Kirju suvelõpu kirjud liblikad

Rein Kuresoo

ÜLALT ALLA: VÄIKE-KÄRBTIIB, VÄIKE-KOERLIBLIKAS, OHAKALIBLIKAS

Piiblilegendi järgi andis loomadele nimed Aadam. Küllap võinuks Noa, kes maailma loomaliigid veeuputusest päästis, teada ka nende heebreakeelseid nimetusi, kuid millegipärast ei ole meie päevini säilinud ühtki täielikku kataloogi jumala loodud olenditest. See oli hoopis rootslane Carl Linné, kes algatas kõikide olendite inventariseerimise ladina keeles. Suur osa meie taimedest-loomadest on saanud oma üldtunnustatud maakeelsed nimetused alles sellel sajandil. Koerliblikaid aga on eestlased tõenäoliselt tundnud iidamast-aadamast, kuigi ei ole päris selge, miks nad neid just niimoodi nimetasid.

Paljud koerlibliklased talvituvad valmikuina ning sügisene liblikapõlvkond poeb külma eest varjule hoonetesse. Päris täpselt ei teatagi, kui paljud liigid suudaksid meie külma talve üle elada inimese kaudse abita. Köetavaisse ruumidesse sattudes võivad liblikad südatalvel virguda ning kulutada ära kevadiseks lendluseks vajamineva energiavaru. Toas ringilendavad liblikad tuleks seepärast võimalikult kiiresti viia jahedasse kõrvalhoonesse.

Pildile joonistasin kolm tiibade ruuge põhitooni tõttu sarnast koerlibliklast.

Väike-koerliblikas on see, kelle järgi tavaliselt ennustatakse kirjut suve. Tema tiibade põhitoon on oran, tumeda soonestuse vahel leidub kollaseid ja siniseid laike. Just väike-koerliblikas tuleb kõige meelsamini talveks majadesse. Eriti palju kohtab neid värvikirevaid liblikaid mahajäetud talude ümbruses, kus vohavad nõgesed, aga ka hilissuvised ohakaõied on nende meelispaigaks. Eestis elab ka oma pisemast hõimlasest tunduvalt haruldasem suur-koerliblikas.

Väike-koerliblikast veidi vähem arvukad on päevapaabusilmad, kelle tõmmudel tiibadel säravad eredad silmlaigud. Tavaline liblikaliik on väike-kärbtiib. Tema pruunilaigulised ereruuged tiivad on servadest säbrulised ning tumedal alapoolel on c-tähe kujuline valge tähn, mille järgi tiivuline on saanud ka oma ladinakeelse nime – Polygonia c-album.

Kaht liiki nõgesetoidulistest koerlibliklastest ei pruugi kohata igal suvel, sest Eestis nad talvituda ei suuda. Soojadel suvedel rändab Eestisse rohkesti admirale ja ohakaliblikaid, kelle juunis saabuv esimene põlvkond paljuneb siin. Seega võib augusti lõpust alates näha juba nende Eestis üles kasvanud järglasi, kellele sageli lõuna poolt rohkesti lisa saabub. Mustjate admiralide ja rebasekarva ohakaliblikate sügispõlvkond elab aga tühja õielt õiele lendamise elu ning järgmisesse kevadesse meile kirjut suve ennustama pääsevad vaid väljavalitud isendid.