Üc iin, tõsõq takan – Exempla docent *

Üleval mäe peal sahisevad kased ja kääksuvad männid, all küngaste vahel on turbasamblane soo. Mäe ümber on hobuserauana põllusiil, kus selle küla ainus ruun ädalal parme peletab. Mehed istuvad uue laastukatuse saanud aida trepil, aidaukses sajandivanused haavlid ja silmitsevad vesteldes järve veeres küdeva sauna räästaist tõusvat suitsu. Sellistes suitsusaunades sünnitasid naised tuhat aastat eesti lapsi.

Kalevi Kull: Meie rahvas on oma looduse rüpes kujunenud, loodus on me iseloomu ja eluviisi vorminud. Kui muudame oma ümbrust ja maastikke, muutume ka ise. Rahvuspargid on niisugused paigad, kus püüame nii ennast kui loodust alles hoida. Ja hoida neid niimoodi, et oma rahvas seda väärtuseks peaks, et see praegusaegse majanduse ja elu-oluga kokku sobida võiks ning ühtlasi ka teistele näidata kõlbaks.

Elu ja asjade korraldamine rahvuspargis olekski ehk nagu eeskuju elu-olu seadmisele mujal. Ei saa ju ometi arvata, et ainult rahvusparkides või kaitsealadel tuleb loodust kaitsta ning ümbrust korras pidada. Ka rahvuspargis võiks prügi kohapeal ringes käia, mis muidugi nõuaks jäätmemajanduses head korda ja tänapäevast taset. Niisiis, Eesti rahvuspargid on lihtsalt Eesti elu eeskujud.

Toomas Jüriado: Nii see vist peaks olema küll. Muidugi, eeskuju mõistame me enamasti just positiivse eeskuju tähenduses. Ja sellisest eeskujust tõuseb tulu ikka vaid üsna üksmeelse tegutsemise ja ühesuguse arusaamise korral, millega meil praegu ju väga hästi ei ole. Aga vähemalt põhimõtteliselt pole välistatud ka negatiivne eeskuju: et kui me näiteks teeme röövraiet kõikjal mujal, siis on ju päris loogiline, kui me teeme seda ka kaitsealadel või rahvuspargis?! Viimane aasta on paraku selliseid näiteid toonud...

Kui vaadata asja loodushoiu-ajakirjaniku seisukohalt, siis tahaksin kolleegidele natuke ehk liigagi dotseerivalt öelda: olgem pigem ülemäära “rohelised” kui eriliselt “mõistvad” – aeg on selline, päris lihtsadki asjad nõuavad ikka ja jälle ülekordamist.

Kombeks on olnud rõhutada eestlasele loomuomast loodushoidlikkust. Kas pole me viimase(i)l kümnend(e)il sest pikast traditsioonist ehk mõneti irduma hakanud? Nõukogude võimu, kadunukese aegu, oli looduse hoidmine vast natuke mingi ühtekuulumise või vastupanutunde väljendus. Nüüd tikub vahel kõike varjutama vastupandamatu soov omada. Olen ka haritud ja intelligentsete inimeste juures näinud, kuidas lootus metsaga väheke teenida neid varasematest tõekspidamistest loobuma sunnib – ja üllataval kombel on nad oma uut suhtumist esitades jälle vähemalt näiliselt täiesti siirad... Samasuguseid asju on mul tulnud kogeda mõnelgi Eesti kaitsealal ja Karula pole siin paraku erand. Metsa puhul tuleb see esile eriti reljeefselt, aga näiteid leiab ka mujalt.

K. K.: Eesti eripära juurde suhetes metsaga kuulub vist kuidagi sügavasti veendumus, et “Ise tean! Kui tahan, võtan maha, kui tahan, jätan mühama. Ja ärgu olgu kellegi asi seda mulle ette kirjutada.” See on püha vabaduse-ideaal, tõeliselt väärtuslik eneseusk, mis muidugi egoistliku loomuga kasutaja käes teistele tuhat tüli tekitab. Nii et – antagu meile selget silma eneseusu ja omakasu vahel vahetegemiseks.

T. J.: Nii ta on. Mina olen end ikka ja jälle leidnud mõtlemas, et kas pole inimene mitte tõesti nii konstrueeritud, et ta lausa peab kõik rumalused omal nahal ära proovima, suutmata õppida teiste vigadest. Olin talvel koos ühe noore leedulannast looduskaitseaktivistiga Taanis Fyni saarel, kus võõrustajad meid muu hulgas, täis uhkust, ka ühele looduskaitsealale viisid. Mu kaaslane oli pärast sügavalt jahmunud: “Miks nad küll siia kaitseala on teinud?! Leedu peaks sel juhul üleni kaitse all olema!” Eks ma siis küsinud “elutargalt” vastu: “Aga äkki tulevikus ongi ka meie looduskaitsealad sellised – pärast seda, kui oleme ka oma maad kõik “ära majandanud”?”

Ja ma pole sugugi kindel, kas eestlastele on antud piisavalt mõistust seda vältida...

K. K.: Ehk aitavad siin meie iseärasused Lääne-Euroopaga võrreldes, toetusime oma looduskultuuri saavutatud tasemele. Teaduses tuuakse vahel esile koolkondi ja ollakse nende järelkäijad. Ent kas pole nii, et terve Eesti looduskaitse oma pika traditsiooni ja oluliste eripäradega kujutab endast üht märgatavat loodushoiu koolkonda üleilmses skaalas? Sinna käiks Vilbaste-Kumari-Eilarti-Ranniku tööderida, meie ühtejärge kindlustunud looduskaitsevõrgustik, kõik kogemused nii pärandkoosluste kui põlislooduse kaitsel (Karulaski on mõlemad olemas). Aga see puudutab ka vana rahvausku oma hiiepuude ja vetemaagiaga.

Looduskaitsest on meil ju kirjutatud päris paras seinatäis.

T. J.: Siiski ei ole loodushoiuteema meie ajakirjanduses enam piisavalt populaarne; seda rohkem on meil vaja oma piskuid võimalusi maksimaalselt kasutada. Mulle ütleb mu sisetunne küll igatahes ette, et me peame natukegi püüdma tasandada seda, mis mõnes koolis tegemata jääb.

K. K.: Ja huvilistele looduse tundmaõppimise käikusid korraldama – et loodusehuvihaigusega (tavaliselt öeldakse pisikuga) kõiki nakatada.

T. J.: No siin tuleb küll hüüatada, et Karula on selliseks käiguks üks äraarvamata paslik paik. Rahvuspargi rahvas on ses suhtes imekärmelt tegutsenud – ja näiteks Perajärve õpperada on külastamist väärt ka inimesele, kes polegi ehk teab mis suur loodusesõber. Piisab, kui ta tahab lihtsalt teada, kuidas see meie ümbrus välja näeb ja miks ta just selline on: kõige selle mõistmise eest on raja kokkuseadjad väga nutikalt hoolitsenud. Ma usun, et selle kirjatüki trükki jõudmisel on juba valmis ka kaitseala keskuse “koolituba” Ähijärvel. Nii et küll oleks vahva, kui meie koolmeistreil jätkuks tahtmist kõikvõimalikesse väljamaadesse kulgevate klassiekskursioonide vahel oma jütsidega ka Karulasse põigata!

K. K.: Loodushoid on muidugi ühtlasi lõppematu töötegemine. Osa vajalikke töid saab korraldada veel ka hulga mõistlikumalt, kui õnnestuks mõned lihtsad asjad ühendada. Näiteks meie skautidel on igal aastal looduses laagrid, kus õpitakse tegema mitmesuguseid praktilisi töid. Poleks kuigi keeruline aga korraldada nii, et sel ühtaegu ka jäävamat väärtust oleks. Näiteks võiks selle õppimisega ühtlasi valmis teha mõne trepi või sillakese loodusrajale või viidad matkajale. Piisab, kui rahvuspargi keskuse inimestega enne kokku leppida: nemad aitaksid kohased tööd välja valida ning vastutasuks saaksid skaudid sealt teejuhi looduse tundmaõppimise käigule. Seesugune koostöö ei pruugi piirduda skautidega. Mul on kena kogemus ühe treeningrännakul päevaks peatuse teinud kaitseliidu rühmaga, kelle kaasaaitamisel järve veerde paadisild sai tehtud.

T. J.: “Õpime tegutsedes!” – näiteks Põhja-Euroopas on see põhimõte väga laialt levinud. Aga nii või teisiti peab olema neid, kes esialgse raske käimalükkamise töö enda kanda võtavad – ka siis, kui järgijaid ehk esialgu kuigivõrd tulekul ei näi olevatki...

Meie looduskaitsjad on ennastsalgavalt tublid töörügajad, nende tegevuse viljad tuleks kindlasti magusamalt ja kergemini kätte, kui vähemalt igal rahvuspargil oleks taga oma selts. Niiviisi saaksid huvid liidetud ja ehk sünniks mõnest ka lihtsalt kogemata kaasatulejast loodushoiuidee tuline pooldaja ning jagaja. Mingi samm sellel teel on päris ilmsesti ju ka Ähijärve ääres korraldatud simmanid ning kohaliku rahvaga peetud mõttetalgud.

Lapsed jõuavad koju, käisid Haabsaare raamatukogus ja tõid piima. Koera haukumist kostab. Teised vastavad. Naabri suitsuni on ligi kilomeeter.

Juttu ajasid Karula rahvuspargi nõukogu esimees

Kalevi Kull

ja nõukogu liige

Toomas Jüriado

---------------------

* Eeskujud õpetavad