Meie sõber Island

Erkki Truve

GULLFUSSI KOSK.

Island kui üks viiest ristilipuga Põhjamaast peaks nagu olema meie naaber. Paraku paikneb Island omaette keset ookeani, Mandri-Euroopast kaugel eemal. Seejuures on Island maailma põhjapoolseima pealinnaga riik, saare põhjatipp asub aga lausa põhjapolaarjoonel. Kaugus võib tekitada mulje Islandist kui pisikesest maalapist, kuid tegelikult on saare territoorium pool Suurbritanniat. Et elanikke on vaid 268 000, kuulub Island maailma hõredaimalt asustatud riikide hulka.

Saarest ülevaate saaks alles siis, kui jõuaks läbi kolada Islandi lõputud liustikud ja mägismaad. Siin-seal on eestlased viimastel aastatel jõudnud käia. Eesti Looduses (nt. 1963, nr. 1; 1973, nr. 7; 1996, nr. 5/6) on aga Islandist juttu olnud põgusalt. Mul oli õnn viibida mõned päevad Reykjaviki lähedal (loe: umbes 2 tunni bussisõidu kaugusel linnast!) Laugarvatni külas Põhjamaade genoomiuurijate nõupidamisel. Ühtteist Islandile iseloomulikku saab esile tuua sellegi reisi põhjal.

Esimene mulje lennukiga Islandile saabujaile – see saar on väga lage. Hoolimata ülihõredast asustusest on Keflaviki lennuväli rajatud Reykjavikist üpris kaugele (u. 50 km). Nii saab esimese ettekujutuse maastikust juba bussiga pealinna poole sõites. Poolesaja kilomeetri jooksul õnnestub teil näha vaid mõnda maja õue köögiakna alla istutatud puukest. Hiljem saan teada, et nii on see kogu saarel, kui siin-seal kasvav kasevõsa välja arvata. Metsad on kõik juba ammu maha raiutud. Nüüd on küll alustatud suurejoonelist metsastamiskampaaniat. Turistidele mõeldud brošüürid propageerivad mõtet, et iga välismaalane võiks enne Islandilt lahkumist istutada vähemalt ühe puu. Selle õiguse eest peaks ta mõistagi veel midagi peale maksma. Suurte maalahmakate metsaga katmine on aga vist küll ülesanne sadadeks aastateks.

Reykjavik on puhas ja korras nagu Põhjamaade pealinnad ikka, ainult palju miniatuursem. Ometi moodustavad Reykjaviki elanikud ligi 55% islandlaste üldarvust. Metropolil on ajalooline asukoht. Nimelt olla just Reykjaviki kohale oma kodu rajanud esimene Norrast tulnud islandlane, Ingólfur Arnarson, kes saabus siia aastal 874. Pika hästidateeritud ajaloo poolest on islandlased eestlastest ja soomlastest küll kaugel ees. Tihti armastatakse öelda, et 930. aastal rajatud Islandi parlament – Althing – on maailma vanim pidevalt tegutsenud demokraatlik esinduskogu. Aastasadu käis Althing koos Thingvelliri nimelisel koosolekuplatsil. Nüüdseks on ka parlamendiliikmed oma koosistumispaigaks valinud Reykjaviki. Samas on parlamendihoone (vt. foto) nii silmatorkamatu, et riigi esimest maja ei oska selles küll kahtlustada. Veelgi toredam pilt avaneb turistile aga Laekjargatal, kus kenas pisikeses puumajakeses asuvad sõbralikus üksmeeles nii Islandi presidendi kui ka peaministri tööruumid!

Islandi “kuldaeg” jäi XII-XIII sajandisse, kui kirjutati kuulsad viikingite saagad. Hilisem ajalugu on üha rohkem täidetud nälja, kannatuste, jaheneva kliima, vulkaanipursete, kaubanduspartnerite kaotamise jms. Iseseisvus kaotati järk-järgult. Alul kuulus võim Norra, siis Taani kuningatele. Siseriiklik suveräänsus taastati küll aastal 1918, kuid lõplikult kuulutati välja sõltumatus Taani kroonist alles pärast II maailmasõda aastal 1945. Sõja ajal olid saare hõivanud Briti ning USA väed. Oma sõjaväe huvides ehitasid jänkid hulganisti uusi sildu üle arvukate jõgede ning rajasid ringtee piki saare rannikut. Nii pääses ka kohalik maarahvas hoopis rohkem liikuma. Hulgaliselt asuti sisemaalt (kus põllumajandusega tegelemine vaevu hinge sees aitas hoida) rannikule, kus kalapüük märksa suuremat tulu tõotas. Kalandus on siiani Islandi põhiline tuluallikas, kuid olulist tuge pakuvad ka maavarad (boksiit, rauamaak jm.). Ning siis veel mujal vähe tuntud maavara, millega on seotud ülisuured tulevikulootused – geotermiline energia ehk teiste sõnadega lõpmatud kuumaveeallikad. Asub ju Island geoloogilises mõttes püssirohutünnil, paigas, kus Euraasia ja Ameerika laam teineteisest eemale liikudes Atlandi ookeani keskpaika hiigelpika ebastabiilse lõhe jätavad. Üle merepinna ulatub see üksnes Islandil, õnnistades saart tegevvulkaanide, maavärinate, kuumaveeallikatega. Viimased varustavad siinseid elanikke keskkütte ja sooja veega. Islandlased nagu ühed õiged põhjamaalased oskavad lugu pidada ka saunamõnudest. Ainult et eestlase arusaamast lähevad need saunad küll kaarega mööda. Nimelt on Islandi saun majake, mis ehitatud otse kuumaveeallika kohale. “Leiliruumi” põrandas on auk, kustkaudu allikas ruumi soojaks (kuni 60–70 kraadi) kütab. Soojale lisaks täitub tuba ka tohutu niiskuse ja haistmismeelt proovile paneva väävelvesiniku aurudega. Üle 5–10 minuti säärastes tingimustes ei soovi istuda, aga higistama hakkad vägevalt ja hiljem on enesetunne päris mõnus. Osa elektrist toodetakse saarel moodsates geotermilistes elektrijaamades. Praegu kasutab saareriik ära vaid vaevase protsendikese energiahulgast, mis maapõuest välja pääsenuna siin ilma kütab. Siit ka islandlaste suur unistus – kui tehnika areneb nii kaugele, et õnnestub vedada ökonoomne elektrikaabel mööda Atlandi ookeani põhja Islandilt Mandri-Euroopasse või Suurbritanniasse, siis hakkab Island müüma meie keskkonnaprobleemide käes vaevlevale maailmajaole ökoloogiliselt täiesti puhast elektrit, mida toodetakse sisuliselt ammendamatust geotermilisest energiast.

Ja saar saab oi-oi kui rikkaks. Mis vist võibki tõeks osutuda. Igatahes on hämmastav, millise kõrge elatustaseme, eluea jms. on see väike rahvakild viimase paari-kolmekümne aastaga saavutanud. Heale elujärjele vastavalt on aga ka hinnad Islandil muinasjutulised. Klassikaliselt kallis maa nagu näiteks Norra jääb selles suhtes päris varju. Kui kõrgeid hindu enne ei märka, siis tuleks läbi astuda kas viinamonopolist või tellida söögi kõrvale ükskõik millist alkoholi sisaldavat keelekastet. Pärast seda on rahakott tühi ja pea täis raskeid muremõtteid.

Kuulsamadki kui kuumaveeallikad on Islandi geisrid. On ju sõna “geiser” maailma keeltesse jõudnud just siinse Geysir’i nimelise (tõlkes ’keiser’) võimsa purskeallika järgi. Kahjuks on Islandi geisrid praegu kaotanud oma jõu. Geysir ise on juba kümme aastat vaikinud. Umbes poolekilomeetrise läbimõõduga maalapikesel võib veel näha väiksemaid tegutsevaid geisreid. Suurim neist, Strokkur (fotol), pakkus arvukatele turistidele korralikult iga kümmekonna minuti järel kena vaatepilti. Maapõues peituva energia vaikivateks (kuid mitte alati!) tunnistajateks on vulkaanid. Nende kuningaks on Hekla, Euroopa suurim tegevvulkaan.

Hekla viimane purse toimus vaid paar aastat tagasi. Islandlased suhtuvad niisugustesse loodusnähtustesse üldiselt fataalse rahuga, kuigi purskega kaasnevad tihti suured üleujutused jm. hädad. Et asustus on hõre, siis on alati õnnestunud õigeaegselt kõik ohustatud elanikud evakueerida. Mõned minemaviidud sillad, teed ja võib-olla ka külad – noh, see on ju loomulik. Vulkaanidest ei pääse Islandil keegi, isegi kui sealjuures mägedesse ei satu. Bukletis, mille sain nõupidamispaiga Laugarvatni kohta enne sõitu, oli öeldud, et hotellist avaneb kaunis vaade Heklale. Järeldasin, et mägi on üpris lähedal ja plaanisin kas või jalamilgi pisut ringi turnida. Jõudnud Laugarvatnisse, pidin esmalt kolm päeva niisama nautima Islandi suve, mis tähendas pidevat uduvihma ja täielikku udu. Kui lõpuks udu hajus, siis avanes ka “vaade Heklale”. Ainult et mägi oli meist linnulennult ligi sada kilomeetrit eemal. Islandi lausikul pinnal pole metsa ees varjamas ja nii paistab see mäemürakas niisuguselegi kaugusele. Teine vulkaaniüllatus tabas reisi viimasel päeval, kui varahommikul uniseid kodanikke lennujaama sõidutav bussijuht teelt korraga kõrvale keeras ja meid mingi silmatorkamatu kivivalli otsa soovitas ronida. Ümberringi laius pisut kivine, aga muidu sile maa. Ülevalt vallilt avanes vaade millelegi, mis natuke meenutas Kaali kraatrit. Bussijuhi jutu järgi seisime aga hoopis vulkaanikraatri serval. Tõsi küll, uinuva vulkaani serval.

Üldse suudab Island näidata oma tõeliselt võimsat loodust veidi ootamatus serveeringus. Käisime imetlemas kaunist Gullfossi koske Hvita jõel. Langjökulli liustikust alguse saav jõgi voolab rahulikult mööda tasandikku. Ja võhiku pilgule ei avane ümbruskonnas ühtki jälge sellest, mis lubaks oletada suurt veelangust. Maapinda ei liigenda ükski astang. Ometi kukub rahulik tasandikujõgi korraga viiskümmend meetrit allapoole, et siis sügavas kanjonis teekonda jätkata.

Üllatav on Islandi eluslooduski. Taimestik on tundrale iseloomulikult maadligi ja tagasihoidlik. Muljet avaldab rannikualade linnurohkus, meri on kubisemas kaladest. Maismaal selgroogseid kohata on aga suursündmus. Kahepaikseid ja roomajaid saarel ei ela, päris oma imetajaliik on aga üksnes polaarrebane. Koos inimesega on saarele sattunud kodu- ja metshiir, rändrott ning mink. XIX sajandil toodi saarele ka põhjapõtru. Vahel harva pidid Gröönimaalt Islandi põhjarannikule eksima ka üksikud jääkarud, kuid need on siis kurnatusest nii agressiivseks muutunud, et hoolimata kõigist looduskaitse põhimõtteist tuleb nad hukata. Koduloomadki on Islandil isemoodi. Eriti islandi hobune. Loom on pisike, ponisarnane, ja et tõuaretusega sihipäraselt tegeldud ei ole, siis üpris varieeruva välimusega. Karantiiniseadused selle hobusetõu säilitamiseks on uskumatult ranged: muid tõuge saarele tuua ei tohi. Need loomad on muutunud populaarseks ka teistes maades: korraldatakse isegi islandi hobuste maailmameistrivõistlusi võiduajamises. Võistlused toimuvad alati väljaspool Islandit ning seal osalenud hobustel puudub tee tagasi kodutalli: epideemiate kartuses neid saarele tagasi ei lubata!

Island on tõeliselt eksootiline paik. Kes sinna vähegi pikemaks ajaks satub, see peaks kindlasti üürima auto, sest jalgsimatkaks on vahemaad liiga pikad. Häid Islandi-elamusi!