Karula - mägede, metsade ja järvede maa

Pille Tomson

Eestimaa lõunapiiril, kaugel suurtest linnadest, asub KARULA RAHVUSPARK. Hõlmates 111 km2 on ta Eesti väikseim rahvuspark; loodud Kagu-Eesti tüüpiliste metsa- ja järverohkete maastike ning koosluste kaitseks. Karula omapära on raske hoomata, Karula vajab süvenemist. Ei ole siin suuri kaljusid ja jugasid, hiidrahne ega mõisahooneid, mis külastajaid esmapilgul paeluksid. Karula tundmaõppimiseks on vaja aega, ettekujutus tema olemusest kujuneb paljude käikude ja looduselamuste koosmõjul. Laupäevaõhtune saunasuits Kaika kuplite vahel; kalakotkas sopilise Ähijärve kohal; tasalainjas samblikuvahune Arukülä nõmm; Labassaare oja vulisemas sanglepajuurikate vahel; kollaste õitega võhumõõkade rinnuni padrik Lauksilla taguses soos; Vastse-Mendo lauda maakivist müürivare keset metsa, mägraurud Valgepalo männikus... Terviku tunde saad alles siis, kui oled kõike seda tundma õppinud. Ühtsus on selles eripärasuste virrvarris siiski olemas – üks reljeefikompleks, üks metsamassiiv, üks kihelkond. Ja Karulasse ei too suured maanteed, siia peab eraldi tulema. Küllap seepärast ongi ta jäänud oma suuremate vendade – Otepää ja Haanja varju.

Peaaegu kõik, mis on Karulas erilist, seostub nii või teisiti pinnamoega. Siinsete mägede vanuseks võiks hinnata ligikaudu 12 000 aastat. Mandrijää liikumisel tekkis Otepää kõrgustiku varjus Võrtsjärve ja Hargla orundi jääkeele vahel “surnud”, väheliikuva jääga ala, mille sulamisel jää poolt kaasa toodud ja töödeldud materjal siia kõige kummalisemates vormides maha jäi. Nii tekkisid Kaika ümmargused “kuklid”, Mähkli lamedad künkad, Tornimäe ümbruse suured künkad, Lülle- ja Haukamäe platootaolised nõlvad, sõrmjalt väljaveninud oosmõhnastikud Ähijärvest lõuna ja kirde pool; suured jääpanga sulamisnõod Koobassaares ja Ähijärvel. Erisuguste liustikutekkeliste pinnavormide tüübid paiknevad siin suhteliselt väiksel territooriumil, andes võimaluse asjahuvilisel neid tundma õppida ja tavalisel puhkajal mitmekesist maastikku nautida.

Mets katab rahvuspargi pindalast ligikaudu 70%. Karulas paikneb Kagu-Eesti suurim ja terviklikum metsamassiiv. See ulatub kaugelt üle rahvuspargi piiri: lõunas Harglani, läänes Aheru järve taha, põhjas Oe ja Annemõisa põldudeni ning idas Mustajõe luhani. Mets on siin säilinud tänu jää poolt toodud väheviljakale kasvupinnasele eelkõige oosmõhnastikel, teiselt poolt on järsunõlvalistel pinnavormidel põldu harida olnud alati raske. Ka nõukogudeaegne metsamajanduslik suurtootmine ei saanud Karula laantest jagu – siia polnud võimalik rajada nii sirgeid teid, nii mõõtmatuid lanke ega nii ulatuslikke kraavitusi.

Reljeef annab metsale oma näo – kasvutingimused ja mullastik erinevad mäe tipul ja jalamil, põhja- ja lõunaküljel. See põhjustab suure mosaiiksuse. Lohus on siirdesoo-, raba- või lodumets; lõunanõlval palumets, tipul nõmmeilmeline kooslus, põhjanõlval laanemets. Järgmisel mäel samamoodi. Rebäsemõisa ümbruse viljakamatel maadel on põldudevahelistes metsatukkades jalakaid ja künnapuid; alustaimestikus salumetsa liike. Kaika ümbruse kuivadel ja liivastel “metsasaartel“ kohtab sürjametsi.

Järved on Karula uhkus. Karula järvi on nii palju, et kõik ei mahu rahvusparki äragi, ligi pooled neist jäävad piiri taha. Siiski jätkub neid siiagi 38, mis teeb pea kolme ruutkilomeetri kohta ühe. Järved on tihtipeale paarikaupa, ikka suur ja väike kõrvu: Suur ja Väiku Saarjärv; Suur ja Väiku Kaugjärv; Suur ja Väiku Pehmejärv, Suur ja Väiku Apja järv jne. Suurim järvedest on kaunis Ähijärv (176 ha). Väikseimat on raske nimetada – kustpeale kannab veesilm järve nime, millal on õigem teda lombiks või laukaks pidada? Mitmest järvest on aeg ja inimesed nõnda üle käinud, et alles on ainult nimi – Väiku Latsejärv, Juudajärv, Mädajärv... Järvi on alla lastud mõisaaegse kuivendusega, osa on looduslikult oma kinnikasvamise lõppstaadiumis. Ubajärv, Alakonnu järv, Koobassaare järv, Saarjärved ja mitmed teised on haruldase veeelustikuga.

Ka vooluvete teed on keerulised. Karula on kahe vesikonna – Koiva ja Emajõe veelahkmeala. Nii võib juhtuda, et mõne mäeharja ühest hangest sulanud veed jõuavad lõpuks merre üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Mustjõgi saab ametlikult alguse Kaugjärvest, samavõrra võiksid tema lähteks pretendeerida ka Saarjärved ja Küünimõtsa järv. Pautsjärve raba veed voolavad välja viide suunda. Viimastel aastatel on Karula vooluveekogusid ulatuslikult mõjutatud – ei, mitte inimese, vaid kopra poolt. Tamme on täis ehitatud iga oja ja kraav Lüllemäe, Kolski, Rebäsemõisa, Veetka ja Jõeperä ümbruses.

Sood on Karulas tillukesed. Isegi suurimad – Arukülä Suursoo, Äestaja soo, Apja soo – on kääbused Eesti suurte soode kõrval. Väiksemad on soodest vaid... nii väikest asja ei ole olemaski, millega mõneruutmeetriseid soolaike kuskil Peräjärve kandis võrrelda saaks. Tekkelt on Karulas kahesuguseid soid: osa tähistavad kunagist järve, osa on kujunenud sulglohkudes mineraalmaa soostumise tagajärjel. Järvetekkelised õõtsiksood kannavad tihti veel tänaseni järve nime: Kogrejärve soo, Vahejärve soo. Hoolimata väikesest pindalast on Karula sood tüüpilise sootaimestikuga. Mitmemeetrine turbakiht on kogunenud aastatuhandete vältel ja kasvutingimused vastavad väljakujunenud rabale. On ka siirde- ja madalsoid; väga tüüpilised on Karulale ka läbivoolulistes või põhjaveetoitelistes lohkudes lodud. Soostumine on Karula reljeefi liigendatust tänapäevaks tunduvalt vähendanud.

Karula oluline kaitseväärtus on pärandkultuurmaastikud. Lüllemäe läheduses on inimesed elanud umbes 2000 aastat. Linnamäelt leitud potikillud on ligikaudu 1200 aastat vanad, rohkem on muinasleide meie aastatuhande piirimailt. Karkküla ümbruses on põldu haritud vähemalt 700 aastat. Aegade jooksul on Karula maastikupilt korduvalt muutunud. Umbes viimase 200 aasta jooksul on Kaika ümbruses, Rebäsemõisas, Mähklis, Karkkülas jm. välja kujunenud Kagu-Eestile omane maastikutüüp – hajaküla põllusiilude, metsatukkade, soolaikude, heinamaade ja taludega. Lagedat maad oli Karulas ilmselt kõige rohkem 1940. aastaks, mil vabariigiaegne põllumajandus ja talude elujärg olid kõrgpunktis. 1940. aasta sai murdepunktiks mitte ainult inimeste, vaid ka looduse jaoks. Karula vallast viidi enamik talusid tühjaks, hilisemad läbikäijad ei jäänud pidama ja tasapisi kasvasid põllud võssa. Praegu võib 50-aastases metsas äkki leida künniperve või sattuda ootamatult majaasemele. Kadunud on terved külad, näiteks Palo ja Tinu. Karkkülast ja Kolskist on alles vaid üks talu. Naabervallas Vana-Antslas olid ametnikud teised – Siberisse viidi vaid vähesed ja kuigi kolhoosiaja algusaastate jooksul jäid siingi paljud talud tasapisi tühjaks, on erinevus Karula rahvuspargi kahe valla vahel maastikus praegu selgelt näha. Ajaloolise pärandkultuurmaastiku säilitamine vajab nüüd lisakulutusi, tuleb teha niitmistöid ja võsatõrjet. Poollooduslikest kooslustest on Karulale iseloomulikud liigivaesed sooniidud, mineraalmaad on põllustatud ja aruniite väga vähe.

Rahvuspark on võru keelealal. Võrukeelsed kohanimed on kaunid – Pirrupuusaare, Pikassaare, Lajassaare, Soesaare, Alakonnu, Mäekonnu, Peräkonnu, Värtemäe, Haukamäe, Tsirgasmäe, Peräjärve, Saarjärve, Ähijärve, Tarupedäjä, Äänispalo, Palo, Mähklipalo... Kohanimed annavad väga täpselt edasi siinse maastiku iseloomu – korduvad mitmete liidetega palod, järved, saared, mäed ja konnud. Kond on võrukeelne “kõnd” – üksik kauge paik. Analoogia põhjal Soomaa ja Lahemaaga olla kaalumisel olnud Konnumaa rahvuspargi loomine. Karula – vana kihelkonna ja kõrgustiku nimi – jäi siiski peale.

Karula harulduste seas on esikohal kalakotkad. Siinsed inimtühjad metsad annavad võimaluse segamatult pesitseda ja paljud väikejärved tagavad rikkaliku toidulaua. Pesitsevad ka väike konnakotkas ja must-toonekurg. Karulas on apteegikaani ainus Mandri-Eesti leiukoht. Taimedest on haruldasim haruline võtmehein. Enamik haruldasi liike seonduvad järvedega – neid on ka põhjalikumalt uuritud. Tõenäoliselt jätkub siin avastamisrõõmu veel paljudele loodusuurijatele.

Oma eelmises elus oli rahvuspark maastikukaitseala, mis loodi 1979. aastal koos Otepää ja Haanja maastikukaitsealadega. Tollased algatajad olid Mikk Sarv, Veljo Ranniku ja Kalle Eller. Kaitsere'ziim piirdus peamiselt metsakorralduslike võtetega, administratsiooni kaitsealal ei olnud, veel maastikukaitseala ajal käis mitmetes kohtades intensiivne kruusakaevandamine. Väga olulise osa, eelkõige metsade kaitsmisel, andsid siin metsnikena töötanud Kalle Eller ja Kaido Kama. Idee Karulasse rahvuspargi loomisest sündis korraga kahelt poolt – Eestimaa Looduse Fondis tehtud Eesti looduskaitse olukorra analüüsi tulemusel ja Eesti Looduseuurijate Seltsis, mille tollane president Kalevi Kull Karulat väga hästi tundis. Ettepanek esitatigi vabariigi valitsusele ja määrusega nr. 387 asutati 8. detsembril 1993 Karula rahvuspark. Karulaga samaaegselt said rahvusparkideks Soomaa ja Vilsandi – nõnda on igas Eestimaa olulisemas loodus- ja maastikuregioonis seda esindav rahvuspark, eesmärgiks looduse ja kultuuripärandi kaitsmine, säilitamine, uurimine ja tutvustamine. Juriidilise isikuna asutati Karula rahvuspark 24. juulil 1994 ja kaitse-eeskiri kinnitati 3. märtsil 1995. Ettevalmistustööde põhiraskus langes ELF-ile, kellelt keskkonnaministeerium tellis kaitse-eeskirja. Selle suure ja keerulise töö tegijaks oli Eerik Leibak. Kaitse-eeskirjaga on kindlaks määratud erineva kaitsekorraga vööndid.

Karulas on üks loodusreservaat (147 ha): Pautsjärve raba rabasaarte ja ümbritseva metsaga ning väikese, Karulale iseloomuliku metsajärvega. 5806 ha on sihtkaitsevööndeid, millest eristatakse täielike majanduspiirangutega alavööndeid, kus on küll lubatud külastamine ning marja- ja seenekorjamine ilma muu inimtegevuseta; ja majandatavad alavööndid, milles on lubatud üksikud looduskaitse-eesmärkidele vastavad majandamisvõtted. Sihtkaitsevööndid hõlmavad loodusmaastikke – suuremas osas metsa, soid ja järvi. Väikseimate piirangutega on piiranguvöönd (5144 ha) – põhiliselt inimestega asustatud ala pärandkultuurmaastike kaitseks, samuti puhveralad rahvuspargi piiril. Piiranguvööndeis on peamine kaitseabinõu majandustegevuse kooskõlastamise nõue – et kõik, mis inimese poolt looduses paika pannakse, oleks tehtud nõnda, et see ei kahjustaks maastikku, kauneid vaateid, väärtuslikke kooslusi või liike.

Karula rahvuspark on viie aasta jooksul teinud töid siinse looduse kaitseks, taastamiseks, tutvustamiseks ja eksponeerimiseks. Praeguseks erineb rahvuspark tema piiri taga asuvatest metsadest oluliselt – lageraiekeeld ei ole lubanud metsast kiiret tulu lootjatel siin rüüstatud lanke endast maha jätta. Oluline ja huvitav on olnud mägede “tagasi tegemine”. Tänaseks on neli suuremat karjääri saanud looduslikuma ilme – kunagi ära viidud kruusa enam tagasi ei too, küll aga saab tasandustöödel jälgida reljeefi loogikat ja karjääriauku ümbritseva maastikuga ühte sulatada. Haava lõplik paranemine, s.o. taimestiku kujunemine, võtab muidugi veel aega.

Rahvuspargis ja lähiümbruses on rajatud kolm õpperada. Peräjärve metsarada tutvustab loodusmaastikke – rahvuspargi erisuguseid metsi ja seda, mis metsa sees. Tornimäe matkarada viib läbi vanade pärandkultuurmaastike ja võimaldab mõtiskelda inimese ja looduse kooseksisteerimise üle. Lüllemäe külarada näitab huvilisele vana kihelkonnakeskuse ja nüüdse vallakeskuse iseloomulikumaid paiku. Valmimas on Ähijärve õpperada. Rahvuspargi käidavamatesse kohtadesse on paigaldatud infotahvlid kaartide ja tekstiga. Telkimisplatsid ootavad loodusesõpru, viidad ja sildid juhatavad teed. Ähijärvel on avatud rahvuspargi külastuskeskus, kust saab ülevaate pargi loodusest ja kultuurist, infot ööbimis- ja toitlustusvõimaluste kohta ning piirkonna trükiseid. Iga külastaja võiks alustada keskusest – siis on tema otsingud looduses teadlikumad.

Viis aastat on rahvuspargi eest hoolt kandev meeskond oma tööd teinud südamega ja nüüdseks hakkab kaitseala varane lapsepõlv mööda saama.