Üles ja alla

Toomas Trapido

Karulas ongi ainult mäed ja orud – lõputult kõiksugu kujuga künkaid, kühme, kupleid, kunte ning nende vahel järvi, orge, lompe, ojasid ja lohke.

Lauskmaal võib sind vallata täielik rahu, maa või mets sinu ümber tekitab tüünust – minnakse ju rabadesse ja laantesse üksi olema ning hingelist tasakaalu otsima. Mägedes, nii väikesed kui nad Karulas ka ei oleks, on teistmoodi. Ülal mäetipul olles valdab sindki ülevus ja kergus – sa näed kaugele, maastik on su ees laiali laotunud, õhku on palju. Seevastu mägede vahel, soos või järveveel, oled sa madalal – mäed suruvad su eneste vahele, sa ei tea, kas nende taga on midagi või ei, sa oled Seitsmepõrguorus, Soetapeluse soos, Põrgujärvel, Soepoja orus. Sa oled Põrguhauas. Samas võid järgmisel hetkel tõusta Korgemäele, Liinumäele, Püssapõlvemäele, Kurksumäele, Kuningamäele. Kogu aeg üles ja alla, kõrgele ja madalale. Kui sa rändad, ära jää kauaks peatuma – orus ja hauas rõhuvad sind mäed, tipul võid muutuda liiga õhuliseks ja lendu tõusta. Ära ehita oma maja orupõhja leppade vahele või kõrgele taeva alla – lodus immitsevad su akendest sisse uimastavad sooaurud, mäetipul tõstab tuul su tarel katuse pealt.

Lauskmaal võid ekselda lõputus laanes või soos. Siin ei ole muud lõpmatust kui mägede lõpmatus. Sa lähed üle ühe mäe ja ümber teise ning seisad kolmanda ees, kuid see kolmas on ju tegelikult esimene. Sa oled sattunud metshaldja jälgedele. Kuid võib-olla on Karulas pigem mäehaldjad ning kõiksugu sarvikud ja sänid need, kes inimesi eksitavad?

Kõikidel mägedel on oma nimed ja lood, kuigi paljud neist on juba unustuse hõlmas. Kivestemäel on poolkaartena suured kivimürakad. Keegi ei tea, kuidas nad sinna on saanud. Kakelluse mäel puutusid kokku kahe talu piirid ja inimesed. Kõrvendumäge olla kõrvetanud tuli. Soode keskel on kõrgemad kohad – saared, kingud, kundid – Kusiraudsiku kink, Viinassaare, Kalliperä kunt, Koobassaare.

Mägede vahel on läbi aegade elanud ning elavad praegugi inimesed, ja ikka on nad mägedega arvestama pidanud. Talvel on öid, kus mäed klaasjaks muutuvad ning katsu sa siis üle nende minna! On nõlvu, kus ei saa ei künda ega heina teha. Ainult põlvkondade vältel tõelisteks mägilehmadeks ja -lammasteks muutunud kari turnib järskudel kuplinõlvadel ja sööb rohtu. Tasandiku lehmad kukuvad siin lihtsalt ümber ning neid ei saa õuest kaugemale lasta. Aga ega õuedki siin kuigi tasased ole: jalgpalliplatsi jaoks kohta naljalt ei leia. Majadel on üks külg teisest kolm meetrit kõrgem. Naabrimehe aknasse sa ei näe, sest alati on mägi sinu ja tema vahel.

Kui mäetippu tehakse tuli, helendab see kaugele. Tule siia jaanilaupäeval või uusaastaööl, siis näed, kuidas mäelt mäele paistab tuli, nagu ta alati on paistnud. Tule jaanuaris, kui seisma jäädes matab tuisk sind mõne minutiga hange või veebruaris, kui sind ümbritseb valge ning lõputu mägede vaikus. Tule aprillis, kui ainus tõeline heli on vetevulin. Tule juunis, kui mäed õitsevad. Või tule nüüd, oktoobris, kui mäed muutuvad hommikuti kristalseks ning taamal kumab sügisvärvide kirgas tuli. Tule millal tahes ning kõnni ikka üles ja alla, üles ja alla.