Looduse pildistamine on kui tabamata ime

Mati Kose

Juba siis, kui poisikesena sõrme loodusele andsin, tekkis soov endale fotoaparaat soetada, et selle abil oma avastusi jäädvustada. Tosina aasta eest saingi uhiuue Zenit ET – looduseuurija klassikalise töövahendi sellel ajajärgul. Olen õnneliku ajastu laps, sest eelmisel kümnendil ei peibutanud inimeste meeli veel “seebikarbid”. Peegelkaamera ja mustvalge foto laboritunnid andsid edasiseks hädavajalikke algteadmisi. Tänapäeval “seebikarbiga” alustanuil on paraku sageli raskusi isegi filmi laadimisel sellesse nn. lollikindlasse töövahendisse!

Ometi ei maksa üleolevalt suhtuda ka pisikaameratesse: teatud olukordades võivad nad olla täiesti asja eest. Kord, kui vana Zenit oli juba põduraks jäänud, ronisin väike-konnakotka pesale Smenaga. Mingil seletamatul põhjusel pääses aparaat vutlari küljest lahti ning sadas ligi üheksa meetri kõrguselt alla. Vaid avanenud tagakaas ja seetõttu valgustunud film olid selle õnnetuse tunnistajaks (ei tahaks mõeldagi praeguse kaamera sellisele õhulennule). Uuesti laetud aparaadiga tehtud ülesvõtted osutusid aga parimateks tolle aja kotkapiltidest...

Zeniidi ja ORWO slaidifilmi ajastu sai otsa peagi pärast uue aja algust Eestimaal. Vahepeal tuli üle elada mõneaastane mõõnaaeg, aga soov loodust pildistada oli nii suur, et vahel nägin head fotoaparaati isegi unes!

Uue hoo sai mu looduspiltniku elu kolm aastat tagasi, mil õnnestus soetada kaamera Canon EOS 5 koos objektiiviga Canon EF 28-105 USM. Hiljem ostsin juurde teleobjektiivi Canon EF 75-300 USM. Praegu unistan veel Canoni nn. valgetest torudest – suurepärase optika ning tehniliste näitajatega teleobjektiividest, mida kasutavad paljud kuulsad loomapildistajad.

Pole vist liialdus öelda, et vajan kokkupuudet loodusega nagu kala vett ning seetõttu on loomulik, et ei alusta ühtki tõsisemat retke fotokotita õlal. Looduse pildistamine on kui tabamata ime, mida ikka ja uuesti püüad. Ning Eesti mitmekesine loodus aina inspireerib end jäädvustama. Selle rikkuse erisuguseid palgeid aitab esile tuua aastaaegade vaheldus. Igal aastaajal avastab fotograaf uusi varjundeid hästituntud vanas.

Aegade jooksul on mul välja kujunenud oma lemmikpaigad, kuhu jalad otsekui iseenesest kannavad: erinevatel aasta- ja isegi kellaaegadel tabad seal iga kord midagi erilist. Juhtub sedagi, et vahel niisugune hingepaik ei avane – kas pole tema vastavas seisus või puudub sul endal selleks vajalik häälestatus. Möödunud maikuu algul kogesin võrratuid vaateid: tärkamisroheluses salumets moodustas õhtupäikese soojas valguses lausa muinasjutumaastiku. Mõni nädal hiljem, keskpäevase pilvitu taeva päikeselõõsas oli selle paiga aura lodulompide kombel õhku haihtunud. Loodan ta sealt uuesti leida mõnel küpse suve varahommikul või sügisesel maheda valgusega pärastlõunal, kui päike vaatab läbi kollaste pärnalehtede.

Sügis on looduse pildistamiseks ühtemoodi huvitav ja ettearvamatu. Valgus ja värvid võivad siis olla nädalaid hallide vihmapilvede peidus või udus lahustunud. Kuid mingil hetkel lahvatavad sügise kirkad värvid täiel võimul. Lehtede kolletamise aeg võib olla sedavõrd kirgas, et näiteks Lõuna-Eesti kuppelmaastikel hakkavad silmad pärast mõnd pildistamispäeva igatsema rahulikumat fooni. Mingil hetkel kaobki see kirkus sügisesse porri – nüüd püüad läbi kaamerasilma kurgede lendu halli taeva all.

Pildistamisel kasutan peamiselt slaidifilme, negatiivfilmidest vaid Fuji Reala 100. Slaide olen teinud enim Fuji erinevatele markidele: algul Sensia 100, 400, hiljem Velvia 50 ja Provia 100 ja 400, viimasel ajal ka Astia 100. Olen kasutanud veel Kodaki slaidifilme, eelkõige Elite 100.

Hea sügavusteravuse aitab saada statiiv (minul Manfrotto). Selle järgi, kas statiivi kasutatakse või mitte, võib tõmmata tingliku piiri asjaarmastaja ja tõsisema tegija vahele. Isegi heades valgustingimustes on kolmjalg kasulik töövahend: olles kaamera hoidmisest prii, saad rohkem keskenduda foto kadreerimisele ja pildistatavale. Teatud mõttes on ka statiivi ülespanek ja õige asendi leidmine rituaal, mis laseb jäädvustatavasse süveneda, oma töösse sisse elada.

Pean heaks selliseid pilte, kuhu olen suutnud püüda valguse ja värvi koos meeleoluga ning kus maastik mõjub ruumiliselt. See polegi alati nii lihtne.