erpade maalPeeter Saabas |
Miks just Sagarmatha? Kui esimest korda Nepali reisima minna, siis on üsna ükskõik, kus need ülinobedalt mööduvad 34 nädalat veeta. Niisiis lennukiga Indiasse, natuke seigeldes Katmandusse ja maastikulennukiga Luklasse. Sealt jääb rahvuspargi piirini veel umbes päevateekond astuda. Astuda seepärast, et ratastel veerevaid asju sealmaal ei liigu. Kohalikud maanteed on umbes meetrilaiused ja kivitrepid on isegi maastikujalgrattale liiga tülikad. Astuma peab aga algul peamiselt ülesmäge ja juba tuntavalt hõredas kõrgmäestikuõhus.
Taimestik on eksootiline nagu kogu ümbrus. Tuttavana tulevad ette Tallinna botaanikaaias nähtud roosaka koorega punased kased, mida Himaalajas kohtasin 35004000 m kõrgusel, samuti rododendronitihnikud. Metsapiirist kõrgemal asuvad alpiniidud, mis on jakkidele suviseks karjamaaks. Veel kõrgemal üksikud samblamättad, mida erpad kuivatavad ja hiljem ahjukütteks kasutavad. Kui organism veel suure kõrgusega harjunud polnud ja jalaramm raskustungile alla kippus jääma, oli mõnus visata kõhuli ning uurida seda võõramaa taimestikku umbes 40 cm kauguselt. Sellise vaatenurga alt maailma jälgides näeb tihti muidu märkamatuks jäävaid imesid: miniatuursed lilleõied, mille elutegevust ei takista tihti üsna krõbe öine pakane, endasse visalt päikeseenergiat koguvad, kuid ikkagi aeglaselt kasvavad ja kasvult madalaks jäävad rohttaimed ja puhmad, mõned uimasevõitu putukad ning väikesed linnud, kes neid jahivad. Kahjuks on selle erilise looduskeskkonna tulevik tume. Üha hoogustuv inimtegevus ei hooli aastatuhandetega tekkinud omapärast. On vaid aja küsimus, millal jõuavad erpamaale tsivilisatsiooni kõike ühtlustav teerull ja maastik muutub selliseks nagu mujal: autod, hotellid, eramaa, eeslinnad jne. Juba praegu ei suuda loodus parandada tuhandete turistide põhjustatud muutusi. Maharaiutud metsade asemele ei kasva uusi. Nägin ühte 30 aastat tagasi mäenõlvale istutatud metsa: puukesed olid seal põlvekõrgused nad ei suuda kasvada ilma suuremate puude varjuta. Küttematerjali aga napib külades alati ja köetakse kõigega mis põleb: rämps, jakisõnnik, seljas üles tassitud puud ning petrooleum. Ja kausitäis sooja pesuvett maksab võõrastemajas sama palju kui lõunasöök. Õnneks kaitseb seda maanurka Himaalaja mäestik ise. Autotee ehitamine mägedesse on ülimalt raske, vaevalt hakkab niipea sinna autoga pääsema. Jala kohalejõudmiseks kulub umbes kümme päeva ja seepärast enamik turiste otsib kergemini ligipääsetavaid paiku. Vilets lennuilm ja pisikesed lennukid piiravad õhutee kaudu juurdepääsu ning lennuväljalt edasi tuleb ikkagi minna jalgsi. Nii läheb ka tulevikus tarvis jalavaeva, et lähedalt näha maailma kõrgeimate mägede eripära. Autori fotod |