Et meil oleks hea olla

Aili Paju

Looduse pakutu peidab eneses sageli sõnumit, mida lahti mõtestada polegi nii lihtne, kui algul arvad. Siis läheb käiku kõikelubavalt toimiv ütlus: tõeline ime…

Ühel augustikuu varahommikul nägin maakodu aknast lummavat pilti. Koristatud odrapõldu olid tulnud üle vaatama paarkümmend, täpselt üle lugedes 23 sookurge. Et Mikitamäe kandis on nad aastakümneid pesitsenud ja siingi, Kikka külas, ergutavad nende hüüded tihti kõrva, siis võinuks pidada seda pilti tavaliseks. Üllatas aga see, kuidas muidu aravõitu linnud käitusid.

Metsaservas lainetas veel hall udusein, põllul aga toimetasid tõusva päikese kiirtes roosakaks värvunud linnud. Üks neist, kõige suurem, liikus teiste ees maja poole, teised, küll mitte lausa rivis, aga igaühel nokk maas, töötasid omal rajal. Aeg-ajalt heitis eelkõndija valvsaid pilke ümbrusele. Huvitav, kui julged te ikkagi olete, et astute vapralt, vaat, et otse mu õue? Kümmekond meetrit majast, seal, kus lõppes põld, pöördus juhtlind pilkugi majale heitmata tagasi, elegantse kaarega sammusid teised tema järel. Vaatasin heldinult sookurgede kaitsetuid kummargil selgi, nende usaldus selle maja ja inimeste vastu oli ilmne. Oldi kindlad, et siitpoolt miski ei ohusta.

Kingitud pildis peituv tõde hakkas hargnema ühel õhtupoolikul, kui kuulsin õues võõraid hääli. Läksin vaatama: mees ja naine, labidas käes, asutasid mu aias välja kaevama üht viirpuud…

Enne maakodu leidmist olin korduvalt mõelnud ja unistanud põõsastest-puudest, mis peaksid seal kasvama. Mõttelises nimekirjas oli kindlalt viirpuu – soe ravijaomadustega põõsas. Teadagi, neid on oma 200 liiki, endale olin nüüd hankinud kolme istikud: vereva (Crataegus sanguinea), hariliku (C. curvisepala) ja üheemakalise viirpuu (C. monogyna).

Esinedes mõni aeg tagasi siinses keskuses loenguga ravimtaimedest, olin kiitnud teiste hulgas ka viirpuud. Ja nüüd tegutsesid mu õues vargad. Nad olid kõndinud 4–5 km selleks, et just siit sügiseselt õhetavate lehtedega põõsakest ära viia. Põõsakest, mille istikuid saanuks rubla eest igalt kevadlaadalt. Küsisin hämmeldunult, mida nad siin teevad. Nemad vastu: arvasime, et kedagi pole kodus… Põõsad jäid küll aeda, aga hingerahu oli võetud.

Paar sajandit on omavahel võidelnud kaks erinevat eetikaõpetust. I. Kant kõneleb inimese k o h u s t u s e s t iseenese ees ning õpetab, mida tuleks järgida, et saavutada hea elu. Teine õpetus (J. Bentham, J.S. Mill) juhindub sellest, mis inimesele enesele k a s u l i k. Muidugi on XX sajandil olnud suuresti ülekaalus kasulikkuse eetika: kuidas elada nii, et minul oleks hea. Eestis on Oskar Luts öelnud Lible suu läbi: “See, mis on mõnus, tuleb kohe ette võtta…” Võtta elult kõik, mis mulle kasulik, mis mulle hea.

Meie varakapitalistlik ühiskond on valimatult võtnud malli Läänelt: uued automargid, mööbel, euroremont, trendid… Kuid mis on takistanud vastu võtmast väärt mõtteid, inimesi arendavaid ideid? Juba pikemat aega ollakse Läänes tüdinenud komplikatsioone tekitavast kasulikkuse eetikast, seetõttu haarati eelmisel kümnendil lennult Emmanuel Lévinase inimsuhete uuendusteooria, mis on leidnud järjest laiemat kõlapinda ja järgimist. Lévinas tõlgitseb eetilist elu palju sügavamalt, kui seda oli tehtud seni: mida saan mina teha veel, et Tema (teine inimene) end hästi tunneks, et Temal oleks hea. Fookus on nihutatud inimese enesekesksuselt tema suhetele teistega.

Ent kui arendaks Lévinase väärt mõtet edasi (meie ühiskonnas on inimsuhted lootusetult segamini), siis miks ei võiks Tema osas olla ümbritsev loodus oma elu ja mitmekesisusega. Mida olen teinud Mina selleks, et pälvida Tema, Looduse usaldust? Tegelikult tüürib see jutt vägisi vanade eestlaste põhimõtete juurde, põhi on meil ju tugev. Olen korduvalt märganud, et ravimtaimed aitavad eriti tõhusalt siis, kui neid usaldatakse. Ka tookord, pärast juhtumit õues, andis hingerahu tagasi toosama

viirpuu.

Vihjeid viirpuule e. viherpuule Eestis võib leida XVIII sajandi esimesest poolest (Thor Helle, A. Kurzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache. 1732, Halle). Gustav Vilbaste “Eesti taimenimetustes” (1993) on terve lehekülje jagu viirpuu erisuguseid nimetusi, kuid ükski neist ei viita tema raviomadustele. Inimesed neid lihtsalt ei teadnud. Vana kultuuriga maades (Hiinas, Egiptuses, Kreekas) on viirpuu märgitud rahustavalt toimiva südamerohuna. Temaga on seotud ka hulk legende. Nii teatakse Prantsusmaal, et Kristuse kroon oli valmistatud viirpuu astlalistest okstest (meil levinud pärimustes oli see kibuvitstest). Inglismaal räägitakse legendi sellest, kuidas Henry VII, Tudorite esimene kuningas, leidis 1485. aastal viirpuupõõsast krooni: lahingus hukkunud Richard III kroon rippus just seal ja hetkest, kui see asetati Henry VII pähe, sai viirpuu oksast üks Tudorite vapi tunnusmärke.

Kuigi viirpuu abiga on sajandeid ravitud inimesi, kel on probleeme südame, närvide ja kõrge vererõhuga, kanti ta teadusmeditsiini ravimite hulka alles XIX sajandi lõpul (esmalt Iirimaal). Nüüdseks on viirpuu üks farmakoloogiliselt uuritumaid ravimtaimi, kuid avastada võib veel palju, sest, nagu öeldud, neid on maailmas oma 200 liiki.

Meil õitseb viirpuu mais-juunis, siis ongi tema õite ning lehtede korjamise aeg. Lehed on pehmed, kuid pikad astlad nende all okstel teevad täisküpsete viljade korjamise septembris-oktoobris ebamugavaks. Tavalised aiarüüstajad – rästad ja mänsakad – viirpuu viljadest ei hooli, küll aga maitsevad nad siidisabadele. Olen näinud jaanuarikuus ka rasvatihaseid viirpuuvilju töötlemas, ilmselt mitte lihtsalt uudishimust.

Viirpuu õitest, lehtedest ja viljadest on eraldatud 17 flavonoidi, trimetüülderivaate, katehiine, triterpeensaponiine, histamiini, atsetüülkoliini, koliini… Viljad sisaldavad lisaks loetletuile veel süsivesikuid, orgaanilisi happeid, vitamiine ja raviainet flobafeeni, lehed aga mõruainet krategiini.

Viirpuud soovitatakse südamenõrkuse, veresoonespasmide, unetuse, kilpnäärme üleproduktsiooni ja üleminekuea vaevuste korral. Temas leiduvad flavonoid- ja terpeenühendid laiendavad valikuliselt südame ja aju veresooni, parandades sellega nende elundite varustatust hapnikuga. Vererõhku langetav efekt on kohati tugevam kui selleks kasutataval sünteetilisel ravimil teofülliinil. Et viirpuupreparaadil puudub negatiivne kõrvaltoime, võib teda tarvitada aasta ringi (infarkti läbi elanud inimesed ja lapsed kaasa arvatud). Viirpuu ekstrakt aitab taastada närvisüsteemi tasakaalu, parandab maksa tegevust, soodustades liigse kolesterooli eemaldamist.

Viirpuu tinktuur ja ekstrakt on saadaval apteekides, tavaliselt soovitatakse tarvitada 20–30 tilka enne sööki. Kui aga otsustate ise valmistada raviteed, siis on kasulik teada, et lehed ja viljad langetavad rohkem vererõhku, õied tugevdavad südamelihase tegevust. Tavaliselt valmistatakse segu kõigist kolmest koos.

Viirpuu tee: 1. Lisage ühele supilusikatäiele ürdile (õitele-lehtedele) klaas keeva vett, hoidke 10 minutit õrnal tulel ning laske seejärel 15 minutit tõmmata. Tarvitage veerand klaasi korraga enne sööki.

2. Lisage kahele supilusikatäiele peenestatud viljadele klaas keeva vett, laske vähemalt kaks tundi seista ja jooge samuti veerand klaasi enne sööki.

Ja lõpuks veel vastus võimalikule küsimusele: kas viirpuu viljad on söödavad? Neist valmistatakse kompotti, siirupit, kisselli, pastilaad. Selle kõigega kaasneb keetmine. Kui aga süüa korraga peotäis tooreid viirpuumarju, võib see põhjustada ebameeldivusi (raskustunne rinnus, pearinglus, südame pekslemine). Põhjus on lihtne: viirpuu sisaldab tõepoolest tugevaid raviaineid. Niisiis, need punased jahuka viljaliha ja luiste seemnetega viljad pole küll mürgised, kuid korraga üle kahe-kolme neid süüa ei maksa.