Teine vaatus: Kaisma 1998

Toomas Jüriado

NÄE, SEAL SEE RÄHN ONGI! PEREKOND LEHTMETS JÄRVAMAALT

Kui Eesti Ornitoloogiaühing oli mullu juunis oma I suvepäevadega Valgemetsas kenasti toime tulnud (vt. meenutuseks EL 1997, nr. 11/12), polnud kellelgi kahtlust: seda ühingu liikmete ankeedivastustest inspireeritud algatust tuleb jätkata. Sealsamas Põlvamaal pakkus end järgmise kokkutuleku korraldajaks Pärnumaa linnuklubi Buteo, laagriplatsina arvati sobivaks linnurikka Kaisma järve serv ja aeg lükati heinakuu hakku, et mitte teha liiga neile, kellele linnurahva kokkusaamistega võrdväärselt armsad ka ELUSi suvepäevad, mis tavapäraselt on toimunud jaanikuu viimasel nädalavahetusel.

“Kena keik,” nagu ütleks saarlane, aga ühtaegu nii närvirakkude kulu kui ka hallide juuste juurdetulek oli korraldusvankri peavedajal ehk EOÜ kontori rahval sedapuhku omajagu suurem kui mulluse debüüdi aegu. Üks häda oli see, et “peakorterist” nii kaugel asuva, kõigile asjaosalistele tundmatu välibaasi võimalusi pole sugugi lihtne hinnata, teine see, et rohkeile üks pea on hää, mitu aga parem-stiilis üleskutsetele vaatamata ei tahtnud esiotsa kuidagi laekuda ideid, mida suvepäevadel siis ikkagi teha, et igavushaigutus lõualuid paigast ei viiks... Muredest suurim lähtus siiski ilmataadi tänavusest ülemõõdupahurusest: otse kokkutulekupäevade eelgi aina sadas ja sadas; no kes see küll ometi ihaleks sellise ilmaga telklaagris olla!

Häbi küll, aga kuis sa tõde ikka varjad: just siinkirjutaja sai kokkutuleku eelõhtul, 3. juulil maha lausega: “Kui viiskümmend inimest tuleb, siis on isegi hästi!”

Tuli sada viiskümmend ja natuke rohkemgi! Ja ilmamasinistid olid harukordselt heatahtlikud: päikesepro'zektorilt olid katted peaaegu kaheks päevaks maha tiritud ja vihmakraanid suisa kinni plommitud. Mitmepäine mõttetöögi saadi lõpuks sedavõrd käima, et pigem tahtnuks mõni osaline ehk rohkem ajavabadust, et teha siiski ka Kaisma lindudele piisavpikk viisakusvisiit.

4. juuli hommikupoolikul ehitati Kaisma puhkebaasi ümber telklinna. Viluvere raudteejaama ja Pärnu-Jaagupi ning kokkutulekuplatsi vahet saalinud buss tikkus paiguti inimesi ühte või teise lähtepunkti maha jätma, nii et mõnelgi tuli ette võtta planeerimata pikk jalgsimatk, aga loodetavasti ei läinud keegi päris kaotsi või solvunult koju tagasi. Kel riidest maja üleval, sai mahti ringi uidata või seekord suhteliselt kasinavalikulist “linnunänni” laata külastada. Ja siis oli ühingu juhtidel Andres Kuresool ja Jaanus Eltsil aeg avasõnu lausuda. Ühingu kauni pääsukeselipu heiskamise au kuulus tänavugi auliikmeile: Mait Zastrovile Rootsi- ja Olav Rennole Mulgimaalt.

Esimene pikem jutt tuli tegevuskandi oma mehelt, Pärnumaa linnu-klubi eestvedajalt Eedi Lelovilt, teemaks Pärnumaa lindude uurimise ajalugu. Seda ja mitmeid teisigi ettekandeid ning muidu jutuajamisi lubas ilma lahkus kenasti vabas õhus pidada, mulluse menukaima esineja Asko Lõhmuse kuulamine tuli aga tubaseks seada: Asko rohkem kui kümneaastase vaevaga kokku korjatud uhke linnusulgede kogu tuli jutule illustratsiooniks ka kusagile üles riputada! Jutt ise sai vähemalt sama hea ja huvitav kui eelmisel aastal.

Tegusal inimesel lähevad pelga kuulamise-vaatamise peale sõrmed peagi sügelema, sestap hakkas päevakava tõusvas joones pakkuma üha suuremat osalusaktiivsust nõudvat. Ealt ja/või staailt nooremad ühingu liikmed said teritada kõrvu ja proovida oma linnuhäälte tundmise taset: helimõistatuspilte mängiti sedapuhku Soomes tehtud mõnusalt Kukolaulun aikaan plaadilt. Üsna pingsas võistluses läks esikoht võistkonnale Betula ehk perekond Kõivule Raplamaalt. Ülejäänud said sedaaegu Arne Aderi juhtimisel arvutit sõrmitseda ja enamik neist esmakordselt vaadata, kuidas multimeedia CD-plaadid ka linnuõpetaja tööga ladusalt toime tulevad.

Edasi – väike jalasirutus, et jõuda järgmisse sündmuspaika. Kui kotkameeste Einar Tammuri ja Urmas Sellise soravatest selgitustest saadetud tegutsemisi vaid kõrvalt jälgida, näib jalaraudade ja köie abil puu otsa minek imelihtsana. Õnneks jätkus nii mõnelgi vaatajal söakust ise proovida ja siis tundus kõik hoopis keerulisem... Selgeks sai seegi, et niisuguseks ronimiseks peab olema ikka väga tõsine vajadus, kotkapesa juurde pürgimiseks ka keskkonnaministeeriumi lubatäht. Demonstratsiooni elavdas väike täisornitoloogiline kõrvalpõige: mis liigist on tamme otsa kotkameestega ronimisoskuses võistlema tulnud rähn, kas tõesti tamme-kirjurähn?! Ei olnud, oli kõigest suur-kirju.

Pääsukeseprojekti juht Mati Kose näitas seejärel huvilistele, mis moel ta oma väledaid objekte kätte saab ja mida kõike ta nende juures uurib.

Peagi asuti taas võistlema. Jalaväledust ja koordinatsiooniosavust sai üles näidata iga naine ja mees – pärast seda, kui rajameister Eedi Lelov takistusriba läbimise loomuliku elegantsiga oli prooviks ette näidanud.

Põhiline jõu- ja mõistuseproov käis mullusest tuttava kolme võistkonna – Põhja, Lõuna ja Lääne vahel. Kõik oli ülimalt rakenduslik. Suurest kanasulehunnikust lasti algul kotkasulgi välja sorteerima ainult peaspetsialistid, ja vigu nad peaaegu vist ei teinudki! Aga lõpuks läksid ka võistkonnakaaslased appi ning mis seal salata – plats sai üsna suleseks...

Edasi kutsus tseremooniameister Arne Ader appi teletupsud, kes demonstreerisid suure nukuteatrisirmi tagant, mõnikord ka eest, mitmesuguseid esemeid või olendeid. Ikka hästi põgusalt ja vilksamisi, nagu enamasti lindegi looduses näha saab. Pärast tuli nähtu põhjal vastata reale ootamatutele küsimustele – täpselt samuti, nagu peab oskama harulduste komisjoni küsimustele vastata see, kel on olnud kergemeelsust väita, et ta on mõnda haruldast lindu kohanud. Lõpuks võis rahuloluga konstateerida: linnurahvas paneb päris hästi tähele igat sorti detailinüansse, ju tullakse siis tõesti ka lindude määramisega korralikult toime!

Suurest võistlemisest väsinud rahvas kogunes hämaruse saabudes lõkkeplatsile, mitte ainult niisama tühipilgul tulle vahtima, vaid ikka ka juttu ajama ja koguni kõnesid pidama. Kõige menukam jutumees oli küllap suvepäevade väsimatu ja kõige suuremat tänu väärinud võõrustaja, Kaisma baasi peremees Kalju Metsoja. Temalt kuuldi muu hulgas mõndagi huvitavat selle paiga ajaloost, praegusest ja natuke tulevasestki seisust.

Ometi polnud esimene kokkutulekupäev sellega veel lõppenud. Publiku tungival soovil tuli veel kord üles astuda asendamatul Arne Aderil, sedapuhku alal, mille järgi laiem avalikkus teda ehk kõige rohkem tunneb: mitte ainult suurepäraseid looduspilte tegeva, vaid neid ka mõnusalt kommenteeriva slaidimehena. Olude sunnil õnnestus tal demonstreerida ka oma tehnilist nutikust, mis isegi aparatuurseil probleemidel show’d segada ei lasknud...

Jättes öised sündmused protokollimata, keeran kellaosuti pühapäeva, 5. juuli kuuendale hommikutunnile, mil laagriplatsil läks taas liikumiseks. Kes reipama, kes unisema näoga, aga siht oli kõigil üks: teha matk Kaisma järve kaldapealseil ja vaadata-kuulata, mis linde seal kohata võib. Suuremat seltskonda eelistanuile teejuhiks ei keegi muu kui ikka selle kandi briljantne tundja Eedi Lelov. Ja igaühe isiklik ning ühiselt peetud linnuliigi nimekiri oli kiire pikenema.

Matk matkatud ja hommikusöök söödud, võeti taas sisse kuulamisasend. Veel kord astus üles Asko Lõhmus, sedapuhku teemal: Miks ja kuidas vaadeldakse röövlinde? Seegi jutt oli sama huvitav ning edasimõtlemisvõimalusi pakkuv kui eelmise päeva sulejutt. Läänemaa Linnuklubi innukas eestvedaja Ivar Ojaste kutsus rahva jälle vabast õhust sisse, sest tundmatu linnu jälgimise õpetuse juurde käis tubli ports slaide.

Urmas Sellis on õige mees olema ornitoloogiaühingu tänavuse aastalinnuprojekti juht ja sellest linnust ka rääkima – kirjutas ta ju oma Tartu ülikooli lõputöö just must-toonekurest. Urmase etteaste järel mindi jälle praktika juurde. Kõigi Eesti linnurõngastajate ammune varustaja Tenno Laur näitas ette, kuidas alumiiniumribast rõngaid tehakse, tallinlane Peep Veedla oli kohale toonud oma linnutoidumajade kollektsiooni ning analüüsis asjalikult nende plusse ja miinuseid. Ka Raplamaa mees Lembit Tihkan andis väärt nõu ja demonstreeris linnumaja “turvaust”, sellist, mida rähn ei suuda suuremaks peiteldada.

Tänavuse aastalinnu kõrval pälvisid tähelepanu ka mullune ja tuleva-aastane: Aivar Leito võttis kokku 1997nda sookure-aasta, Asko Lõhmus käis välja arvamuse, et 1999ndal võiks olla lausa aastalinnu rühm – kõik meie rähnid. Taivo Kastepõld tõmbas joone alla ühiselt täidetud liiginimekirjale: kahe päeva jooksul jäi kohaletulnuile Kaismal silma ja kõrva 106 liiki.

Oli ka üks pidulikuna mõeldud, aga paraku pelgalt teavitavaks jäänud päevakorrapunkt: ükski juba traditsiooniks saanud ajakirja Eesti Loodus ja ornitoloogiaühingu ühise Linnuelamuse jutuvõistluse tänavune võitja polnud saanud mahti Kaismale põigata, nii tuli Jaanus Eltsil piirduda parimate ettelugemisega; auhinnad peab kohale kandma väsimatu Eesti Post.

Ja oligi päike nii kõrgel taevas, et aeg hakata mõtlema neile, kel veel samal päeval vaja jõuda kuskil hoopis Eestimaa teises otsas asuvasse kodupaika. Lippu paluti langetama Põhja-Eesti esindajad, ühingu auliige Linda Metsaorg ja Peep Veedla. Tagamõtteks teadagi see, et kui “lõuna-” ja “lääneriiklased” on Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevi juba korraldanud, siis “põhjariiklased” veel mitte. Oleks aeg neilgi!

TUNNISTUS SELLEST, ET LAAGRIPLATSIL PAISTIS PÄIKE