Ziemsen Verlag. Wittenberg Lutherstadt.