Šerpade maal

Peeter Saabas

Mullu hilissügisel viis pikem reis mind Nepali. Täpsem siht oli Sagarmatha rahvuspark Himaalaja südames. Kaasa sai võetud tavapärasest rohkem fototehnikat ja samavõrra vähem alpinismivarustust.

Miks just Sagarmatha? Kui esimest korda Nepali reisima minna, siis on üsna ükskõik, kus need ülinobedalt mööduvad 3–4 nädalat veeta. Niisiis lennukiga Indiasse, natuke seigeldes Katmandusse ja maastikulennukiga Luklasse. Sealt jääb rahvuspargi piirini veel umbes päevateekond astuda. Astuda seepärast, et ratastel veerevaid asju sealmaal ei liigu. Kohalikud maanteed on umbes meetrilaiused ja kivitrepid on isegi maastikujalgrattale liiga tülikad. Astuma peab aga algul peamiselt ülesmäge ja juba tuntavalt hõredas kõrgmäestikuõhus.

Sellises ebatavalises maailmanurgas elavad šerpad. Rahvas, kes on sinna elama tulnud Tiibetist ning kelle sõbralikkust ei jäta mainimata ükski Himaalajat käsitlev raamat. Eurooplasel on šerpadega ühise keele leidmine palju lihtsam kui paljude teiste lõunamaa rahvastega. Nad ei ole liiga pealetükkivad ja suhtuvad sallivalt võõrastesse kommetesse. Šerpadega koos elavad jakid. Need loomad on ainsad transpordivahendid sealsetel maanteedel, kui just mitte šerpasid endid “veoloomadeks” nimetada. Igatahes on tegemist ökoloogiliselt puhta transpordiliigiga.

Minule, paadunud mägedes käijale, pakkus sealne maastik ikkagi mitmeid üllatusi. Esiteks on mäed Himaalajas siiski harjumatult kõrged ja jõeorud sügavad. Paneb imestama, kuidas inimene suudab niisuguses kõrguses elada. Mõned külad asuvad Himaalajas umbes 5000 m kõrgusel üle merepinna. Mujal kõrgmägedes tuleb sel absoluutkõrgusel ööbida juba lumekoopas või võidelda tuule käes laperdavas telgis lumetormiga, seal saab aga puhata mägiküla võõrastemajas ja juua ahju kõrval laua ääres teed. Liustik on Himaalajas kaetud aga nõnda paksu moreenikihiga, et jääd pole allpool otsas nähagi. Nii paksu moreeni peal kasvavad isegi ühed taimed. Nime tundmata ristisin need paksude karvaste lehtedega ja juba öökülma saanud 10–15 cm kõrgused taimed “jäälilledeks”.

Taimestik on eksootiline nagu kogu ümbrus. Tuttavana tulevad ette Tallinna botaanikaaias nähtud roosaka koorega “punased kased”, mida Himaalajas kohtasin 3500–4000 m kõrgusel, samuti rododendronitihnikud. Metsapiirist kõrgemal asuvad alpiniidud, mis on jakkidele suviseks karjamaaks. Veel kõrgemal üksikud samblamättad, mida šerpad kuivatavad ja hiljem ahjukütteks kasutavad. Kui organism veel suure kõrgusega harjunud polnud ja jalaramm raskustungile alla kippus jääma, oli mõnus visata kõhuli ning uurida seda võõramaa taimestikku umbes 40 cm kauguselt. Sellise vaatenurga alt maailma jälgides näeb tihti muidu märkamatuks jäävaid imesid: miniatuursed lilleõied, mille elutegevust ei takista tihti üsna krõbe öine pakane, endasse visalt päikeseenergiat koguvad, kuid ikkagi aeglaselt kasvavad ja kasvult madalaks jäävad rohttaimed ja puhmad, mõned uimasevõitu putukad ning väikesed linnud, kes neid jahivad.

Kahjuks on selle erilise looduskeskkonna tulevik tume. Üha hoogustuv inimtegevus ei hooli aastatuhandetega tekkinud omapärast. On vaid aja küsimus, millal jõuavad Šerpamaale tsivilisatsiooni kõike ühtlustav teerull ja maastik muutub selliseks nagu mujal: autod, hotellid, eramaa, eeslinnad jne. Juba praegu ei suuda loodus parandada tuhandete turistide põhjustatud muutusi. Maharaiutud metsade asemele ei kasva uusi. Nägin ühte 30 aastat tagasi mäenõlvale istutatud metsa: puukesed olid seal põlvekõrgused – nad ei suuda kasvada ilma suuremate puude varjuta. Küttematerjali aga napib külades alati ja köetakse kõigega mis põleb: rämps, jakisõnnik, seljas üles tassitud puud ning petrooleum. Ja kausitäis sooja pesuvett maksab võõrastemajas sama palju kui lõunasöök.

Õnneks kaitseb seda maanurka Himaalaja mäestik ise. Autotee ehitamine mägedesse on ülimalt raske, vaevalt hakkab niipea sinna autoga pääsema. Jala kohalejõudmiseks kulub umbes kümme päeva ja seepärast enamik turiste otsib kergemini ligipääsetavaid paiku. Vilets lennuilm ja pisikesed lennukid piiravad õhutee kaudu juurdepääsu ning lennuväljalt edasi tuleb ikkagi minna jalgsi.

Nii läheb ka tulevikus tarvis jalavaeva, et lähedalt näha maailma kõrgeimate mägede eripära.