Võluvaim on lihtne ilu

Ingmar Muusikus

Pöördel oleva foto tegin kord udusel novembrihommikul Järvamaal Röa mõisa taga. Oli üks neid hingematvalt kauneid hetki, mil härmatis kattis viimaseid sügisvärve ja hommikune külm udu andis maastikule eri- lise sügavuse.

Just sellistest päevadest olen avastanud endale novembri. Tunnen midagi olemuslikku ajas, mil sügis ja talv mahuvad ühte hetke. Õhk täis niiskust ja kõdulehka. Sajab. Kord vihma, kord lund. Valgusevaegus. November on nagu vana inimene, haige ja tujukas, kuid äärmiselt fotogeeniline oma elatunud ilus. Mulle meeldib pildistada novembrit.

Ma ei tea, kuidas sünnivad head pildid. Sel tunnetuslikul teel tallab igaüks oma rada. Tegelikult on pildid ju kõikjal kogu aeg olemas. Ja nii nagu seeneline peab liikuma silmad lahti, et samblasse peitunud mügerikke leida, tuleb pildistajal hoida oma meeled avali, et peitunud pilte märgata.
Et näha, on vaja aega. Et tunnetada, peab süvenema. Pildistatavasse süvenedes leiad üha uusi ja uusi motiive. See, mis algul tundub tavaline, võib saada hiljem erilise tähenduse. Võluvaim ongi lihtne ilu.

Sageli ei olegi kerge leida. Otsid, aga ei leia. Teed mõne võtte, aga tunned, et see pole see, pole õige. Teinekord selline “soojendusvõte” aitab: lähed lahti, avastad häid motiive. Avastad kohe ridamisi. Pildistad ja pildistad, kiiresti ja vaimustunult. Teatud aja pärast tunned väsimust, värskus ja vaimustus lahtuvad. Siis on õigem lõpetada. Nii on lood inspiratsiooniga, mis tuleb teadmata kust ja läheb teadmata kuhu.

Mul on oma paigad, kus käin juba aastaid. Neil on minu jaoks mingi seletamatu kutse. Sean sammud sinna erinevatel aastaaegadel, leides alati midagi uut. Need on minu kohad, minu metsad ja rabad. Tean, et keegi ei saa neid minult võtta.

Olen loodust vahtinud ja pilte teinud mürsiku east saati. Mäletan siiani seda imelist rõõmu, kui öösel pimendatud toas esimene pilt ilmutivannis nähtavale tuli: nagu nõiaväel tekkis valgele paberile sõbrapoisi koera kujutis. Justkui jumalik ilmutus.

Takkajärele usun, et öösiti pimikus mustvalgeid pilte kopeerides treenisin oma nägemismeelt ja pildilist mõtlemist, õppisin pilte vaatama ja nägema. Pean just seda osa enda arendamises kõige olulisemaks.

Mul on vedanud, et tegin oma esimesed sammud “vene” mehhaaniliste kaameratega. “Smena” võimalused ammendusid kiiresti, hilisemad “Zeniidid” pakkusid pildistamisrõõmu aastateks. “Zeniidi” mitmekesist optikat arvan siiani maailmatasemele küündivaks ja olen vahel kaalunud, kas võtta uuesti kasutusele võimas teleobjektiiv MTO-1000.

Uus aeg on toonud uued aparaadid. Praegu pildistan Canon 50 E-ga. Objektiividest kasutan Canoni objektiive EF 20 mm 1:2,8, zoom EF 24–85mm 1:3,5–4,5, EF 50 mm 1:1,8, EF 100 mm 1:2,8 Macro ja Sigma 70–300 mm 1:4–5,6. Filmidest eelistan Fuji slaide Provia 100, Astia 100 ja Velvia 50. Pildistusretkedele võtan kaasa ka Manfroto kolmejalgse statiivi, sest käelt võttes kvaliteetset pilti ei saa.

Hea pilt ei vaja tugevat päevavalgust. Pole igavamat pildistamisaega kui südasuvi lagipähe paistva päikesega. Mitmed slaidid, mida ise õnnestunuteks arvan, on üles võetud väheses valguses – hommikusel või õhtusel ajal, päeval metsa all või hoopis poolpimedas. Nõrk valgus ja äärmuslikud loodusolud – vihma- ja lumesadu, hallad ja udud – ei ole loodusepildistajale mitte õnnetus vaid õnnistus. Pildistamine on üks lõputu valguseotsing.

Kaamera aitab mul maailmaga suhelda. Ta on viinud mind teedele, kuhu ma muidu ei oleks sattunud. Läbi kaamerasilma olen õppinud nägema ja tundma asju, mis muidu oleksid jäänud tundmatuks.
Ma arvan, et mul on õnne olnud.