Loodusparadiisid golfiväljakuiks?? Golfiväljakud loodusparadiisiks?!

Toomas Jüriado

Ootamatu teade

Et kõik tuntud koolipoisi Agu Sihvka kombel algusest peale ausalt ära rääkida, tuleb minna tagasi selle aasta veebruarikuu viimasesse päeva, mil Eesti Ornitoloogiaühingu faksimasin hingas välja õige ootamatu kontaktiotsingu. Sellel olid Eesti Golfi Liidu presidendi Villu Ingveri ja sama ühenduse sekretäri Allan Remmelkoore allkirjapookstavid ja tekst sisaldas lahket kutset tulla abiks “Euroopa Golfi Liidu kavandatava linnuvaatlusprojekti” linnuloendusele Niitvälja golfimail.

Kutsele lisatud Euroopa Golfi Liidu ökoloogiaosakonna mitme selgitussõnalehekülje koopiad tegid asja klaariks: mis seal muud kui veel üks linnuvaatlus, ainult et golfiväljakul. Ole aga mees ja leia ööpäeva jooksul platsil ringi uidates sealt kõrva või silma toel – mida kuni kümme korda suurendava vaatlusriistaga nägijamaks tohib muuta – võimalikult palju linnuliike üles.

Veel anti teada, et mullu mais oli juba üks selline võistlusvaatlus: golfimaailmas tuntud Euroopa-Ameerika golfivõistluse Ryder Cup eeskujul

Birdwatching Ryder Cup,

kus linnuvaatlusvägikaigast tõmbasid tosin Uue ja teist samapalju Vana Maailma golfivälja. Edukamaks – nagu mõni aeg hiljem päris Ryder Cupilgi – osutusid eurooplased: nemad suutsid ööpäevaga kirja saada 217 liiki ehk umbes 40% kogu maailmajao linnuliigikirevusest. Ameeriklaste absoluutarv oli tegelikult kobedamgi – 238 –, aga teisel pool maakera on tiivuliste mitmekesisus sedajagu suurem, et võitu määranud suhtarv jäi nirumaks. Ja ühe arvu jätame lausa meelde: Euroopa golfiväljade keskmine näitaja oli 64 liiki platsi peale.

Et Ryder Cupi linnuvaatlus olnud edukas ja menukas, hõigatigi nüüd siis kogu Euroopa golfijatele: otsige aga linnutundjad üles ja pange nad 17. mail oma tsirke kokku arvama! Muu hulgas saaks välja selgitada kontinendi linnuliigirohkeimad palliplatsid järgmise Ryder Cup linnuvaatluse jaoks.

Jätan siinkohal enda teada oma filosoofilised sügavmõtisklused teemal,

miks golfipealikud selle kõigega jahtida viitsivad.

On see ehk tõesti eelkõige loodusekirg või lõivumaksmine üldkõlavale sustenaabluse1 moele või hoopis nende tõrjumine, kes golfi looduse seisukohalt üheks elupaiku hävitavaks paheks peavad. Kolm mõttevarianti on lugejale “koduseks analüüsiks” ette antud, nii et võimalus neid edasi arendada või neljandaid-viiendaid-kuuendaid variante juurde leida on käes…

Kindel on igatahes see, et mulluse Ryder Cupi aegu huigati Hispaanias Valderramas välja golfiväljakute Committed to Green (vabalt ja lohisevalt tõlkides “Panus rohelisele eluviisile”) kampaania ja tänavune aastahakk tõi ilmale sama pealkirja kandva käsiraamatu, mis sisaldab kõikvõimalikke soovitusi, kuidas muuta kepivibutussporti loodus- ja keskkonnasõbralikumaks.

Avalikustamata jääb ka see, mil moel formeerus Eesti Ornitoloogiaühingu meeskond just selliseks, nagu ta kujunes. Igal juhul kasutasime ära võistkonna lubatud maksimumsuuruse ja

jõudsime Niitväljale

16. mai hilisõhtupimeduses kolmekesi: TÜ stomatoloogiatudeng Uku Paal kui briljantne linnutundja, ornitoloogiks koolitatud Arne Ader kui ka hea linnutundja, aga eelkõige looduspiltnik ja EOÜ propagandaohvitserist siinkirjutaja kui suhtekorraldaja või nagu viimasel ajal kombeks öelda PR, kel kah lindudest natuke aimu.

Peremehe rollis Villu Ingver näitab meile tiigiäärse sauna öömajapaigaks kätte ja teeb pimedust trotsides väikese tutvustusretke väljadele; üheks sihiks viidata, kuhu märjaks saada kartes ligi ei maksa tikkuda: öisel ajal käib ka muru automaatkastmine. Oleme kõik kolm äärmiselt golfikauged inimesed ja nii kulub ära ka A-B-C seletus: mis on golfiväljak ja mis golfirada ja kus missugune muru on jne. jne. Aga inimjuttude jälgimist hakkab peagi segama üks ilmselt linnulise päritoluga hääl, mille allikat meist keegi kindlalt välja ei oska öelda. Jõuame peaaegu kokkuleppele, et ju ta ikka üks pütt on, ning jääme ses suhtes selgust lubavat hommikut ootama.

Üldiselt on õhtu linnuhäälevaene, vaid ööbik suvatseb veel armurõõmu kuulutada. Nii võtavad kaks meist peagi sisse horisontaalasendi, arktiliste partide spets Arne jääb aga veel saunatrepile istuma ja kõrvu pimeda taevalaotuse poole kikitama: paljude aastate keskmise kinnitusel on just täna see öö, kus aulid ja vaerad suurel hulgal üle Eesti ruttavad, et polaarmaistele lastesaamisaladele jõuda.

Arne pingutused saavad poolenisti tasutud: aulide mineku kuuleb ta tõesti ära. Nende ridade kirjutamise aegu tean juba kahetseda, et küll on kahju, et vaerad endast märku ei andnud – nii saanuks üleüldisesse liiginimekirja veel ühe või kakski liiki juurde; auli said aga kirja veel ka islandlased.

Hommik tuleb

meie tarre koiduga. Ilmajaam on välja tellinud päikselise ja sooja, ehkki linnuvaatlusteks ehk liiga tuulise ilma. Nüüd õnnestub oma tegevustandrist, 162-hektarilisest maalarakast, ka tegelik ülevaade saada. Vast kolmandik või 2/5 sest pinnast on standardse 18-rajalise golfiväljaku all, kus kunstlik reljeef ja kümme kunstlikku veesilma, mitmed puudetukad, hoolitsetud murupindadest rääkimata.

Ülejäänud osa võrkaiasisesest territooriumist ootab ilmselt rahakamaid aegu, et sellele veel teinegi samamõõduline golfiväli valmis meisterdada. Praegu on seal tehislikku kuumaastikku, vesiseid salusid ja põõsastikke – mõndagi mitmekesisele tiivulisele perele sobivat. Ja aia taga on välja ühes servas Tallinn–Paldiski raudtee, mujalt ümbritseb seda üsna hõreda asustusega talumaa, seega jälle linnusõbralik õhustik.

Pole siis midagi imestada, et liiginimistu robinal pikenema hakkab, suuremal määral siiski küll aiataguste puistute kui lagedapoolsete murupindade arvel. Aga mõnigi tegelane tuleb julgelt päris võistlusväljadele toidupoolist otsima, olgu see siis linavästrik või kuldnokk. Rohkesti laulab platsi kohal põldlõokesi, Uku tunneb rõõmu aga hoopis harvemast nõmmelõokesest.

Aga esimese tehistiigi servas saame lõpplahenduse ka oma öisele häälemõistatusele, kelle suhtes peagi leiame, et ta võiks olla lausa Niitvälja

golfiklubi vapilind:

see on sarvikpütt, kes näib end väga hästi tundvat õige mitmel tiigil. Meie hinnanguil on neid siin tegutsemas kokku kuus paari! Paistavad teised õige rahulikud ja julged olema, nii et kui pealelõunal tuleb TV1 meie tegemisi üles võtma, on pütid tublid telekaameralegi poseerima. Peagi annab endast märku veel üks kopsakam lind – musträhn – ja temagi näitab end päeva jooksul lepliku “golfija-kaaslejana”: ka pesaõõs on tal lausa radade vahel, kasinas puudetukakeses. Siis uurivad ühe lombi sisu kumerakaelsed haigrud, üle muruplatside lendab toonekurg ja välja teises servas on toitumislennul välja-loorkull. Veesilmadel toimetavad kodusel moel ka sinikaelad, ristpardid ja tuttvardid ning vihitaja, punajalg- ja metstilder, mängulendu teeb tikutaja. Üha pikemaks läheb kuuldud laululindude nimekiri. Kümnendal hommikutunnil ilmuvad välja ka esimesed golfimängijad, meie põhitöö hakkab selleks ajaks juba raugema.

Kella kümneks ongi territooriumil esimene ring peal ning “unelmatepiir” käes: mullune

Euroopa keskmine ületatud

ja 65 liiki kirjas. Jätkame väikese siesta järel kohusetruult ka veel päeva jooksul, aga lisa tuleb nüüd muidugi aeglasemalt. Kella kaheks oleme kohale kutsunud ajakirjanikud; palju neid just pole, aga meie raport on uhke: 75 liiki.

Järgneb arutelu teemal, mis saab siis, kui kogu väljak välja ehitatakse. Mõnel loomal on igatahes juba praeguseks tulnud elu kibedamaks teha: näiteks mängijaid ehmatanud nastikud tassiti mujale… Meie kohtasime oma käigu aegu ka jäneseid ja metskitsi, aga ikka selles veel “metsikus” territooriumi servas.

Arne arendab mõtet golfiväljakust kui XX sajandi lõpu puisniidust ja soovitab golfiklubilt ühendust võtta Pärandkoosluste Kaitse Ühinguga. Vaevalt, et mängijailgi midagi selle vastu oleks, kui madalaks pügatud auguümbruste vahel ka mõned hoopis lillelisemad lapid oleksid! Ikkagi ju – Committed to Green!

… Kaks päeva hiljem saadan meie aruande Surrey poole, Euroopa Golfi Liidule, teele ja jään põnevusega ootama, millal tuleb

üldine kokkuvõte.

See juuli alguseks valmis saanud hea väljanägemisega raamat annab teada, et osalusvalmidust kinnitas 130 klubi 18 riigist, kompetentsed linnuvaatlejad jõudis lõpuks platsile tuua 116 klubi. Üldise keskmise – 40,3 liiki väljaku kohta – arvasid korraldajad üllatavalt kõrgeks. Tublisti viisid seda arvu alla väikese linnuliigirikkusega kuus Islandi golfiklubi (suurim arv neilt vaid 28 liiki ühelt väljakult), aga see-eest pikendasid nad tänu oma linnuriigi eripärale tublisti üldist liiginimestikku: tervelt 19 liiki ühtekokku leitud 272st olid esindatud ainult Islandil. Niitvälja selles suhtes väga “hinnalist” panust ei andnud: lisasime üldisse katlasse vaid sarvikpüti, välja-loorkulli, karmiinleevikese ja käbilinnu.

Üldse oli vaid ühel väljakul kohatud liike 54, kõige rohkem – 108s paigas – nähti musträstast. Briti saarte 66 klubi said kokku 146 liiki, Põhja-Euroopa (Taani, Eesti, Soome, Island, Norra ja Rootsi) 14 klubi 161 liiki, Kesk-Euroopa (Austria, Saksamaa, Ungari, Holland ja Šveits) 17 klubi 150 liiki ja Lõuna-Euroopa (Itaalia, Portugal ja Hispaania) 19 klubi 192 liiki.

Ja lõpuks edetabel. Kuus liigirohkemat klubi olid: Ulzama (Hispaania) – 93, Sant Joan (Hispaania) – 91, Falsterbo (Rootsi) – 87, Forli (Itaalia) – 79 ning Ljunghusens (Rootsi) ja Niitvälja (Eesti) – kumbki 75 liiki.

SARVIKPÜTTIDELE NÄIB GOLFIVÄLJAK MEELDIVAT.