Vaheldusrikas Karula maastik

Arvo Järvet

Rahvuspark paikneb Karula kõrgustikul (osa kõrgustikust jääb rahvuspargi piiride taha). Tema kaunite maastike pärast loodi siia 1979. aastal maastikukaitseala. Karula kõrgustik kui reljeefi keskvorm on Eesti üks huvitavamaid pinnavormide komplekse, mis on ainulaadne mitmesuguste korrapäraste reljeefivormide poolest. Siin on esindatud enamik liustikutekkeliste pinnavormide geneetilisi tüüpe, millest domineerivaks on moreenkünkad, fluvioglatsiaalsed mõhnad ja sandurtasandikud. Peaaegu ideaalselt ümmarguse põhiplaaniga erisuguse suurusega kuplite rohkus teeb Karulast geomorfoloogilise ja maastikulise maiuspala paljudele loodushuvilistele. Mitmetes geoloogilistes ülevaadetes on Karula kõrgustiku pinnamoodi käsitletud lihtsustatult – künkliku moreenreljeefina või üldisemalt ka lihtsalt künkliku reljeefina. Ainsad trükis ilmunud detailsemad uurimused kõrgustiku geomorfoloogiast ja maastikest pärinevad R. Karukäpalt [3, 4]. Neis artiklites vaatleb ta peamiselt reljeefivorme, peatudes kohati ka nende geneesil.

Suhteliselt järsu põhjanõlvaga ja lauge lõunanõlvaga rohkem kui 40 km pikkune ja valdavalt 6–8, maksimaalselt kuni 22 km laiune kaarjas kõrgustik paikneb Valga nõo ja Võru-Hargla orundi vahel, olles ühtlasi Peipsi järve ja Liivi lahe vesikonna veelahkemeala. Karula kõrgustikku saab piki jalamit üsna hõlpsasti piiritleda idas, põhjas ja läänes. Eriti hästi on jalam jälgitav põhjaküljelt, kus selle madalamad lõigud (60–65 m ü. m.) asuvad Karula raudteejaama kohal, kõrgemad (kuni 95–100 m) aga Antslast ida pool. Valdavalt on kõrgustiku piiriks 70–75 m vaheline kõrgusvahemik. Maapinna absoluutne kõrgus kõrgustiku eri piirkondades on küllalt ühesugune: enamasti 120–130 m, välja arvatud kõrgustiku lääneosa Kaagjärve lähikonnas, kus see jääb vaid 95 m absoluutsele kõrgusele.

Kirdes liitub lühikesel, mõne kilomeetri pikkusel lõigul Karula kõrgustikuga Otepää kõrgustik; nendevaheliseks piiriks võib pidada Urvaste ürgoru ülemjooksu. Koikküla ja Laanemetsa vahemikus ulatub kõrgustik kuni Koiva orundini. Suuremas osas on ta orundist eraldatud valdavalt liivasest settematerjalist koosneva kaldtasandikuga, mis Koiva jõe lähedal kujutab endast ulatuslikku jõelammi. Lõunaserval eristub selgelt ümbritsevate alade suhtes Hargla küngastik, mille lõunajalamil asub endine kihelkonnakeskus Hargla küla. Hargla küngastikus on tegemist kahe väga liigestatud suurkünkaga, millest metsaga kaetud Essemägi (absoluutne kõrgus 123 m) on oma 50 m suhtelise kõrgusega Karulas teisel kohal. Kaagjärve ja Valga linna vahelisel alal, kus pinnamood on laugem ja vähem liigestatud, levib Karula kõrgustik väikeses osas ka Lätisse. Kõrgustiku pindala ulatub ligi 350 km2-ni. Pindala ja ulatuse käsitluses võib olla mõningaid erinevusi sõltuvalt sellest, kas lõunaserval olevad kohati soostunud liivikud lugeda tema piiridesse, Hargla nõkku või Koiva orundi kaldatasandike hulka kuuluvateks.

Erinevalt teistest Eesti kõrgustikest Karulal peaaegu puudub aluspõhjaline tuum. Aluspõhja mõningane suhteline kõrgenemine kuni 40 m absoluutse kõrguseni ilmneb ainult seetõttu, et ida ja lääne poole jäävad sügavalt aluspõhja lõikunud orundid. Kõrgustiku pinnavormid kujunesid mandrijäätumise lõpuperioodil eri suundades liikunud Võrtsjärve ja Võru-Hargla liustikukeelte vahel. Viimane oli takistuseks Võrtsjärve jäärkeelele ja põhjustas moreeni kuhjumist selle servaalal [6]. Irdjää ja voolava ning lõuna poole laialivalguva jääsulamisvee toimel kujunesid moreenkuplite vööndist kaugemal (lõuna pool) oosmõhnastike ja sandurite vööndid. Kuplistikus domineerivad ümara põhijoonisega pinnavormid, oosmõhnastike vööndis aga ovaalse kujuga vormid – peamiselt künnised. Pinnavormistike – moreenkuplistike, oosmõhnastike ja sandurtasandike – niisugune korrapärane paiknemine loob soodsad eeldused nende geomorfoloogiliseks ja maastikuliseks tutvustamiseks väikesel alal.

Karula kõrgustik kui maastikuline üksus

J. G. Granö, kes 1922. aastal esitas esimese teaduslikult põhjendatud Eesti maastikulise liigestuse skeemi, käsitles Karulat kahe elemendi alusel eraldatud maastike seas Haanjamaa osana, kuid kolme elemendi maastikuna omaette Karula hajajärvede, metsade ja hajapõldude ning väiketalude maastikuna. A. Tammekann eraldas Granö eeskujul maastikulise liigestuse aluseks võetud pinnavormide valdkondade skeemil Otepää-Karula suurkuplite valdkonna. Aasta varem ilmunud koguteoses “Eesti. Valgamaa” köites nimetab ta sama ala Karula-Hargla kõrgustikuks. 1961. aastal ilmunud E. Varepi Eesti maastikulise rajoneerimise skeemis on eraldatud Karula kõrgustik omaette maastikurajoonina. Samamoodi on teda käsitletud ka hiljem, sh. viimases rajoneerimise skeemis [1], kus Karula kõrgustik kuulub ühtlasi Lõuna-Eesti maastikuvaldkonda. Karulast kui omaette maastikurajoonist on loobunud K. Kildema [5] geomorfoloogilistel sünteestunnustel põhineva maastiku-lise rajoneerimise skeemis, kuid see käsitlus ei leidnud laiemat kasutamist.

Ka mõnede looduskomponentide rajoneeringutes (klimaatiline, mullastikuline) on Karula kõrgustikku käsitletud koos Otepää kõrgustikuga ühise üksusena ja et piiritluskriteeriumid on erinevad, ei lange rajoneeringute piirid mitte alati ja kõikjal kokku. Suurim segadus Eesti aluspõhja reljeefi rajoneerimise skeemis (skeemi autor E. Tavast; Eesti. Loodus, 1995, lk. 60–61) valitseb Karula kõrgendiku nime kasutamises. Nii on A. Raukas samas väljaandes aluspõhja reljeefi iseloomustamisel märkinud, et praeguse Karula kõrgendiku (p.o. kõrgustiku) all asub ka kuni 80 m kõrgune aluspõhjalistest liivakividest kõrgendik. Viidatud kaart-skeemil seda tegelikult ei ole ja aluspõhjaline Karula kõrgendik jääb tegelikust kõrgustikust veidi ida poole. Õigem olnuks nimetada seda devoni aluspõhja kõrgendikku Sänna või Tsooru kõrgendikuks, sest selle kõrgeim keskosa (kuni 90 m merepinnast) jääb just nende külade kohale.

Rahvuspargi maastikuline liigestus

Karula rahvuspargi maastikulise liigestuse skeem.
1 – Kaika kuplistik, 2 – Veetka küngastik, 3 – Lüllemäe kuplistik, 4 – Haabsaare mõhnastik, 5 – Pikassaareosmõhnastik, 6 – Perajärve mõhnastik, 7 – Silla oosmõhnastik, 8 – Apja soostik, 9 – Ähijärve tasandik.

Reljeefi küllalt suur liigestatus ja pinnakatte vaheldusrikkus on omakorda maastikulise mitmekesisuse alus. Jääsulamisvee setetega võrreldes loob küngaste koostismaterjaliks olev moreen või moreenkate eelduse täiesti erisuguste maastike kujunemiseks. Karula kõrgustikul on just niisuguste erinevuste alusel kujunenud maastikud hästi piiritletavad. Pinnaehituse muutused kajastuvad küllalt selgelt ka muld- ja taimkatte erinevustes. A. Kalda koostatud taimkatte skeemis [2] välja toodud üksused langevad hästi kokku maastikuliste piiridega.

Kuigi Karula rahvuspargis on hästi selgelt eristatavad kaks maastikulist piirkonda: moreen- või moreenkattega küngastest koosnev kuplistik ja jääsulaveetekkeliste küngaste (mõhnad ja oosmõhnad) vöönd, on need omakorda jaotatavad väiksemateks maastikuüksusteks (joonis). Tüpoloogiliste maastikuüksuste terminoloogia kohaselt võib neid nimetada allpaigastikeks. Kohanimesid kasutades on kõigile allpaigastikele antud ka geograafilised nimed. Lähemalt iseloomustame siinkohal ainult neid maastikuüksusi, mis paiknevad rahvuspargi piires, kuigi näiteks Aheru oosmõhnastik on pinnamoelt Karula kõrgustiku kõige mitmekesisem piirkond ja tuntud heakasvuliste männikute ning suurepäraste marja- ja seenemetsade poolest.

1. Kaika kuplistik – kuppelmaastiku esindusala Eestis. Domineerivad keskmise suhtelise kõrgusega (10– 25 m) kuplid, mille hulka lisandub üksikuid kõrgemaid (kuni 42 m) ja madalamaid künkaid (kühmusid). Pikka aega kasutati kupleid peamiselt heina- ja karjamaana; üksnes järsemad nõlvad ja väheviljakad kupli laed jäid metsa alla. Nendelt aladelt pärinevad Karulale iseloomulikud ülesvõtted kaunite maastikuvaadetega, kus ridamisi paiknevad kuplid on metsaste mütsidega. Nüüd saab niisugust maastikupilti näha vaid üksikutes kohtades ja sedagi piiratud alal, sest võsastumine ja metsastumine sulgeb vaate Karula kõige iseloomulikumale maastikule. Kaika kuplistiku kagupoolse vööndi reljeefi liigestatus on aastatuhandete jooksul vähenenud intensiivse soostumise tõttu, kus keskmiselt 10–12 m kõrgused kuplid kerkivad metsaselt sootasandikult.

2. Veetka küngastik. Täpset piiri Kaika kuplistikuga on raske määrata, kuid Veetka külast lõunasse kuni Ähijärveni ulatuva ala pinnamood erineb Kaika ümbruse omast. Iseloomulikud on suured liitunud ebakorrapärase kujuga 30–35 m kõrgused moreenkünkad, mis suuremas osas on jäänud veel lagedaks. Paljud söötis põllud viitavad siingi metsa peatsele pealetungile.

3. Lüllemäe kuplistik on Karula kõrgustiku läänepoolne geomorfoloogilis-maastikuline esindusala. Siin paikneb kõrgustiku kõrgeim punkt – liigestatud pinnamoega 137 meetri kõrgune Rebasemõisa Tornimägi, mis on ka suurima suhtelise kõrgusega (veidi üle 60 meetri). Lüllemäe ümbruses leidub kaksik-, kohati isegi kolmik- ja nelikkupleid, kus madalamad kühmud paiknevad põhivormi jalamil või nõlval. Metsa ja põllumaa paiknemisest tulenevalt saab seda ala omakorda jaotada kolmeks loode-kagusuunaliseks vööndiks, mis on selgelt nähtavad ka Karula rahvuspargi turismikaardil. Kolmest vööndist keskmine – Rebasemõisa-Tarupedaja vaheline ala – on omal ajal olnud küllalt tihedasti asustatud ja sellest tulenevalt on põllumajanduslik maa domineeriv veel tänapäevalgi, kuigi elanikest ja taludest on viimase viiekümne aasta jooksul vähe järgi jäänud, seda eelkõige 1949. a. suurküüditamise tõttu. Lüllemäe kuplistiku ida- ja läänepoolne vöönd on madalam, künkad kaetud metsaga, nendevahelistes nõgudes levivad võsastunud endised soised niidud ning maastik on seetõttu vaateliselt suletum.

4. Haabsaare mõhnastik. Ainuke mõhnastik, mis erandina paikneb moreenkuplite vööndist põhja pool ja mille põhjapiir ulatub kõrgustiku jalamini. Lõunapiir vastu kuplistikku ühtib hästi metsa ja põllumajandusmaa piiriga. Pinnamoes domineerivad veidi pikliku kujuga fluvioglatsiaalsed mõhnad. See on Karula kõrgustiku mõhnastikest kõige järvederikkam ala. Siinsed järved on küllalt sügavad; neist Savijärv (17,6 m) on Karula rahvuspargi sügavaim. Tuntud on heade supluskohtade ja laagripaikadega Üdri järv Kaika-Lüllemäe tee lähedal.

5. Pikassaare oosmõhnastik. Huvipakkuv on üleminekuala Kaika kuplistikult Pikassaare metsavahikoha ümbruse rööbitise asetusega oosmõhnadele. Keskmise kõrgusega kuplid asenduvad väikeste kühmudega, mis paiknevad samasuunaliselt oosmõhnade pikiteljel. Valdavalt paralleelse asetusega madalate ooside (kõrgus umbes 10 m) pinnavormide orientatsioonis on suuri erinevusi. Omanäoline on Pikassaare ümbrus, kus sõrmja asetusega oosid algavad nagu ühest punktist. Jääajajärgne reljeef on osaliselt tasandunud intensiivse soostumise tõttu. Oosmõhnastike reljeefist hoopis erinev on Saar- ja Ähijärve vahel paiknev väga liigestatud mikroreljeefiga mõhnastik. Mõne meetri sügavused ja mõnekümne meetrise läbimõõduga lohud ja orvandid on teinud sellest üleni metsaga kaetud alast orienteerujate ühe meelismaastiku.

6. Perajärve mõhnastik, mis on eristatud omaette maastikuüksusena suurte mõhnade tõttu. Suurmõhnasid on küll ainult kolm, kuid nad kujutavad endast liitpinnavorme, olles liigestatud arvukate nõgudega, millest suuremad ja sügavamad on soostunud. Kõrgeim punkt on Ähijärvest lõunas asuv 46 meetrise suhtelise kõrgusega Piiri Kõrgemägi – 123 m ü. m. Rahvuspargi idapiiril Perajärve metsavahikoha juures olevast valvetornist avaneb kaunis vaade Võru-Hargla orundile, samuti kauguses sinetavale Haanja kõrgustikule.

7. Silla oosmõhnastik on suur üleminekuvöönd kuplistikult lõunapoolsetele sandurtasandikele. Rööpselt paiknevad oosid vahelduvad mõhnadega, mis koosnevad peamiselt liivadest ja kruusadest. Mõhnade kõrgus on tagasihoidlik, valdavalt 10 m ümber, kohati veidi rohkemgi ning pikkus ulatub mõnekümnest meetrist 300 meetrini. Positiivsete pinnavormide arv on siin suurim kogu kõrgustikul ja ulatub 50 künniseni 1 km2-l [4]. Tõenäoliselt on see suurima pinnavormide arvuga paik Eestis üldse. Künniste ja seljakute vahelisel alal levivad sood (30–40% pindalast), sh. kohati ka rabad, millel domineerivad tüüpilised kanarbiku-puhmarabad. Karula oosmõhnastikele on üldse iseloomulik suur soostumus, kuigi oose ja mõhnasid moodustavad setted on heade veejuhtimise omadustega. Vesi valgub küngastevahelistesse nõgudesse, kust pinnavee äravool on raskendatud maapinna väikese kalde ja suletud äravoolualade tõttu. Kohatised õõtsiksood ja kinnikasvavad järved teevad sellest alast rahvuspargi kõige metsikuma loodusega piirkonna, mis oli eelduseks Pautsjärve reservaadi loomisel just siia.

8. Apja soostik on kujunenud liustiku mitme suure jääpanga lamedate sulamisnõgude kohale. Soostiku põhjapiir on rahvuspargi piirialal olev Koobassaare otsamoreen, mis kujutab endast 3–4 km pikkust marginaalset künnist tugevasti lainja pinnaga. Soostiku osi eraldavad madalad ja väiksed rühmiti paiknevad mõhnad ning lamedale moreenseljakule kujunenud Apja küla, mis on igast küljest ümbritsetud suurte metsadega. Suur- ja Väike-Apja järv on mõlemad madalad ning kiiresti kinni kasvamas.

9. Ähijärve tasandik. Karula suuremad järved (lisaks Ähijärvele ka rahvuspargist väljapoole jääv Aheru järv) on kujunenud kunagiste suurte jääpankade sulamisnõgude kohale. Maastikuliselt on Ähijärve lähiümbrus muutlik. Kui põhiliselt ulatuvad järveni oosid ja mõhnastikud, loodekaldal ka moreenkünkad, siis ida suunas kohati kuni kilomeetri laiuselt on lainjas moreentasandik. See on Karula kõrgustikul harvaesinev maastikutüüp. Ümbritseva ala liigestatud pinnamood jätkub ka järve kohal vahelduva põhjareljeefiga. Kunagine kaldaastang on jäänud järve pinna mitme alandamise tõttu praegusest veepiirist veidi eemale.

Kirjandus:

1. J ä r v e t, A., Kask, I., 1998. Eesti maastikuline liigestus. Eesti Loodus, 8.
2. K a l d a, A., 1996. Karula rahvuspargi (endise maastikukaitseala) taimkate. Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat, 77.
3. K a r u k ä p p, R., K o n t, A., 1974. Lõuna-Eesti väikekünkliku pinnamoe geomorfoloogilisest analüüsist. EGS-i Aastaraamat 1973.
4. K a r u k ä p p, R., 1974. Karula kõrgustiku reljeefist. EGS-i Aastaraamat 1973.
5. K i l d e m a, K., 1969. Eesti NSV maastikulisest liigestusest. Maastike kujundamine Eesti NSV-s. Tln.
6. R a u k a s, A., K a r u k ä p p, R., 1979. Eesti liustikutekkeliste akumulatiivsete saarkõrgustike ehitus ja kujunemine. Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tln.