|
Pärast esimesi sügiskülmi tüdinevad paljud
närilised elust lageda taeva all ja tikuvad tuppa. Iseäranis
meeldivad hiirtele vanad puumajad, kus käikude labürinte
on närinud sajad hiirepõlvkonnad. Kui hiired-rotid
ründavad mu metsataret, siis katkeb minugi loomaarmastus,
sest näriliste fantaasia pahanduste korraldamisel ületab
alati kõik piirid: küll on nad kappi augu närinud,
mantli taskusse pesa teinud, lillherne seemned nahka pistnud,
suhkrukotti kuivkäimla rajanud, piibli nahkselja ära
järanud...
Mis on patu palk? Paraku mürk ja lõksud, sest noomitusest
hiired õppust ei võta. Vahel olen toas esimest
hiirt nähes mõelnud: “Mis väike armas loomake,
kui palju kurja ta siis ikka teha jõuab!” Aeg aga
läheb, hiir võtab naise ja pea need lapsed ei tule...
Varsti on kõik kohad hiiri ja nende pahategusid täis.
Kõige sagedasemaks talikülaliseks majades on muidugi
koduhiir (pildil ülal), kuid ka kaelushiir tuleb maal ja
äärelinnades sageli tuppa. Kuidas neid kahte paharetti
eristada?
Veel enne, kui olete asunud hiirtele langetatud kõrgeimat
karistusmäära täide viima, võib nuusutada
kappe, kus hiired käivad. Kui need lõhnavad vängelt,
siis võib üsna kindel olla, et tegemist on koduhiir-
tega. Kaelushiire uriin ei jäta erilist jälge, kuid
see-eest on selle liigi tegutsemisjäljed märksa silmatorkavamad
– kaelushiir on nimelt eriti osav ronija ja agar närija.
Pea- legi ei rahuldu ta tõigaga, et kaerahelbed ja tangud
on kapis koti sees vabalt saadaval, vaid peab need tingimata
oma lattu toime- tama. Nii rähkleb majja tulnud kaelushiir
lakkamatult ringi, koduhiir seevastu laseb toidul koha peal hea
maitsta.
Kui esimene hiir on kinni püütud, siis on võimalik
määrangut täpsustada. Koduhiir on ühtlaselt
hallikarvaline, vaid tema kõhupool on veidi valkjam. Kaelushiir
on seljapoolelt maakarva pruun, kõhu alt valge ning ta
kurgu all on kollakas kaelus, mille suurus ja kuju võivad
küll üsna erinevad olla. Kaelushiire hallid pojad sarnanevad
siiski koduhiirtega. Kahtluse korral peaks vaatama saba –
kaelushiirel on see umbes sama pikk kui keha, koduhiire saba
pikkus on umbes kolm neljandikku keha pikkusest. Tagakäpad
on kaelushiirtel, kes sageli puude otsast toitu otsivad, tunduvalt
suuremad kui koduhiirtel.
Erinevad hiireliigid ei jaga üksteisega meelsasti territooriumi
– talvel tühjana seisvas maamajas ajavad kaelushiired
sageli oma väiksema suguvenna toast välja.
Autori joonistus |
