Mägrapere manulised - kährikud

Harri Põldsam

Kraavi kaldal võssa kasvanud kivivares asub mägrapere elupaik. Siin, käikuderikkas liivaurus, on nad elanud juba aastakümneid. Rahumeelse ja lepliku peremehena taluvad mägrad oma valdustes allüürnikke. Mõnikord jagatakse eluruumi rebasega, kuid enamasti sokutab end naabriks kährik. Päris koos ei taha nad küll elada, kogu maa-alune pesalabürint on jaotatud kaheks, ukseavadki on eraldi. Kährikule kuuluv uruosa suubub maa peale laia avana. Mägra eluaseme väljapääs asub vastassuunas, selle tunneb ära korrastustööde käigus tekkinud sügava vao järgi.

Mõnikord juhtub ka nii, et külalislahkust on kurjasti kasutatud ning mägra maja üürnik võtab omakorda allüürilise. Siis võib urusuudmel näha sõbralikult suhtlevaid, sageli üsna suure vanusevahega kutsikaid. Eks kährikumammad ole omavahel sugulased, kui suudavad ühist eluaset jagada.

Kuidas aga saadakse läbi mägra perega? Enamasti hästi, ent vahel on siin ka tüli majas. Kord leidsin kährikupoegade mänguplatsilt surnud mägrapoja. Õnnetuke lebas rohus nagu väike leivapäts. Kas selle vägitükiga oli hakkama saanud kährikumammi, kes arvas, et naabripoisu ohustab tema poegi? Igatahes ei ilmunud kährikupojad sel hommikul päevavalgele. Tavaliselt on suhted küll rahumeelsemad.

Päevad kulgevad kährikuperes omasoodu, pojukeste eluring algab kevadel. Suve hakul lesivad pisikesed kährikupojad, kõhud emapiimast pungil, juba muretult uru lähedal rohus. Sooja päikese paistel vajub silmgi kinni. Kuid varsti tüütab niisama lesimine ära ja uudishimu saab võitu – algavad esimesed avastusretked. Ei lähegi enam kaua, kui ärksamad ning tugevamad kutsikad hakkavad ema seltsis pikemaid jalutuskäike tegema. Siiski on pesaesine mänguväljak kasvava põlvkonna tegelik pärusmaa, kus ema valvsa pilgu all käib pidev mürgel. Vähimgi oht peletab kährikumammi koos pojakestega maa alla. Kuid varsti ronib noorus jälle päevavalgele ja murumängud jätkuvad.

Poegade kasvades võtab ema neid jahile kaasa: üheskoos peetakse ajujahti ja kammitakse jõeluhti, heinamaid ning sooservi. Kõik, mis ette jääb, olgu see siis juurikas, rasvane tõuk või vedelema jäänud korjus, pistetakse nahka. Aeg läheb ja juba augustis võib kohata iseseisvalt ringihulkuvaid noori. Inimest silmates püüavad nad märkamatuks jääda või põgenevad valjuhäälselt käratsedes tihnikusse. Septembris maiustatakse mahajäetud õunaaedades. Allakukkunud õunapunnid on menüüs meeldivaks vahelduseks. Aiaveerest võib siis leida suuri roojahunnikuid, mis ühest küljest iseloomustavad sööjate aplust, teisalt aga toimivad hoiatavalt haisupommidena rivaalidele – territoorium on hõivatud!

Oktoobri lõpuks on noored kährikud suureks saanud. Seitsmekilosed pontsakad kährikunoorukid kannavad nüüd ilusat ja kohevat kasukat. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli selline kährik jahimeestele ihaldusväärne saak. Et kährikunahk ei ole enam moes, peaks nende loomakeste elu nüüd lustilisem olema. Sellegipoolest on kährikute arvukus viimastel aastatel kahanenud, peamiselt suuremate röövloomade – eelkõige huntide, ilveste ja ringijooksvate koerte tõttu, ka marutaud teeb nende hulgas palju pahandust. Kord sattusin hilissügisel ilvese poolt mahamurtud kährikule, see vedeles puutumatult maas külmade saabumiseni. Siis hakkasid suure kassi saagi vastu huvi tundma rebane ja kährikupaar. Hiljem sealt mööda jooksnud hundikari leidis maast veel vaid peotäie karvu ja jäiseks trambitud platsi. Elu on karm…