Kas Karula rahvuspargil

on ka ornitoloogilist tähtsust?

Eerik Leibak

KALAKOTKAS

Kui Karula maastikukaitseala reorganiseeriti 1993. aastal Eesti lõunapoolseimaks rahvuspargiks, siis oli selleks küll tosin õigustatud põhjendust, millest aga ükski ei puudutanud siinset linnustikku. Siit ka pealkirjas püstitatud küsimus.

Tõepoolest – Karula looduskaitselises sünnitunnistuses pole erinevalt Vilsandist või Matsalust lindudele ühtki viidet. Aastail 1979–1991 oli siin registreeritud vaid 140 linnuliiki [2], neist enamik tavalised ja laialt levinud. Järgneva kuue ja poole aastaga on linnuvaatluste vähesuse tõttu lisandunud veel vaid kuus uut liiki (suur-laukhani, välja-loorkull, kaljukotkas, väiketüll, õõnetuvi ja suurnokk-vint); tuttlõokese ainus kohtamine jääb rahvuspargi uute piiride taha, kuid teda asendab 1986. a. Peräjärve-Koemetsa vahel nähtud mesilasenäpp. Niisiis 145 liiki, kellest haudelinnuna tõestatud või tõenäolised 124. Ühest küljest polegi see sisemaa kohta paha tulemus, kui arvestada, et suuri jõgesid ja avasoid rahvuspargis pole. Samas näitab läbirändajate ja juhukülaliste ootamatult tagasihoidlik arv pidevate kohapealsete vaatluste vähesust – kui Karulas oleks tegev sama palju ornitolooge kui näiteks Matsalus või Alam-Pedjal, suureneks ka liikide koguarv vaid mõne aastaga oluliselt ilma Soome bongarite abitagi. Niisiis pole asi mitte halvas “materjalis”, vaid meie endi teadmiste (puudumise)s.

Viie aasta eest “Loodusevaatlustes” ilmunud kokkuvõtet siin ümber trükkida pole põhjust, mõtisklegem pigem, milline on Karula potentsiaal lindude jaoks. Alam-Pedja looduskaitseala ning Karula rahvuspark on Eesti kaguosas ainsad suurepinnalised kaitsealad, kus leidub palju majandamisest välja jäetud metsi. Kui võtta arvesse ka metsatüüpide erinevusi, on Karula õieti ainus loodusmaastikulaam kogu Kõrg-Eestis, kus arumetsade areng on ulatuslikul pindalal jäetud looduse hooleks. Seega on Karula põhiline ornitoloogiline ülesanne talitleda inimpagejate metsalindude refuugiumina.

Tõendeid selle kohta on kogunenud juba viimase paarikümne aasta jooksul, kui siinse maastikukaitseala linde jälgima hakati. Must-toonekure haudepaaride arv on tõenäoliselt kahekordistunud, kahe kalakotkapaari asemel asustab Karulat praeguseks 6–7, oluliselt on suurenenud rähnide haudepaaride arv jne. Loomulikult mõjutasid lindude arvukuse suurenemist ka (metsa)majanduspiirangud juba maastikukaitseala aegu. Rähnid ehk ongi loodusmetsade kujunemise parimaks indikaatoriks: hooldus-, eriti sanitaarraiete vähenemisel või lakkamisel jääb metsa rohkem nii surnult seisvaid puid kui ka pesitsemiseks sobivaid “kõdufondi” haabu. Niisiis pole ime, et 1985. a. esmakordselt registreeritud kolmvarvas-rähni (ei saa välistada, et mõni paar pesitses siin ka varem) arvukust võib nüüdseks hinnata kümnele paarile. Hallpea- (fotol) ja musträhne on kumbagi 10–20 paari, ilmunud on ka valgeselg-kirjurähn. Sama kehtib õõnetuvi kohta (vaatlused vaid 1990. aastatest), juba mainitud kalakotka asustustihedus on siin Puhatu (Ida- Virumaa) ja Koorküla ümbruse (Valgamaa) kõrval Eesti suurim. Suhteliselt hästi tunnevad end Karula nõmmelõokesed ning hoburästad ja mitmed teised.

Võib ju väita, et nii mõnegi liigi, nagu kalakotka, händkaku, sookure ja mänsaku arvukus on viimastel aastakümnetel tõusnud kogu Eestis. Kuid selline tõus saab tugineda vaid aladele, kus leidub liigile sobivaid elupaiku. Ja näiteks metsisel, keda on kõikjal aina vähemaks jäänud, läheb Karulas nii hästi, kui kähriku- ja salakütirohkes Eestis üldse minna saab.

Alati ei aita üldlevinud tendentside vastu miski. Kui 1974. aastal esmakordselt Karulast läbi sõitsin, oli Haabsaare-Kaika-Ähijärve maantee siniraapaaridest lausa palistatud, praeguseks on neid järel vaid üks kuni kaks paari Koobassaare ümbruses. 1949. a. noorteadlaste ekspeditsiooni ajal [1] kohatud must-harksabast pole edaspidi enam mingeid teateid. Kadunud on ka – nagu Lõuna-Eesti paljudest muudestki paikadest – kassikakk, õige harvaks jäänud roherähni luikamine.

Ühe haudelinnuliigi kadumises rahvuspargist tuleb see-eest “süüdistada” looduskaitsjaid, eriti rahvuspargi töötajaid: endiste kruusaaukude ja -karjääride tasandamisega on hääbumas kaldapääsukese asurkond. Kahetseda pole siiski põhjust, sest pesitsusvõimaluse leidis see liik Karulas alles looduse (stalinliku?) ümberkujundamise aegu; looduslikke elupaiku leidub aga kas või naabruses Koiva ja Mustjõe ääres piisavalt. Rahvuspargis kunstlikult mõnd tehispaljandit säilitada oleks sama mõttetu kui kiita neid metsandustegelasi, kes õigustavad lageraiet, sest see suurendavat looduslikku mitmekesisust raiesmikutaimede võrra.

Võiks arvata, et metsarohkuse ja selle pideva suurenemisega kaasneb avamaastikulinnustiku vähikäik. Ühest küljest on see kindlasti nii – seal, kus Juhani lapsepõlves lõõritas lõoke, laulavad nüüd Jukule soo-roolind või juba aed-põõsalindki. Nii mõnedki lagedama kultuurmaastiku liigid – kanepilind, hänilane, sookiur, nurmkana, suurkoovitaja – on Karulas üldse haruldased või ei pesitsegi siin. Isegi valge-toonekurg oli veel hiljuti sama haruldane kui must-toonekurg (tema asustustihedus küündis vaevalt Harju keskmiseni), alles 1990. aastail on pilt selle liigi osas lõuna-eestilikumaks muutunud. Teisalt tundub näiteks kadakatäksi, ohakalinnu, ööbiku, vööt-põõsalinnu ja soo-roolinnu arvukus selgelt suurenevat; õieti kehtib see kõigi roo- ja ritsiklindude kohta. Ja ehkki rukkiräägule sobivaid elupaiku pole rahvuspargis kuigi palju, on sellegi liigi tulevikušansid siin ometi suuremad kui ümbruskonna intensiivpõllundusega aladel.

Järvi ja lande on Karulas üle kolmekümne ning kalakotkaste käekäik tunnistab nende (suhteliselt) head tervist. Mõnel korral on tabatud pesitsemas haruldasevõitu viuparti, kuid erilise veelinnurohkusega rahvuspark kiidelda ei saa. Võib-olla just seetõttu seostub Karula järvesilmadega eelkõige sõtkaste helisev tiivavihin. See pardiliik pesitses siin juba vähemalt 1940. aastatel [1], aga võib-olla isegi möödunud sajandil alanud üldise madalseisu aegadel.

Ja lõpuks mainiks teisigi liike, kes seostuvad tihedamalt Karulaga või siis aitavad meenutada, et see rahvuspark asub just Kagu-Eestis. Ma ei mäleta mujalt Eestist kuusikuid, kus soodsatel aastatel domineerivad hommikukooris väike-kärbsenäpid ja võsaraadid. Nagu Ida-Eestile kohane, on jõgi-ritsiklinnud võsa-ritsiklindude ees mõistagi soliidses ülekaalus. Karula männikute tunnuslinnud on endiselt lõopistrik ja peoleo, kuplinõlvade sagedane asukas rohe-lehelind ja soostunud nõod helisevad ohtrate käblikute laulust. Karula linnustik tundub esmapilgul ehk nii tavalisena, kuid on siiski omanäoline.

Kirjandus:

1. K u m a r i, A., 1953. Koiva ja Mustjõe oru ning piirnevate alade linnustikust. Loodusuurijate Seltsi juubelikoguteos. Tln.

2. L e i b a k, E., 1993. Karula maastikukaitseala linnustik 1979–1991. Loodusevaatlusi 1991 I. Tln.