Nurmkana ja laanepüü

Rein Kuresoo

Nurmkana ehk põldpüü ja laanepüü on meie kõige tavalisemad kanalised. Mõlemad linnud on haki suurused, kuid kanalikult pontsakad. Lühinägeliku silma jaoks võib nende kulukarva sulestik üsna sarnane olla. Siiski pole nurmkana ja laanepüüd looduses võimalik segi ajada, sest esimene elab ainult põldudel ja niitudel ning teine ei pista ilmselt iialgi oma nokka laanest (täpsemalt – tihedast kuuse-segametsast) välja.

Kanalistel näevad kuked tavaliselt õige toredad välja. Kuked peavad kevaditi marulisi turniire, et võita kanaemandate südameid ning laste kasvatamisest ei hooli nad põrmugi. Nurmkanade maailmas meessugu niimoodi ei käitu. Nurmkana isaslind on kanast eristatav vaid veidi suurema pruuni laigu järgi rinnal. Veidike eputamist on talle kevadel lubatud: siis hüüab ta mänguhoos oma ladinakeelset nime – perdix. Oma poegi kasvatab ka truu nurmkanaisa.

Samuti ei erine laanepüü isaslind kanast just kuigi palju: tutt ta pealalel on õige pisut suurem ning kurgualune laik mustem. Siiski on laanepüüisandatel säilinud midagi kukkedele ürgomastest mängumehekalduvustest. Truud kaasad laanepüükuked ei ole – terve kevade lendavad isased laanepüüd metsas ringi ja lasevad kändudel või lagendikel peenikest vilet. Erinevalt tedrest ja metsisest ei ole laanepüüdel kindlaid mängupaiku, kuid igal isaslinnul on kindel territoorium, mida ta püüab jagada nii paljude kanade ja nii väheste kukkedega kui võimalik.

Maas pesitsevatel püüdel on palju ohustajaid: kanakullid, rebased, nugised, kährikud, kakud. Kui nurmkana pojad on meisterlikud peitusemängijad, siis juba paaripäevane laanepüü poeg on võimeline vaenlase eest vurinal puu otsa lendama.

Vanarahvas ütles: oleks põrssal küüned, küll ta siis roniks puu otsa. Nurmkanal on küll küünised, aga puu otsas istumas ei näe teda kunagi. Arvatavasti ei ole nurmkanade jaoks peale tuisu eest kaitsvate hekikuuskede teisi puid üldse olemas.