Septembris algab põtradel jooksuaeg. Juba õhtuvidevikus
on kuulda pullide ohkimist, möiratusi, sarvede kolinat ja
jalgadega tümpsimist, sekka lehmade venitatud kutseid ja
hirnatusi. Kogu see muusika kestab läbi öö
ning saavutab kulminatsiooni hommikul pärast päikesetõusu.
Mõni tund hiljem aktiivne tegevus vaibub ja loomad lahkuvad
päevastesse varjepaikadesse.
Ühel selgel ja varasel sügishommikul püüan
järjekordselt kohtuda mõne põdrapulliga. Hiilin
vaikselt piirkonnas, kus õhtuvidevikus olen kuulnud pulmaliste
häälitsusi. Pajupõõsastiku servas satun
kokku põdraga, kes tuleb minu suunas. Loom märkab
mind ja pistab meeleheitlikult rabistades punuma. Silman, et
tegemist on noore pulliga, kel sarved vaid kaheharulised. Noh,
hea seegi, mõtlen, et põgenik ei ole
trofeekandjana haruldane. Peale selle arvan teadvat, kuhu
minna, et pagejat veel kord näha.
Kiirustan sinna, pisut hõredama taimestikuga alale. Valin
sobiva koha kõrges rohus põdra magamisasemel ja
imiteerin pullile tuttava kutsungi. Mõne aja pärast
kuulen sahinat. Pilliroog liigub, kuid pulli ei suuda ma veel
eristada.
Siis korraga
ma ei usu oma silmi. Vaatevälja ilmub
suure isase võimas sarvekroon ja tume hiiglane ise. Seal
ta nüüd seisab täies ilus ja uhkuses. Jälgin
teda ja unustan hetkeks kõik muu.
Vaat, miks noor pull põgenes! Mitte mina polnud siin peasüüdlane:
hirmu põhjustas võimas sookaaslane, kelle lähedalolust
noor pull oli teadlik, kuid oma positsiooni ja jõuvarusid
hinnates ei pidanud kohtumist temaga arukaks.
Autori fotod |