Hobõsasõit

Jaan Pulk

Ma elli 1996. aasta viimädse nädäli uman Varstu-talun ütsindä. Mitte külq peris ütsindä, mu kygõ vanõmb hopõn´ Sõkõ oll´ kah, a tuud ma õdakidõ tarrõ es kutsuq, nii et yks ütsindä. Muiduq mullõ miildüs ütsindä-olõk, a aasta viimädsel pääväl märge ma yks Antsla valda perre manuq minnäq. Sõkõ oll´ hästeq söödet, muguq visas´ perst ja hirnõ, ku minnu näk´. Nii ma sys tulligi kolmõkümne edimädse detsembri hummukult õigõq varra üles, panni Sõkõ ette ja kääni timäl pää Ubajärve poolõq. Sõkõl om tuu tii hästeq meelen, säältkauduq olõmi katõkese sõitnu vast kõrda paarkümmend. Mõtsavaheliseq tiiq ommaq hobõsiile alati paremba ku tulbatiiq. Harva, ku tulbatiid pite saat nii ärq sõita, et liiva ei olõq puistatu. Liivatõt tii pääl, teedäki, om hobõsal rassõ ja hindäl lõikas ka räkin kõrvust läbi.

Sõkõlõ tuu üle-Ubajärve-tii väega miildüs, a üten kotussan tulõ tel alati hirm pääleq. Tuu om Varstu puult kaiaq inne Ubajärve, kon kanariku seen kasusõ paari mehe pikkusõq pedäjä. Hulk aastiid tagasi ollõv sääl palakahi olluq ja kvartal´ vaiq paar mõtsa puhtas mahaq palanu. Edimäne kõrd es lähäq Sõkõ säält muiduq edesi, ku pidi kolm kõrda piidsaga andma. Ma mõtli sys, et vast om myni mõtsasusi vaiq ilves ja kobisti jo riipõhjast kirvõst. Perän, ku egakõrd tuusama jant´ tull´, sys märge vällä, et taa piat olõma myni tulõn otsasaanuq hingekene. Vast myni immä takan otsev põdravasik vaiq nii … Egaq maq ka noid asju ni täpselt ei tiiäq, Sõkõ tiid parembide.

Ubajärv oll´ illus ja rahulik, niguq alati. Õkvalt õigõ paik, kohes poolõq Varstu meheq ummi närviliisi naisi iist nädälilõpun paossilõ lääväq. Mõtsavaht´ Vambu es olõq viil jälgi kotust vällä tennüq, ei jalksi egaq hobõsaga. Jo sys tel vana-aasta õdakus oll´ kotun kyik kraam olõman. Või-ollaq ma essü, a kostki niguq tull´ kõrbõnu leevä lõhna. A tuu võisõq tullaq ka mu umast leeväkotist.

Ubajärvest edesi käänd tii katõs. Mõlõmba haruq veeväq Saru-Mikila tii pääleq vällä. Ma kääni kuralõ poolõ, mul oll´ Koemõtsa asja. Üts` tutva oll´ uma kamsi mu poolõ Varstulõ unõtanuq ja ma tahi telle tuu tarviligu rõivatükü jõulus kätte andaq. Ja ülepää; kiä kygõ luudu vasta peris tuim ei olõq, tuul soovida ma alati Ubajärven kurrakätt käändäq ja kyik aig kuralõ vahti. Mõtsavahi talu paistus sääl puie vahelt tii pääleq 3-4 kõrda, egakõrd eri nuka alt. Tagaplaanin om Ubajärve ots ummi pikki kõrkjidega. Edimäne kõrd ma sõidi toda tiid üüse ja imesti, et kuis siin mõtsa seen viil ni pallu elämiisi hingen om. Tegelikult om ynõq üts`.

Ubajärve ja Koemõtsa vahel nakas´ külm. Mõtli, et küll no olõs Saera kõrts` tii pääleq ärq kulunu. A kiä toda üllen pidä, inämb ei veetä Antslast Riiga linnu. Ja mõtsakaupmeheq – nuuq omma jo advendi edimädsest nädalist. Kanaarilindõ saarõ pääl.

Tegelikult, egaq mul midägi hätä es olõq. Koemõtsani oll´ õigõq veidüq maad ja kamsi iist loodi ma vähämbält kruusi tsäid vaiq koguni kohvi saiaq. A tuud ma tei külq, et perämise kilumeetri liigudi kyik aig saaniteki all varbiid.

Koemõtsan nõsti hobõsalõ hainapalli ette ja visksi ohjaq ümbre palli. Puultõist tunni om mu hopõn´ alati ilma köütmädäq paigan püsünü.

Tarõn sängü pääl istõ külmäst sinine peremiis ja lõgist´ lõugu niguq marususi. Muud ma timä jutust aru es saaq, ku et kell kümme oll´ olluq kolmkümmend kats` kraati külmä. Ma küsse, et kas tarõn vaiq vällän, tuu pääleq visas´ käega. Näost oll´ nätäq, et tarõn. Jutujakus ma sys nimmassi, et sisekond piasi timäl viil sula olõma, suust tulõ tossu. Tuu pääle ühmäs´: “Juuummmal´ tennät, syys om iiiläne antifriiis avitanuq.”

Pakuti sys kohvi ja vaimuvalgusõs virvend´ nukan televiisur. Sääl juusk´ määnegi Kanada vaalapästmise vilm, ma jäi peris kaema. Aigupiten kuursõ rõiviid vähämbäs ja tooli kõrvalõ sai näid hää suur kuhi. Vilm nakas´ ka pia ärq lõppõma. Kygõ suurõmb pätt´ oll´ jo üle purdõ vette lüüdü, ku pernaanõ tull´ ja ütel´, et hopõn´ astus müüdä tiid Antsla poolõ. Ma panni sys üte hyngutõmbõga rõivilõ, haari ahu päält lundi ja hõiksi üle ola hääd vana aasta lõppu. Värte man kor´si mahaq sadanu saaniteki üles ja visksi üle ola.

Kuis sys, Sõkõkõnõ astõ õigõq laapsa sammuga Antsla poolõ. Rahvuspargi sildi man kaie timä tagasi. Silte ei olõq Sõkõ kunagi usknu. Ma hõiksi viil: “Ptruu !”, a tuu oll´ as´anda. Minnu usksõ timä viil veidemb ja pand´ kõvastõ auru manuq. Maq panni muiduki kah. Miiq olli umbõs ütekõvvudsõq: ku üles Lossimäki pääleq jõudimiq, ollimi mõlõmba tsipa närvetänüq. Mul auras´pää õkvalt hirmsalõ ja ma nak´si lunti pääst kiskma. Aga oh hätä, nööräq olli umbsõlmõ lännü ja päälekauba viil ärq ka külmänü. Midä´s sa yks arutat suurõ iätükü seest ! Nii ma sys pusisi, nika Peräjärve mäeni. Sääl tull´ ynnõs üts sõiduauto takast, nuur miis roolin. Tuu jagasi as´a ruttu ärq ja võtt´ mu pääle. Inne Vahit ollimi hobõsast müüdä, ma saistsi telle ette ja anni valliq: kas koon mu´ka tõisi hobõsiide manuq vaiq tagasi Varstulõ. Edimäne varjants miildü telle inämb. Sõidimi sys rahulikult Ähijärve lakõ poolõq. Mõtsa vahel ma kaie kõrras viil tagasi. Kyik tii oll´ auru täüs, muq ja Sõkõ uma läbisegi. Tuulõkõnõ liigut´ tuud hillä-tassa järve poolõq. Järv esiq oll´ kinniq, tuu es aura.

Ütsekümne kuvvõs oll´ miiq kandin hää soekutsikide aasta. Tuu aurupilve pääleq olõs vabalt võinuq myni mullõ rekke karada. Mul naass´ umast elust hallõ ja ma nak´si laulma. Muud es tulõq pähäq ku vinne lauluq vinne keeli. Yks nii, et stepin külmäs´ postipoiss´ ärq ja jyy taadõ kupadsi otsa om pikki koibõ ja tsõõrigu näoga tütruk matõt, kygõ mu süämega.

Ma arva, et ku sääl mõtsan üleültse myni susi oll´, sys tuu ikk´ niguq lapin. Eläjäluum saa jo noid tundõliisi asju pallu parembalõ aru ku seo ilma inemine.

Ähijärve lakõ pääl tihka – es inämb lauldaq, majaq olli ligi. Ja külm nakas´ kah. Ihu oll´ üleni likõ, pää viil hullõmb. Sys ma märge vällä, et tulõ käändäq Pihti poolõ sisse ja hinnäst veidüq jahuta. Nii ma sys tei ja nii näile ka ütli: laskõ mul tarõn mahaq jahtudaq. Myni kai niguq ulli, myni jälq arvas´, et tuu om määnegi mõistukõnõq. Ma sys sellädi uma luu ärq ja peremiis võtt´ kõrraga abinõuq tarvitusõlõ. Ma jäti neile viil umaküdset leibä küläkostis, a tuu oll´ nii külmänü, et vast tõnõ hummuk kõlbas´ süvväq.

Inämb ma telekat es vahiq ja ai umast arust ynõq asjalikku juttu. Ülearu kavva es´ viidäq ja hopõn´ oll´ kõvastõ kinniq köüdet.

Ku päävämineku aos kodu jõusõ, hõiksi noorõmbat poiga – võtku Sõkõ rii iist ja veeguq talli. Tuu sai asjast aru, vasta es porra. Mul oll´ tegemist ussõlingiga, käeq es kullõ hästeq synna.

Tarõ oll´ paksult rahvast täüs ja armõdu külm. Üts ahukõnõ´ ynõq küdesi, tuud oll´ veidüq mis veidüq. Ma sys võti kütmise hindä pääleq ja varsti sai lämmi. Tuli om minnu alati hoitnu, pästnü ja ravitsanuq.

Õdakult, ku kyik lätsi hoovi pääleq paukõ kullõma, lammõssi sängü ja kullõlsi “Ajastajide” kasseti kats kõrda läbi. Tõsõ kõrra aigu jäi magama.

Imelik: muusikat kullõldõn näi kyik aig Lossimäki niguq ilmsi silmi iin. Perän tull´ uni silmä ja näi unõn, et pikki koibõga tsõõrigu näoga tütruk oll´ Peräjärvest Lauksilla poolõq matõt. Umbõs sinnäq, kon vana mõtsamiis Käärmani Alfred uma vana punkri kõrda tek´. Tõistkõrd, ku Sarru trehvä, tulõ Alfredi käest küssüq, või-ollaq, et omgi sääl myni hing, kiä rahu ei saaq.

Imelik asi taa rahvuspark ja rahvus takast otsa. Ku man olõt, saa-õiq arugi, a kavvõdan nakkas külge. Niguq tundõlidses tege.