Ajapildid kuplite vahelt

Pille Tomson

Ma ei ole Karulas looduses käinud. Ma olen siin elanud. Sestap, lubanud kirja panna Karula näo eri aastaaegadel – algul tundus see lihtsana –, jõudsin järeldusele, et mul polegi Karulast Looduse Lugusid. On hetkepildid ja muljed, mis minu jaoks Karulat tähendavad, aga need on kõik otsapidi seotud sellesama elamisega.

Kevadet igatsen alati pikalt ja põhjalikult. Korraga on ta käes. Siis, kui lähen üle hommikuse õue lauta. Öised külmakraadid on eilsed sulamised muutnud krõbisevaks jäämustriks talvise paaga veeres, mis astudes puruneb jalgade all. Haanja soo tagant kuulen ära tetrede mängu. See määratlematu mulin tuleb kaugelt, vaikselt ja selgelt. Äkki lööb Kogrejärve soo poolt kurgede hüüd. Talve jooksul hinge korjunud igatsus paisub talumatuks rõõmuvaluks ja teadmiseks: nüüd on ta käes. Edasi tuleb kõik juba iseenesest – musträsta võidulaul kuuseladvas, ülaste valgus lõunanõlvadel, angervaksavõrsete peedipuna hallis lodus, kurvitsa lõputu lend üle sauna, õhtune soe...

Suvi ei ole Karulas oma aeg. Suvi on alati kellegi teise. Varem, talus, oli peenarde, lehmade, suvitajate. Nüüd, rahvuspargi ametis, on ekskursioonide, talgute, välitööde. Kaugemalt tulijaile on aga just see Karula aeg, muidu satub võõras siia harva. Nende päralt on päikesekuumaks köetud männikualused, maasikapunased mäenõlvad, pehme järvevesi ümber ihu, tolmupilvedes teed. Kui midagi on minu päralt, on see öine aeg. Siis saan lõpuks päevatööst priiks, seisan suveöö valges ja soojas pimeduses maja ees õuel ning kuulan, kuidas ritsiklinnud siristavad. Ja muudkui seisan ja kuulan...

Sügis on Karulale kõige omasem. Siis heidab loodus kõik ilustused ja on rüütult nagu jumal ta loonud. Ka minu hing on kui alasti ja see, mis ilmal öelda, jõuab vahetult minuni. Noored viud keerlemas esimeste vagude võtmise aegu kartulipõllu kohal. Sügisene sitavedu kergelt kahutanud maale, kui luiged madalalt üle mu pea lennates minekuhüüdu huilutavad. Pime novembriõhtu Madsal – õhk kõikide aegade hingede kohalolu täis. Kõige rohkem vast too öö, kui vana metsavahi matustelt koju sõitsin – vankrikolin pimeduses, täiskuuvalgusest üle ujutatud härmas Saera väli ja üksiku metsatalu peni haukumine laantest vastu kajamas. Too heli ei ole millegagi võrreldav, too sügisüksik peni...

Talvesid on Karulas kahesuguseid – lumeta ja lumiseid. Lumeta talvel jätkub lund niipalju, et kurvilised mäest-mäkke teed kiilasjäisteks muuta. Bussid ei käi, lapsed jäävad koolist koju, nõupidamised pidamata. Lumeta talv on järvede aeg – äkki muutuvad kättesaadavaks kõik lahesopid ja järveäärsed rägastikud. Palju on neid järvi, mille kaldaid pehme pinna tõttu suvel uurida ei saa. Talvel on maailm tagurpidi – järv on see, mis jalga kannab, ligipääsu võimaldab ja kallas on see, mida sealt kaed. Lumisel talvel saab teedel sõita, mõnikord peab kaevama ka. Esimese talve Karulas olin kaua aega tühjana seisnud Kolski talus. Jõulukuul tuli lumi katuselt maha ajada, et peavari kokku ei kukuks. Pärast uuristasin räästaalusesse hange iga akna kohale augu, et valgus tuppa pääseks. Välisuksekäigus ulatus hangeveer üle pea. See oli üldse ilus talv – lumine, külm ja pikk. Aga ühel kevadtalvepäeval – tulin Tätalt piima toomast, tüdruk kelguga taga – hullasid märtsipäikeses Karkküla sirevalgel künklikul lumelagedal kaks sutt...