Tammetõru ja pasknäär

Viktor Masing

Viktor Masing on Eesti TA akadeemik, emeriitprofessor, kes on paljude teaduslike artiklite kõrval jõudnud kirjutada taimeraamatuid ka lastele, muuhulgas “Sinasõprus tammega” (1984).

Tammetõru tunneb igaüks, aga kas teate, mille poolest erineb tammetõru kui vili kõigist teistest Eestimaa kohalike puude või üldse taimede viljadest? Kui hästi järele mõelda, siis võib jõuda kolme lihtsa, kuid olulise tõdemuseni.

Esiteks, tõru on nii raske, et ta ei saa tamme levitada õhus või vees eemale kandudes (kui mitte arvestada nõlvast alla veeremist, mis ka kau- gele ei vii). Et tamm on meil üsna laialdaselt levinud, siis peab olema keegi, kes toimetab tõrusid emapuu varjust eemale, kus nad nooreks puuks kasvavad. Siit uus küsimus: kes see on?

Teiseks, tõru on suure toiteväärtusega, peamiselt rohke tärklisesisalduse tõttu. Loom saab temast tõhusa suutäie. Metsas peavad tõrutoidust lugu oravad, leet- ja kaelushiired, mägrad, metskitsed ja eriti metssead. Ka inimesed, meie esivanemad kaasa arvatud, on tammetõrusid toiduks pruukinud. Mõned indiaanihõimud on varunud tõrusid koguni mitmeks aastaks ning leidnud mooduseid, kuidas neid säilitada ja neist mõruaineid kõrvaldada (selle kohta loe lähemalt U. Kokassaare artiklist siinsamas ajakirjanumbris).

Enamikul meie lindudest on nokk liiga nõrk selleks, et suure ja kõva tõruga toime tulla. On vaid üks erand – vareste väiksem suguvend pasknäär. (Muide, ainus lind, kes kannab tiival meie lipuvärve.) Pasknääri noka kuju võimaldab kinni hoida igapidi ümarat ja siledat tõru. Tema söögitoru on küllalt veniv selleks, et mitmeid tõrusid korraga ära vedada. Peaasi – lind on küllalt “arukas”, et tõrusid talvetagavaraks koguda. Ta otsib selleks sobiva panipaiga, kus pole hiiri, ja lõpuks leiab peidukoha talvisel nälja-ajal taas kätte isegi paksu lume alt. Muidugi, kõik näärid ei ela näärikuuni, ei kasuta ära oma salavarusid ja just seetõttu saavad tammetõrud kevadel samblaniiskuses idaneda ning mõned neist puudeks kasvada.

Kolmandaks, suur toitainevaru võimaldab idanenud taimel kasvatada pika ja tugeva peajuure. Alles seejärel hakkab ta looma lehti. Pikk peajuur tagab veevarustuse sügavamatest mullakihtidest ning lubab tammel ellu jääda ka põuaaegadel ning kuivematel kasvukohtadel, kus kuusk, tamme peamine konkurent meie metsades, kasvada ei saa. Et suur osa noore taime kehast jääb maa alla, ei ohusta teda ka jänesed ja putukad, kes noori õrnu lehti näksivad.

Tamm tahab kasvada kasukas, kuid palja peaga, ütleb rahvatarkus. Kasuka moodustavad teised noored taimed, puud ja põõsad ümberringi: nad loovad soodsa mikrokliima noorele tammele, kes on meil (oma levila põhjapiiri lähedal) külmakartlik. Palja peaga aga tähendab seda, et ülalt peab langema küllaldaselt valgust. Kui seda on napilt, jääb puuke kiratsema. Hea valguse ja viljaka mulla korral kasvab taim jõudsalt ning võib oma võimsa võraga torme ja kahjureid trotsides elada aastasadu.

Pasknääri valitud metsaalune ei tarvitse olla alati tammele kasvuks soodne. Puu edasise saatuse määrab looduslik valik (kes tugevam, jääb ellu!), kuid palju ka juhus.

Et tammed on meie looduses püsinud aastatuhandeid, näitab, et tõrudel on laialikandjaid, eeldusi libiseda ära nokast või käpast, pääseda ärasöömisest ja leida uusi soodsaid kasvukohti, kus puu saab toota küllaldaselt leherohelist, pikaealisi puidurakke ja iga paari aasta järel suuremal hulgal tõrusid.

Nüüd mõned ülesanded neile, kes soovivad tamme elu lähemalt uurida ja kaasa aidata selle kauni puu säilimisele meie looduses.

1. Kui näed sügisel pasknääri tamme otsas rabistamas, siis jälgi, kuhu ta sealt lendab. Kui ta on kugistanud hulga tõrusid, siis peab ta need kohe ära viima ja peitma. Kui kaugel on see koht? Neist vaatlustest saab järeldada, kui kaugele (keskmiselt) jõuab tamm levida ühel seemneaastal. Või näiteks saja aastaga juhul, kui kliima soojeneb ja tamm saab asustada uusi alasid põhja ja kirde pool.

2. Korja tammetõrusid kilekotti ja vii mitmesse kohta asulast eemal, et neid saaksid süüa (vahest ka levitada) loomad, kes ei julge tulla parki või aeda, kus tammed kasvavad. Uuri, kui kiiresti korjatakse ära sinu poolt maha poetatud tõrud ja kes võisid seda teha?

3. Osa tõrusid peida pasknääri kombel metsasambla alla sihi serva, oja kaldale või mujale, kuhu ka päikesekiired ulatuvad. Tähista need kohad oma salamärkidega, et mõne aasta möödudes võiksid leida noori tammekesi. Nii saad teada, kus ja kui kiiresti saavad tammed uueneda.

4. Hiljuti ilmus Rootsis uurimus, milles väideti, et metsa all tärkavad noored tammed sagedamini metsloomade radade ääres. Mis võiks olla selle põhjus?

5. Küsi vanematelt või õpetajatelt, kuhu võiks sinu kodukohas või selle lähiümbruses mõne tamme kasvama panna. Tuleb arvestada, et see kaunis puu nõuab hiljem palju ruumi, annab varju (võtab valgust). Soovitatud kohta pane mulda mõned tõrud, kobesta ja kasta. Kasvama läinud puukestest jäta kohale vaid üks, kõige tugevam.

Kui tahad rohkem teada sellest, kuidas ja millal pasknäär tõrusid pruugib, loe artik- lit “Tammetõru saatus on pasknääri nokas” (Eesti Loodus 1972, nr. 9, lk. 536–538).

Lastele mõeldud tammesari saab sedapuhku otsa. Ootame igaühelt, kes tammega sõbraks on saanud, veel üht kirja teadetega suvistest leidudest: kas märkasid mõne tamme all või peal seeni (äkki leidsid koguni harul- dase puraviku)? Või uurisid veel samblikke tamme tüvel? Kas juhtusid nägema ka mõnd võõrtamme? Kas sinu tamme otsas tegutseb pasknäär? Aga võibolla avastasid oma tamme juures midagi, millest meie tammesarjas üldse juttu ei olnud...

Kirju ootame hiljemalt 10. oktoobriks ikka aadressil: Eesti Loodus, pk. 110, 50002 Tartu või e-postiga:

ann@el.loodus.ee

(mõlemal juhul lisa märgusõna “Aasta puu”).

Kokkuvõtte teeme Eesti Looduse jõulunumbris.