Kõrgrünk-pilved

Milvi Jürissaar

Oleme juba jõudnud rääkida kõikidest alumise kihi ja konvektsioonipilvedest (Sc, St, Ns, Cu, Cb).

Nüüd tutvustame üht keskmise kihi pilvede põhiliiki – kõrgrünkpilvi (Ac). Alaliike on kaks: lainelised (Altocumulus undulatus – Ac und) ja kuhilakujulised (Altocumulus cumuliformis – Ac cuf). Need jagunevad omakorda paljudeks pilvevormideks; mõned on üpris kaunid.

Kõrgrünkpilved asuvad kõrgusevahemikus 2000–6000 m, troopikas pisut kõrgemalgi. Pilvekihi paksus piirdub tavaliselt 200–700 meetriga, harva ulatub 1000 meetrini. Enamasti on pilvekiht alt tasane. Värvilt on need pilved valged, hallid või sinakad, kujult vöödid, vallid, tükid, tombud. Sageli paistavad pilvetükid äärtelt läbi. Mõnikord on kõrgrünkpilved pikad ja kitsad, otstest peenemad, meenutades sigareid. Vahel sarnanevad läätse või õunaseemnega.

Kõrgrünkpilved koosnevad harilikult allajahtunud veepiiskadest, teinekord segamini jääkristallide ja lumekübemetega. Sadu nad aga tavaliselt kaasa ei too, ajuti võib siiski langeda peenikesi vihmapiisku või üksikuid lumehelbeid.

OPTILISTEST NÄHETEST esinevad nende pilvede puhul kõige sagedamini pärg ehk tara ja irisatsioon (mõiste tuletatud kr. keele sõnast ’vikerkaar’).

PÄRG e. TARA algab valkja või õrnalt roheka oreoolirõngaga, mis paikneb vahetult kuu- või päikeseketta ümber. Edasi järgnevad värvilised rõngad. Paremini on eristatavad oranzhid ja punakad toonid. Välimine tara serv on lillakaspunane. Kõrgrünkpilvedega on tarad eredamad ja paremini näha kui kihtrünkpilvede (Sc) puhul. Kui tara on Päikese ümber, siis segab jälgimist ere päikesevalgus. Tasub vaadata Päikese peegeldust vees, seal on pärg väga selgesti näha. Tara põhjal võib ennustada ilma: kui tara mõõtmed suurenevad, siis väheneb pilvi moodustavate osakeste läbimõõt ning ilm paraneb; kui aga tara läbimõõt väheneb, suurenevad osakesed ja ilm läheb sajule.

Mõne kõrgrünkpilve vormiga võib kaasneda IRISATSIOON, s.t. pilvede õhukesed servad hakkavad vikerkaarevärvides helendama.

KUIDAS KÕRGRÜNKPILVI MÄÄRATA. Alati ei ole see kerge. Ühelt poolt võivad kõrgrünkpilved sarnaneda ülemise kihi pilvedega, teiselt poolt aga alumisse kihti kuuluvate kihtrünkpilvedega (Sc). Ülemise kihi pilved on siiski peenema struktuuriga ja paistavad sinise taeva taustal lumivalgetena. Raskem on teha vahet kõrgrünkpilvedel ja kihtrünkpilvedel. Algaja vaatleja aitab hädast nn. kolme sõrme meetod: sirutatakse välja kolm sõrme (nimetissõrm+pikkpeeter+nimetamats) ja püütakse nendega katta pilv. Kui pilv jääb sõrmede alla, on tegemist kõrgrünkpilvega. Kui pilv sõrmede alla ei mahu, on ta kihtrünkpilv.

KÕRGRÜNKPILVEDE ERIKUJUD JA –VORMID. Alaliik LAINELISED KÕRGRÜNKPILVED (Ac und) hõlmab 4 pilvevormi. Üsna sageli esinevad läbipaistvad kõrgrünkpilved – Altocumulus translucidus (Ac trans). Nad võivad laialt katta taevast. Pilveelemendid on ovaalsed või läätsekujulised, valgete pilvetükkide vahelt paistab sinist. Pilvede alumine pind on hästi tasane. Just nende pilvedega kaasneb kaunis värviline tararõngas Kuu või Päikese ümber.

Omaette vorm on Altocumulus undulatus translucidus (Ac und trans) – pikad valged vöödid vaheldumisi sinisega katavad suure osa taevast. Inglise keeles nimetatakse niisuguste pilvedega kaetud taevast rahvapäraselt mackerel sky. Makrelli (skumbria) selg on täpselt nagu vöödiline taevas.

Mõnikord katab taevast läbipaistmatu pilvekiht, mis on säbruline, laineline ja koosneb üksteisega liituvatest tumedatest pilvetükkidest. Pilvetükkide vahelt on taevas küll veidi heledam, kuid läbi ei paista. Niisuguseid pilvi nimetatakse läbipaistmatuteks kõrgrünkpilvedeks – Altocumulus opacus (Ac op).

Põnevad on läätsekujulised kõrgrünkpilved – Altocumulus lenticularis (Ac lent). Nad on säravvalged ja pisut kiulised. Need pilved ilmuvad 70–100 km eespool kiiresti liikuvat külma fronti. Pilverida on paralleelne frondijoonega, ridu võib olla mitu. Läätsekujulised kõrgrünkpilved tekivad ridamisi seetõttu, et kiiresti liikuv külm front sunnib ees oleva sooja õhu liikuma laineliselt. Seda liiki frondiga kaasneb äike ja tugev hoogsadu: läätsekujulised kõrgrünkpilved on läheneva rajuilma tunnus.

Sagedad on läätsekujulised kõrgrünkpilved mäeahelike kohal ja nende allatuule küljel. Pilvi on mitu paralleelset rida. Lenduritele on nende paralleelsed read hoiatavad märgid ilma kohta, sest õhu lainelise liikumisega kaasneb tugev turbulents ja lennumasina loopimine (nn. õhuaugud). Eriti tugev on loopimine siis, kui lainete pikkus on väike (5–50 km), amplituud aga suur (100–200 m). Päikesetõusu ja loojangu ajal võivad läätspilved värvuda oranzhikaks, kollaseks, punaseks. Mõnikord kasvavad kaks eri tasanditel olevat läätse keskelt kokku, tekib nagu kahekorruseline pilv. Niisuguseid värvilisi pilvi on palju kordi peetud UFO-deks.

Enne äikest ilmub taevasse korrapäratult eri kuju ja suurusega pilvetükke, mis paiknevad eri kõrgusel. Sääraseid pilvi nimetatakse Altocumulus inhomogenus (Ac inh).

Alaliik KUHILAKUJULISED KÕRGRÜNKPILVED (Ac cuf).

Nendest pilvedest tuleb esimesena nimetada topikujulisi kõrgrünkpilvi, mida nimetatakse Altocumulus floccus (Ac floc). Topikujulised kõrgrünkpilved meenutavad imetillukesi rünkpilvi, vahel ka lumetükke. Nad tekivad siis, kui 2000 meetrist kõrgemal esinevad tõusvad õhuvoolud. Niisuguse labiilse olekuga õhukihis võivad tekkida kõrgrünkpilved, mida nimetatakse Altocumulus castellatus(nus) (Ac cast). Need on pikad kitsad pilvetriibud, mille alumine serv on sirge, ülemisel pinnal aga kerkivad tornid, kühmud, kuplid. Tornid ja kuplid näitavad vertikaalvoolude olemasolu. Kui säärased pilved ilmuvad taevasse soojal aastaajal enne päikesetõusu või päikesetõusu ajal, siis võib pärast lõunat oodata äikest ja hoog-vihma. Seletus äikese tekkimise kohta on lihtne: päeval soojeneb maapinna kohal olev õhukiht ja muutub ebapüsivaks. Alumine labiilne õhukiht ühineb päeva jooksul keskmiste pilvede kõrgusel oleva labiilse õhukihiga. Tekib 5000–6000 meetri paksune õhukiht, milles arenevad vertikaalvoolud. Nii paks õhukiht on küllaldane äikesepilvede arenguks.

Kuhilataoliste kõrgrünkpilvede hulka kuuluvad päevaste rünkpilvede (Cu) ja rünksajupilvede (Cb) lagunemisel tekkivad pikad kitsad pilvevallid, mille ülemisel pinnal võib kohati olla kühme ning kupleid. Selliseid pilvi nimetatakse Altocumulus cumulogenitus (Ac cug) ja Altocumulus cumulonimbogenitus (Ac cug). Nende teke algab peale lõunat, kui päevane soojenemine väheneb või lakkab hoopiski. Pilved ei saa enam kõrgusse kasvada ja hakkavad tuule suunas välja venima. Päikeseloojangu ajal ja natuke aega pärast seda on need pilved väga kaunid: nad säravad mitmes värvitoonis, mõnikord meenutavad kaugel silmapiiril asuvaid lossimüüre.

Teise alaliiki kuuluvad veel keskmise kihi pilved, mida nimetatakse sajujoontega kõrgrünkpilvedeks, ladinakeelse nimetusega Altocumulus virga (Ac virga). Eestis esineb neid pilvi suhteliselt harva, rohkem on nad omased kuiva kliimaga piirkondadele, näiteks Kesk-Aasiale. Sajujooned näitavad, et sademed küll eralduvad, kuid auruvad enne maapinnale jõudmist õhus. Kui tuule kiirus on kihiti erinev, võivad sajujooned olla sakilised.