Karula rahvuspark viiskümmend aastat hiljem

Täiskasvanud ei pane oma igapäevaaskeldustes muutusi eriti tähelegi. Seevastu on lastel iga asja kohta oma nägemus ja neile isegi meeldib tulevikku silme ette manada. See on ju maailm, kus neil endil tuleb varsti iseseisvalt elama hakata. Vaatame siis, kuidas nägid Karula rahvuspargi tulevikku keskastme Valga- ja Võrumaa koolijütsid looduskaitselaagris olles.

Terje Puudersell

Säilinud on ilus, puutumatu ja puhas loodus

Palju järvi on kinni kasvanud. Sood on laiemaks läinud ja neid on juurde tulnud.

Loodus on ürgsem, metsad elavad “oma” elu. Raielangid on täis kasvanud.

Loodusel on mõnes kohas lastud iseseisvalt eksisteerida. Inimene pole vahele seganud.

Hästi puhas loodus, palju erisuguseid ja haruldasi taimi, rohkem veekogusid, vähe asustatud alasid.

Loomi ja linde tuleb juurde ja tekib palju uusi taime- ja loomaliike. Liigid täiendavad teineteist.

Haruldasi liike on rohkem. Metsas elab

loomastik oma elu.

Rahvuspark on ära metsastunud, jäänud on mõned väikesed elamud.

Suurenenud rahvusparki käib vaatamas palju inimesi

Rahvuspargi pindala on suurenenud.

Valminud on uusi vaatamisväärsusi. On palju puhkekohti.

Rohkem poode, külastajaid, turismikeskus. Paljud turistid külastavad rahvusparki.

Rahvas kolib Karulasse. Püütakse säilitada vana arhitektuuri.

Võib-olla on tehtud laudteed, sest pidev sõtkumine kahjustab taimestikku.

Vähe puid, põlde on rohkem ja ka asustust on rohkem.

Maailmas on ka ohtlikke asju

Rahvuspargil on täiuslik tulevik, kui kolmandat maailmasõda ei tule. Kui tuleb, on miiniväli.

Hävib tuumasõjas Venemaa poolt saadetud pommi läbi.

Kaika puukirik on lagunenud, aga Kaika koolile on uus maja ehitatud.

Rahvuspargil on ilus tulevik

Suurem. Rohkem talusid. Rohkem matkaradasid. Suur ürgmets.