Lepa-kärbseseen ja teised

Sven Veldre

1981. aasta septembris, pärast looduseuurijate seltsi mükoloogiasektsiooni sügislaagrit leidsin tollase Karula maastikukaitseala Täta karjakoplites halli lepa võsa servast salapärase kärbseseene. Tundmatu meenutas väga punast kärbseseent, kuid tal puudus rõngas ja kogu seen oli värvunud ainult erisugustes hallides toonides. Määramisega oli palju vaeva. Esialgu arvasin, et tegemist on Amanita ceciliae’ga, mida olevat leitud ka Soomest, kuid kõik tunnused ei klappinud. Lõpuks leidsin selle liigi kui erandi M. Moseri lehikseente määrajast kärbseseene alamperekondade määramistabelist. Lepa-kärbseseen (Amanita friabilis) kuulub punase kärbseseenega ühte alamperekonda ja põhiline erinevus ongi rõnga puudumine. Euroopas (ka Soomes, kus teda kirjeldati) on see liik haruldane ja seetõttu on neid seeni peetud korduvalt eri liikideks. Karula leid ei ole tegelikult Eestile esmasleid: lepa-kärbseseent on sügislaagrite ajal kohatud ka Põhja-Eestis (Tammsaare, Tamme-Kabala), kuid arvatud rõngata kärbseseene kollektiivliigi alamtaksoniks ja jäetud ootama aegu, kuni selle liigi süstemaatika ükskord paika pannakse.

Lepa-kärbseseent võib leida juulist septembrini. Ta on 3–8(15) cm kõrge, kübar läbimõõdus 3–5(9) cm. Tema mürgisuse kohta andmed puuduvad. Lepa-kärbseseen on kantud Eesti haruldaste seeneliikide nimestikku.

Karula leiukoht on püsiv: Tätal lepikuis võib lepa-kärbseseent kohata koos lodu- ja lepariisikatega igal aastal. Samas paigas kasvavad ka kirjanduse järgi surmavalt mürgised josserandi harisirmikud (Lepiota josserandii), mida Eestis mujalt pole leitud.

Karula rahvuspargis on samuti halli kärbseseene (Amanita excelsa sün. A. spissa, vt. fotot) arvukad püsileiukohad, mujal Lõuna Eestis esineb teda harva. Hall kärbseseen sarnaneb roosa kärbseseenega, kuid seeneliha ei ole roosa ja kübaras valdavad hallid toonid. Tüüpiline hall kärbseseen on kuni 10 cm kõrge, kübar läbimõõdus kuni 7 cm ja kasvab kuuse segametsas. Karulas võivad nad Täta koplite kuivadel nõlvadel kasvada üksikute kaskede ja mändide all isegi seeneringina, viljakehad on siin siiski vaid 3–4 cm läbimõõdus ja sama kõrged. Rebasejärve kaldal kasvas see liik aga pärnade all ning viljakehad olid kuni 25 cm kõrged, kübar kuni 18 cm läbimõõdus.

Karulas on teisigi huvitavaid ja haruldasi seeneliike. Õdre järve lähedal kohtab sinipäkka. Täta ja Tsilimiku koplites on mitu pajuriisika (Lactarius aspideus) püsileiukohta. Rahvuspargist on kogutud seitse tindikuliiki, mis määramisel osutusid esmasleidudeks. On selliseid kohti, kus väga väikesel alal kasvavad mitmed harvaesinevad liigid. Kallete järve kaldal on poolehektariline segametsalapp, kus võib leida piparriisikat, bertiljoni riisikat, bresadola riisikat (seda leidu veel ei tunnustata), kuldriisikat, lõhnavat pilvikut, halli toruseent jm. Väga põnev on Kaatsi järve õõtsik, kus on soo-punalehiku (Entoloma sphagnorum) püsileiukoht. Euroopas on soo-punalehikut leitud vaid kolm korda. Õõtsikul elab veel teinegi (seni kirjeldamata) pisike valge punalehik, mitu liiki punaseid eba-vesinutte ja üks valge, sinaka äigega, üleni turbasamblasse uppunud võlvnutt, mida ei ole õnnestunud määrata. Karula rahvuspargist on leitud ka teadusele ilmselt uusi seeneliike. Lajasaare järve kaldal asuva kunagise talu tagaõuel on palju kareda varemerohu puhmaid. Nende all kasvab juunis-juulis mufitseerunud pähklikestel mingi urvaliudik (Ciboria). Kirjanduses ei ole märget, et liudikud üldse kasvaksid kareleheliste viljadel. Rebasejärve äärest talvel kogutud valgejänese pabulatelt kasvas välja 1–2 mm kõrgune sfärotsüstidest koosneva looriga tindik (Euroopast teda veel leitud pole). Täta koplitest on haabade alt korjatud paplipuravikust veel kõvema seenelihaga, kuid punapruunide soomustega puravikke ning sealtsamast lähedalt vaskriisikale sarnaseid tundmatuid riisikaid. Kui mükoloogid kas või ühte neist liikidest kirjeldaksid epiteediga karulaensis, oleks ju imetore.