September

Arne Ader

Sügisesel põllul valitseb hüvastijätumeeleolu. Vili, mis siin äsja kollendas, on sadude ja külmade eest aegsasti koristatud. Kõrrepõllu sagedased külalised on nüüd sookured, kes leiavad siit mahapudenenud viljateri ning ei jäta napsamata ringiluusivaid hiirigi. Kusagil koolipingis harjutatakse aga nukrat sügisviisi: “Teele, teele, kurekesed, üle metsa, maa…” Ikka ja jälle ladistab vihma. On kurb.

Ometi peitub sügiskurbuse sügavustes ka ohtrasti rõõmu… Sajuhallil põllul meenub lõokeselaul kevadrohelise orase kohal. Ja lahkuva kurekolmnurga sügisnukratest “kurluudest” saavad ju tuleval kevadel paaride lustlikud trompetihüüud. See on nii, nagu tõstaks nukra sügislaulu noote joonestikul vaid pisut ümber, et hõisata: “Juba linnukesed, väljas laulavad…”