Õnnitleme: Aili Paju

Aili Paju (sündinud 8. septembril 1938) oma koduaias koos väga hinnatud ravimtaime – purpur-siilkübaraga (loe EL 1994, nr.10).

Aili Paju soovitusi loetakse ikka huviga Eesti Loodusest, Maalehest, Postimehest… ja muidugi tema raamatutest. On ta imearst? Mitte sinnapoolegi. Neil, kes ihkavad kiiret tervenemist üleloomulike jõudude abil, ei tasu Aili Pajule loota. Tema soovitab täiesti loomulikke – looduslikke vahendeid, mis on sageli hoopis üldtugevdava, organismi kui terviku vastupanuvõimet suurendava toimega. Ta ei ravi üht haigusnähtu, vaid õpetab inimest kosutama oma keha ja vaimu, saamaks i s e üle nõrka organismi tabanud hädadest.

Loomulikult ei piisa sellisest loodusravist ägeda põletiku või näiteks kaugele arenenud vähkkasvaja puhul, küll aga võib looduslike vahenditega mõndagi ennetada. Ent selleks peab inimene vaeva nägema: koguma ja kuivatama ravim- taimi, valmistama neist teed või tõmmist, seda järjekindlalt pruukima. Lisaks veel aktiivne eluviis, võimlemisharjutused, veeprotseduurid… Ja tulemus laseb end oodata. Kui paljud seda viitsivad ja läbevad? Aga need, kel jätkub tahet ja kannatust Aili Paju soovitusi järgida, võivad ajapikku ise ime korda saata.

Eesti Loodus õnnitleb loodusravi edendajat!