Miljon krooni Alam-Pedja looduskaitsealale

Ann Marvet

Ühel tuulisel kevadpäeval sammusin väikese rühma taanlaste sabas soosaari ühendaval laudteel. Olin Alam-Pedja loodusrajal käinud varemgi, seekord tulin rohkem taanlaste pärast. Tahtsin näha ja kuulda nende muljeid kaitsealalt, mille heaks nad olid toonud miljon Eesti krooni.

Taanlased olid rahul. Lagedate põllumaastike ja tuuleveskite maalt tulijad ei püüdnudki varjata elamust, mida neile pakkus retk Alam-Pedja suure loodusmaastiku servale. Nad ei püsinud kõndijat kuiva jalaga üle märja siirdesoo aitaval laudteel, vaid tahtsid sulpida vees ning tunda, kuidas maapind õõtsub. Nad teadsid, et maailmas hävimisohus olevatest liikidest pesitsevad Alam-Pedja looduskaitsealal merikotkas, suur-konnakotkas, rohunepp ja rukkirääk, et maailma punasesse raamatusse kuuluvaid liike elab siin 11 ja Berni konventsiooni alusel kaitstavaid 108. Aga sel retkel said nad teada, et lähim kotkapesa asub vaid paari kilomeetri kaugusel üle soolageda, silmapiiri taga… Ent sinna ei juhata ükski matkarada ega viida ka kõige oodatumaid külalisi, sest kotkailgi on õigus kodurahule.

Retke lõpul peeti Jõhvi soosaarel pressikonverents. Põhiküsijad olid taanlased, vastasid ELF-i tegevdirektor Toomas Trapido ning Alam-Pedja looduskaitseala hooldaja – looduskaitseühistu “Kotkas” esimees Einar Tammur ja projektijuht Kaidi Kübar.

Päev varem (8. juunil) oli Toompeal ELF-ile pidulikult üle antud PANDA AUHIND (Panda Award 1998) sihtotstarbega: ehitada välja Alam-Pedja looduskaitseala infrastruktuur ning tõhustada loodusharidust. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond oli esitanud projekti, mis nägi ette vaatlustornide, matkaradade, laagrikohtade, paadisadamate jm. ehitamise loodusehuviliste matkajate tarvis. Auhinna andsid üle tubakafirma “House of Prince” asepresident Leo Blaberg ja WWF (World Wide Fund for Nature – Maailma looduse fond) Taani osakonna peasekretär Kim Carstensen, vastu võttis Andres Tarand – ELF-i nõukogu liige, kes toonase keskkonnaministrina (1994) Alam-Pedja looduskaitseala sünnile tublisti kaasa aitas.

PANDA AUHIND

asutati 1986. aastal. See on Taani tubakafirma “House of Prince” toetus looduskaitsele ja see antakse kord aastas ühele WWF-i projektile kas Taanis või mujal maailmas. Taotlusprojektid vaatab läbi ning parima valib välja WWF-i Taani osakonna poolt määratud auhinnakomitee. Seni on PANDA AUHIND jõudnud maailma väga erinevatesse nurkadesse Gröönimaast (1986, 1993 ja 1995) kuni Tai (1987) ja Boliiviani (1990). Neljal korral on toetusraha jäänud Taanisse (1989, 1991, 1992 ja 1997). 1994. aastal said selle lätlased oma loodusmetsade taimestiku ja loomastiku mitmekesisuse uurimiseks. Tänavu konkureerisid meie Alam-Pedja looduskaitsealaga Hollandi, Saksamaa ja Taani ühine Waddensee projekt ning taas Gröönimaa.

Miks Alam-Pedja võitis?

Einar Tammur arvab, et küllap mängis siin kaasa ka lihtsalt asjade kokkulangevus: nii meie keskkonnaministeeriumi kui ka välisekspertide tähelepanu just sellele alale on tõmmanud tööd ja arupidamised Alam-Pedja kaitsekorralduskava koostamisel. Oma osa oli kindlasti ka eesti- ja ingliskeelsena välja antud pildi- ja teaberohkel Alam-Pedja raamatukesel – ehk aitas seegi otsustajail selgusele jõuda, mida kõike looduskaitseala endas peidab ja kuidas neid väärtusi avada.

Ent otsustajate tundeidki pole raske mõista, kui püüame vaadata seda loodusmaastikuala taanlase pilguga: 260 km2 peaaegu inimtühje metsi ja soid (kaitsealal elab praegu alaliselt vaid 15 inimest) tundub hoomamatu varandusena neile, kes oma kodumaal südilt kaitsevad silmaga haaratavaid, alla hektari suurusi soolapikesi. Eestis võib Alam-Pedja loodusmaastikke suuruselt võrrelda vaid Soomaa rahvuspargi ja Emajõe Suursooga, aga viimased ei ole nõnda mitmekesise elustikuga. Auhinnakomitee esimees Bent Muus rõhutabki siinsete loodusmaastike mõõtmeid: väikesed kaitsealad ei paku varjupaika loomadele, kes vajavad normaalseks eluks – toitumiseks ja sigimiseks – suuri territooriume ja rahu. Pole kahtlust, et siin on tegu väärtusega mitte ainult Eestile, vaid kogu Euroopale.

Einar Tammuri arvates kallutas Taani WWF-i kui valitsusvälist organisatsiooni Alam-Pedja kasuks otsustama ilmselt ka asjaolu, et see on Eestis ainus valitsusväliste organisatsioonide tugeval osalusel sündinud ja arenenud kaitseala: loodi ELF-i ettepanekul ja seda hooldab eraalgatuslik ühistu. (Et Alam-Pedja looduskaitsealal ei ole isikkoosseisu, kuulutas keskkonnaministeerium 1995. aastal konkursi, leidmaks selle valitsemisega seotud kohustuste täitja. Soovijaist parimaks tunnistati looduskaitseühistu “Kotkas”.)

Siinne soode, metsade ja luhtade maa on püsinud üsna puutumatuna osalt ka seetõttu, et ligi poolel praeguse looduskaitseala maadest kehtis 40 aastat (1952–1992) erireiim: üks lapike Emajõe, Pedja ja Põltsamaa jõe vahelisel alal oli sihtpunktiks endise N. Liidu raskepommituslennuväele. Seda ümbritsevatel aladel paiknevad nüüd arvatavasti meie kõige vähem muudetud loodusmaastikud. Alles möödunud aastal avastasid teadlased siin põlismetsa, mille olemasolu ei osatud aimatagi (vt. Eesti Looduse mai/juuni numbrist, lk. 207) ning sealt hulga ainult puutumatule loodusele omaseid, seega väga haruldasi seeneliike, teiste seas ka ühe teadusele uue liigi.

Ja lõpuks, see teedeta loodusmaastikeala ulatub servapidi Tallinn–Tartu maantee lähistele, seega on juurdepääs nii uurijaile kui ka loodusehuvilistele soodne.

Mida tehakse auhinnarahaga?

Auhind anti sihtotstarbelisena loodushariduse edendamiseks – selleks, et luua huvilistele võimalus tutvuda Alam-Pedja looduskaitsealaga sealset elustikku kahjustamata. Mida konkreetselt ette võetakse?

Einar Tammur selgitab. Suurem osa auhinnarahast läheb väga mitmekesist loodust tutvustava matkaraja ja kõige selle juurde kuuluva väljaehitamiseks Puurmani valla maadele Kirna–Madise piirkonnas. Parkla ja laagriplats rajatakse Pedja jõe kaldale umbes 5 kilomeetri kaugusele Tartu–Tallinna maanteest, endisele sõjaväepolügooni alale.

Kavandatud loodusrada juhatab Pedja luhale, kus võib muuhulgas näha (kuulda) nii Lääne-Euroopas kui ka meil haruldaseks jäänud rohuneppi ja rukkirääku, siis läbi tänapäeval samuti harva nähtavate lammimetsade – põliste haavikute. Rabaranda ehitatakse vaatlustorn, laudtee viib Madise raba laugastikku.

Et võimaldada ligipääs neile paljude jaoks lausa looduseimedele ilma loodust eriti häirimata ning ka uudistajaile endile turvaliselt, tuleb ehitada laudteid, purdeid, taastada rippsild Pedja jõele, paigaldada rajatähised ning teabetahvlid, rääkimata korralikest välikäimlatest ja prügikastidest peatuspaikades.

Matkaja jõuab ka Madise linnamäele, eestlaste kunagisse pelgupaika ja, kui demineerimistööd tehtud, siis sinnagi, kus võib näha jälgi 40 pommitusaastast: suuri tiike meenutavais pommilehtreis on kujunemas oma vee-elustik. Keskkonna- ja kaitseministeerium on jõudnud kokkuleppele, et looduskaitsealale ega selle külje alla ei rajata enam suurt laskevälja, kuigi seda ka Lõuna-Eestis vajatakse: militaarüritused rahvusvahelise tähtsusega märgala naabrusesse ei sobi.

Kui rada valmis, siis on vaja tulijaile kaasa anda juhatava ning hariva

sisuga voldik. Kõigeks selleks kokku kulub peaaegu pool preemiarahast.

Teiseks on mõeldud veematkajaile: rajatakse laagripaigad varikatuste, välikäimlate, lõkkealuste ja prügikastidega nende tarvis, kes liiguvad süstade või muude alustega Põltsamaa–Pede–Emajõe marsruudil. See on ammustest aegadest olnud eelkõige tudengite harrastus. Looduskaitseala piirimaile tuleb kolm laagripaika, millest üht, Põltsamaa ja Pedja ühinemiskohast pisut allavoolu, juba ehitatakse. Kohavalikul peetakse silmas, et laagripaik ei jääks üleujutuste aegu vee alla ja et sinna pääseks ligi kas maad mööda või vettpidi ka mõne suurema veoki või paadiga: on ju tarvis toimetada laagrisse lõkkepuid ja tühjendada prügikaste ning mõnikord võib hädaabigi vaja minna.

Pedja jõge veematkajaile ei soovitata, sest see läbib puutumatu loodusega paiku looduskaitseala südames. Jääminekust juunikuu lõpuni ei tohi sinna üldse minna, sest siis on sealsetel päriselanikel laste kasvatamise aeg ja nad vajavad täielikku rahu. 1. juulist alates võivad Pedjale minna need, kel uurimisvajadus või eriline loodusehuvi, aga ainult looduskaitseala valitseja loal. Laagrisse ei tohi Pedja äärde jääda: päev tuleb kavandada nii, et õhtuks Pede jõele välja jõutakse. Kummipaadiga ei maksa Pedjale minna: vool on väga aeglane ja vette langenud puud tõkestavad tee.

Osa preemiarahast läheb ELF-ile – teabe ettevalmistamiseks külastajate ja koolide tarvis. Mõeldud on ka teadusuuringutele: viie aasta jooksul antakse välja 10 000 Eesti krooni suurune teadusgrant Alam-Pedja looduskaitseala uurimiseks (kokku siis 50 000 EEK). Ja lõpuks, 40 000 Taani krooni jääb taanlastele Alam-Pedja tutvustamiseks Taani ajakirjanduses ja vastavasisulise seminari korraldamiseks.

Eespool oli juttu paljukiidetud

Alam-Pedja looduskaitseala raamatust,

mille vaid vähesed õnnelikud on endale saanud. Miks pole seda üheski raamatupoes? Raamat valmis tänu Euroopa Liidu LIFE-programmi rahalisele toetusele ning seetõttu polegi müüdav. Seda on jagatud koolidele, raamatukogudele ja looduse ning looduskaitsega seotud inimestele. Loodetavasti tuleb mõne aasta pärast – siis, kui kõik siin jutuks olnu juba ellu viidud – uus täiendatud trükk, mis jõuab ka poodidesse. Seniks aga trükitakse keskkonnaministeeriumi, looduskaitseühistu “Kotkas” ja kaardikirjastuse Regio koostöös raamatu keskel olev kaart koos kõige hädavajalikuma teabega matkajaile. Selle peaks edaspidi saama küll iga Alam-Pedjale tulija.

Kes on Alam-Pedja looduskaitsealal oodatud?

SELLI-SILLAOTSA RADA OOTAB LOODUSEHUVILISI VARAKEVADEST HILISSÜGISENI..

Einar Tammur ütleb, et eelkõige koolilapsed. Lähedal on Tartu linn, kus igal aastal läheb kooli tuhatkond last, ümberringi Põltsamaa, Puurmani, Laeva, Puhja, Kolga-Jaani... Paar tuhat last võiks igal aastal siinsetel radadel loodusega sinasõbraks saada. Aga loomulikult on oodatud ka täiskasvanud, eriti kogu perega tulijad. Kõige elamusrohkemaks kujunevad retked kevadel mai lõpus ning juunis, kui soo õitseb, ja sügisel – septembri lõpus ja oktoobri esimesel poolel, kui mätastel punavad jõhvikad ning raba ja seda ümbritsevad metsad on sügisvärvides.

Juba avatud Selli–Sillaotsa rada sobib kõigile, kes raatsivad kulutada poolteist tundi loodusele. Kuigi minnakse läbi vesise ja kohati õõtsuva soo, saab hakkama lausa tänavakingadega – laudtee jätab jalad kuivaks. Kui on plaanis tulla suurema rühmaga (üle 10 inimese), siis oleks hea eelnevalt kaitseala valitsejaga kokku leppida – rühm saab saatja kaasa.

Muidugi loodetakse, et Alam-Pedja radadele tulevad ainult need, kes käituvad looduses viisaka, lugupidava külalisena: ei lärma, ei jäta prahti maha ja ehk korjavad üles ka selle, mis eelmisel minejal kogemata maha pudenenud.

Kas on kavas lülitada Alam-Pedja ühe peatusena ka turismifirmade poolt korraldatavate reiside programmi? Esialgu mitte, praegu pigem hoitakse suuremaid külastajatehulki tagasi. Kui kõik rajad koos sinna kuuluvaga välja ehitatud ja muudki probleemid lahendatud (keegi peab hooldama parklaid ja laagriplatse ning korrastama teid, mis märjal ajal on üpris õrnad – kohalike valdade raha ja jõud ei käi sellest veel üle), siis vahest võib juba ka laiemalt reklaami teha. Aga igal juhul jäägu Alam-Pedja eelkõige erilise loodusehuviga inimestele.

Lisateavet saab ja erisoovidega võib pöörduda looduskaitseühistusse “Kotkas” Riia 185A 51014 Tartu;

telefon (27) 428 149;

fax (27)428 166;

e-post: kaidi@kotkas.tartu.ee

PANDA AUHINNA juurde tagasi tulles – eeskuju peaks nakatama!

Tagasiteel Tartusse hakkas peas tiksuma mõte: ka meil on üliedukaid ettevõtteid. Mitmel pool Eestis kerkivad uhked pangamajad ja ärikeskused, teedel-tänavatel vuhisevad hinnalised limusiinid, ajalehtedes ilmuvad terveid lehekülgi täitvad reklaamid…

Maailma ulatuses auhindu välja panna oleks meile ehk esialgu liig, küll aga võiks

iga eriti edukas ettevõte jäädvustada end mõnel Eesti kaitsealal?

Näiteks laseks enda kulul välja ehitada matkaraja koos vaatetornide ja muu sinna juurde kuuluvaga. See reklaam ei haihtu eetrisse ega rända koos vanade ajalehtedega tulle või utiililattu.

Kel mõte küps, võtku ühendust ELF-iga:

pk. 245 50002 Tartu;
telefonid (27) 428 443 ja 250 55540; fax (27) 428 166;
e-post: elf@elfond.tartu.ee.

Projektijuhid aitavad igaühel leida selle kõige hingelähedasema paiga ning nõustavad ka väärt mõtte elluviimisel.

Tegelikult pole selline mõte – investeerida loodusesse – meilgi enam päris uus: üksikisikuna on Olari Taal Läänemaal juba midagi niisugust algatanud (vt. Eesti Looduse mai/juuni-numbrist lk. 234).

SOOS JÄTKUB SILMAILU KÕIGIL AASTAAEGADEL. HALLARÜÜS SINIKATAIM