Tammed laiast maailmast

Eino Laas, Ülo Tamm

Tänavusel tamme aastal on Eesti Looduse igast numbrist leida midagi meie koduse tamme kohta. Harilikku tamme tunnevad kõik, ent ta pole oma perekonnas ainus. Kui palju tammeliike maailmas üldse leidub, seda ei saagi kindlalt öelda, sest teadlaste arvamused lähevad lahku: erinevail hinnanguil on tamme perekonnas 200–800 liiki. Lahkarvamusi põhjustab liigitunnuste muutlikkus ja perekonnas laialt levinud liikidevaheline ristumine.

Paleobotaanilised leiud on näidanud, et ürgsed tammed olid igihaljad terveservaliste lihtlehtedega puud. Esimesed tammefossiilid pärinevad kriidiajastust – ligi 100 miljonit aastat tagasi. Tertsiaari alguses, paleogeeni metsades (umbes 65 miljonit aastat tagasi) kasvas tamme juba rohkesti. Nagu ürgsete, nii ka praegusaegsete tammede hulgas leidub igihaljaid liike. Euroopa tammedest esindavad neid Vahemereäärseis mägedes levinud nahksete, sageli ogaservaliste lehtedega iilekstamm (Q. ilex), sellele sarnaste lehtedega korgitamm (Q. suber), trooja tamm (Q. trojana) ja värvitamm (Q. coccifera). Põhja-Ameerikas esindab igihaljaid tammesid näiteks Mehhiko lahe ümbruses kasvav virgiinia tamm (Q. virginiana).

Arvatakse, et parasvöötme põhjapoolsetel aladel levinud heitlehised tammeliigid on arengulooliselt nooremad ja tõenäoliselt kujunenud igihaljastest liikidest [1]. Tänapäeval on tammed levinud kogu põhjapoolkera parasvöötmes. Põhiliselt kasvavad eri liiki tammed Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias, servaga ulatub nende levila ka Aafrika põhjaossa, Indoneesias ja Kolumbias aga isegi teisele poole ekvaatorit (vt. skeem). Eri liike kasvab rohkem koos Kesk-Ameerika mägirajoonides, Vahemere ümbruses ja Ida-Aasias (peamiselt Kaug-Idas ja Jaapani põhjaosas).

Tammed võivad olla kõrged (40–50 meetrised), jämeda tüve ja haruneva võraga puud, kuid kasvada ka madalate puude ja kõrgete põõsastena. Eri liiki tammedel on ka väga erisuguse suuruse ja kujuga lehed ning tõrud. Mõne liigi lehed ja tõrud ei sarnane hoopiski meie hariliku tamme omadega (vt. pilditahvlit).

Ameerika Ühendriikides jaotatakse 50–60 seal kasvavat puukujulist tammeliiki tõrude valmimisaja, lehtede kuju ja puidu ehituse alusel kahte rühma – valged tammed ja mustad ehk punased tammed. Valged tammed on kõik suvehaljad, nende lehtede hõlmad on tömpjad või osal liikidest suurte hammastega. Mustade tammede lehed on kas teravatipuliste hõlmadega (tipus veel niitjas teravik) ja sügisel punased või terve või lainja servaga (mõnel liigil väheste hammastega), nende seas on ka pooligi- ja igihaljaid liike. Valge tamme tõrud idanevad kohe pärast varisemist, mustade tammede tõrud mitte enne järgmist kevadet. Valgete tammede tõrud on maheda maitsega ning neid on ameerika põhiasukad kasutanud toiduks, kuid mustade tammede tõrud on kibedad. Valgete tammede korp on väikeplaatjas, mustade oma vaoline ja ribiline. Eestis leidub valgetest tammedest suureviljalist, kahevärvilist ja tähttamme, mustade rühma kuuluvaist soo-, sindli ja punast tamme.

Tamme tugev puit suudab kasvatada laiade horisontaalsete okstega võra. Osal Põhja-Ameerika liikidest ületab võra laius tunduvalt puu kõrguse, ulatudes 30– 40, isegi 48 meetrini. Eriti laia võra kasvatavad virgiinia tamm, loorbertamm jt. Tammede lehe kuju varieerub liigiti päris tervetest (näiteks sindlitammel) kuni sügavalt lõhestatuteni (Eestis kasvavatest punane ja sootamm). Paljud tammeliigid hoiavad lehti kaua puul: suvehaljastel liikidel jäävad kolletunud lehed hilissügiseks ja talveks, pooligi- e. talvehaljastel rohelised lehed kuni pungade puhkemiseni kevadel, igihaljastel tammedel püsivad lehed kaks ja enam aastat.

Tamme liigirohkest perekonnast on Eestis esindatud vaid väike osa: teadaolevalt kasvab meil praegu kaksteist võõrtammeliiki, lisaks nende teisendid ja vormid. Katsetatud on arvatavasti veel seitset liiki.

Kõige rohkem erinevaid tammeliike kasvab Tallinna botaanikaaias (kokku üheksa, seal võib näha ka Eestis vähe levinud austria tamme – Q. cerris), Luua dendraariumis on teada viis ja A. Ilusa eradendraariumis Sõrves kuus liiki, kuid viimases on mõned veel väikesed. Üksikuid vanemaid võõrtammesid võib leida linna- ja endistes mõisaparkides.

Võõrtammedest on meil kõige levinum punane tamm (Q. rubra). Tema looduslik levila haarab peaaegu kogu Põhja-Ameerika ida- ja keskosa, ta on seal üks põhjapoolsemaid tammeliike, kuid ulatub samal ajal Alabama lõunaosani. Arvatakse, et see liik toodi esimese võõramaise tammena Eestisse XIX sajandi esimesel poolel [2]. Praegu kasvab ta hajusalt üle kogu Eesti ning tunneb end siin võõrtammedest kõige paremini.

Tartus Raadi dendropargis küünivad umbes 70-aastased punased tammed 24 meetrini (tüve diameeter kuni 55 cm). Nad kannavad rikkalikult tõrusid, mis varisevad hilja – oktoobri lõpus, novembri alguses – ning millest on kasvatatud järglasi mitmes puukoolis. Võrdluseks: samas kasvav sama vana kivitamm on vaid 14 m kõrge. Tallinna vanimate (umbes 100-aastaste) punaste tammede tüve läbimõõt on 40–60 cm. Taagepera pargi punane tamm küünib 24 meetrini, kuid tõenäoliselt Eesti suurim tamm kasvab Uue-Kariste lähedal – kõrgus 27 m ja tüve läbimõõt üle 70 cm. Neeruti maastikukaitsealal kasvavad punased tammed üle 80 aasta vanuses hõredas segapuistus (3,3 ha) koos hariliku tamme, arukase ja hariliku kuusega ja umbes 40-aastase puhtpuistuna (0,4 ha). Vanemas puistus on punased tammed üle 20 m kõrged, nooremas 15–20 meetrised. Punase tamme üks eeliseid pargipuuna hariliku tamme ees on tema läikivtumerohelised lehed, mida ei kahjusta tamme-jahukaste ja muidugi silmapaistvalt punane värvus sügisel.

Teisena peatume pikemalt kivitammel (Q. petraea), mis on väga sarnane meie hariliku tammega (Q. robur). Need kaks omavahel üsna sarnast tamme on Euroopas suurima levikuga. Mõlemaid on nii talveks varisevate kui ka kolletunult puul püsivate lehtedega, viimaseid eriti noores eas. Mõlema levila läänepiir ühtib Iirimaal ja Pürenee poolsaare loodenurgas, kuid idapiirid erinevad tunduvalt: kui kivitamm ei kasva looduslikult ida pool Bergeni–Bresti–Jalta joont (paiguti vaid Kaukaasias) ja tema levila ühtib enam-vähem hariliku pöögi omaga, siis hariliku tamme põhja-, kirde- ja idapiir kulgeb Lillehammeri–Gävle–Kotka–Volhovi–Jaroslavli– Permi joonel, haarates levilasse ka Uurali lõunaosa. Seetõttu on A. Mathiesen oma dendroloogia käsiraamatus nimetanud kivitamme ka läänetammeks.

Et kivitamm Eestis looduslikult ei kasva, siis teda siin hästi ei tunta ning sageli ei osata ka harilikust tammest eristada. Anname mõned olulised eristustunnused.

L e h e d asetuvad kivitamme võrsetel ühtlaselt, harilikul aga võrse tippu koondununa; kivitamme lehe roots on 1–2,5 cm pikk, harilikul vaid 0,2–0,5 cm; leht ise on kivitammel sümmeetriline, alusel kiiljas või ümardunud, allküljel harvade tähtkarvadega, harilikul tammel aga on leht sageli pisut ebasümmeetriline ja leherootsu juurest sisse lõikunud, alt paljas; kivitammel pruunistuvad lehed sügisel ühtlaselt, harilikul muutuvad aga rohelise ja kollakaspruuni kirjuks. P u n g a d on kivitammel sihvakad ja terava tipuga, harilikul tammel tömpmunajad. K o o r on kivitammel madalate ja kitsaste vagudega, 2–3 korda õhem kui harilikul tammel, mille koort iseloomustavad sügavad ja laiad kiiljad lõhed. E m a s õ i e d (samuti tõrud) istuvad kivitammel väga lühikesel rootsul, hariliku tamme viljaroots küünib aga 10 sentimeetrini. Kivitamme t õ r u on kõige jämedam alaosas, hariliku tamme oma enam-vähem keskel; kivitamme tõru on tuhm tumepruun, harilikul läikiv kollakaspruun.

Erinevustele vaatamata on harilik ja kivitamm väliselt siiski nii sarnased, et isegi K. Linne paigutas nad ühe liigi – Quercus robur alla. Millal kivitamm Eestisse toodi, pole selge, võib-olla võõrtammedest esimesena. Suuri puid on Eestis aga väga vähe, sest kivitamme noori puid on kahjustanud meie talved.

Teised võõrtamme liigid on Eestis väga haruldased, neist vast sagedasem on amuuri tamm (Q. mongolica), mis kasvab näiteks Ida-Eesti karmis kliimas Järvseljal rahuldavalt, olles umbes 35-aastaselt 7–8 m kõrgune. Selle liigi teisend Q. mongolica var. grosseserrata (varasem nimetus kähar tamm – Q. crispula) on samas üle 60-aastase puuna 8 m kõrge, tüve läbimõõt üle 30 cm. Viimane viljub Tallinna Botaanikaaias. Lisaks punasele tammele kasvab Eestis veel teisi Põhja-Ameerika idaosast pärinevaid tammeliike. Neist suureviljaline tamm (Q. macrocarpa) on kasvamas Tallinnas ja Tartus, kusjuures Tartu Botaanikaaias on selle kõrgus 15 m ja tüve läbimõõt 67 cm. Luual kasvab veel paar mõnemeetrist sootamme (Q. palustris) ja ongi Eesti jaoks enam-vähem sobivad üles loetud. Ka kahevärviline, sindli- ja tähttamm (Q. bicolor, Q. imbricaria, Q. stellata) on pärit Põhja-Ameerikast. Vanemate kirjandusandmete kohaselt on neid püütud Eestis kasvatada juba alates XIX sajandi esimesest poolest. Kahjuks ei talu need liigid hästi meie talvetingimusi: neil külmuvad sageli vähemalt viimase aasta kasvud, karmimatel talvedel kogu taim lumepiirini. Sama ebaõnn on tabanud ka Aasia idaosast pärit hambulist tamme (Q. dentata).

Võõrtammedest, mida meil praegu ei kasvatata, võiksid sobida veel eelkõige Põhja-Ameerika liigid, mis ulatuvad Suure Järvistu piirkonda ja sellest põhja poole, näiteks valge, sametjas ja sarlakpunane tamm ( Q. alba, Q. velutina ja Q. coccinea). Valge tamme levila kattub enam-vähem punase tamme omaga ja põhjapoolsetest piirkondadest pärit seemnest kasvatatuna edeneks temagi Eestis ilmselt üsna hästi.

Eestisse toodud võõrtammed: 1 – kahevärviline tamm (Querqus bicolor), 2 – austria tamm (Q. cerris), 3 - hambuline tamm (Q. dentata), 4 – sindlitamm ( Q. imbricaria), 5 – suureviljaline tamm (Q. macrocarpa), 6 – kivitamm (Q. petraea), 7 – karvane tamm (Q. pubescens), 8 – punane tamm (Q. rubra), 9 – sootamm (Q. palustris), 10 – tähttamm (Q. stellata), 11 – saagjas tamm (Q. variabilis), 12 – amuuri tamm (Q. mongolica).

KIRJANDUS:

1. K a l d a, A., 1972. Tammest ja tammikutest. Eesti Loodus, 9.
2. P a i v e l, A., 1972. Tammed võõrpuuliikidena. Eesti Loodus, 9.